31 May 2007

Nurkavisatud unistused



"Kas sina oled kunagi verd andnud?" - see on üks lausetest, millega professionaalne müügikoolitaja Tiit Blank soovitas sessistressi infoagentide koolitusel tudengitega vestlust alustada.

Mina mõtlesin sellele, et ma tahaks verd anda vähemalt 10 aastat, ennem kui tegudeni jõudsin. Võibolla oled ka sina seda kogenud, et alguses tahad midagi väga teha, kuid ikka on mingeid põhjuseid (või viitsimatust) konkreetsete sammudeni jõudmiseks. Ja kui oled seda piisavalt pikalt edasi lükanud, siis aja möödudes hakkab siginema sinusse hirm. Mina näiteks hakkasin kartma, et järsku on see kogemus füüsiliselt valus. Loogiliselt mõeldes ei tohiks ju suur mees nõela karta, kuid nii see paraku oli. 3 kuud tagasi eelmiste verepäevade ajal said mu vabandused otsa. Ja hirmust sain ka jagu. Ning andsin verd. Üldse ei olnud valus ega hirmus. Hoopis hea tunne oli pärast, et sain midagi omalt poolt teiste jaoks teha.

Kuid järsku võime samasugust sündroomi näha ka oma elu teistes valdkondades?!
Kas sinu elus on täna järsku visioone - mis kunagi olid nii selged, unistusi - mis kunagi panid su pea pöörlema, mida sa oled lihtsalt edasi lükanud ning mis on siiani tegemata. Kas Jumal on sulle midagi kunagi selgelt öelnud, millegi tegemine lõpetada, millegi tegemist alustada, andnud unistuse mille poole püüelda või mida iganes. Kuid küll on olnud vabandusi, viitsimatust ning sinust sõltumatuid takistusi, mille tõttu sa pole tegutsema hakanud? Ja nüüd aja möödudes sa enam ei tunnegi seda sundust enam. Või tundub sulle see loogiliselt vaadatuna tobe. Ja lõppeks on sinusse hoopis siginenud kartus ja hirm. Nurkavisatud unistused...

(PS Meil kristlastena on üks kõnekäänd "Ma palvetan selle pärast veel!" See on pesuehtne vabandus enamjagu, sest tegelt me ei palveta selle pärast vaid lihtsalt kardame teiste inimeste arvamust või läbikukkumist).

Mina igatahes lähen täna uuesti verd andma! Teist korda elus. Ja olen uhke selle üle.

30 May 2007

Jee! Mul sünnib tütar!

Eesti naised sünnitavad viimasel ajal väga kõvasti. Vähemasti Tartu toomel... nõnda siis olin ma kohustatud minema koos oma raseda soome-rootsi naisega onkoloogia kliinikusse, kus pärjati meid teatega: "Teil sünnib tütar!" Tõestusmaterjali tema soolisusest ma fotole ei jäädvustanud, sest see oleks liiga ropp. Ja minu tütar on juba üsna suur! (18nädalat)

Õigupoolest jagan seda uudist seepärast, et minu jaoks on see üks järjekordne rõõmulugu. See on midagi väga olulist. See puudutab mitme inimese elu.

Samas ei kujuta ma end ikka veel ette isana. Sest kindlasti olen ma teistsugune kui mu vanem vend Peep. Mitte parem või halvem, vaid lihtsalt teistsugune. Seda ma tean.

Aga eelkõige tahangi kõigile, kes seda postitust loevad, öelda üht: RÄÄKIGE RÕÕMULUGUSID! Seda teevad väga vähesed. Väga vähestel on silma näha arengut, positiivseid sündmuseid. Ja veel vähematel on julgust tulla välja konfliktitu materjaliga.

Palun ole Sina teistsugune!

Risttee koguduse ja noorteühenduse GoingUP juhatuse jaoks on see suur probleem. Oleme tegelikult juba mitu aastat arutanud, kuidas olla miitingutel positiivsemad. Rääkida kõigepealt sellest, mis on hästi läinud, millised on võidulood. Aga siiski väga ei õnnestu.

Ma isiklikult arvan, et inimestena pole me kuigi osavad edulugude vestmisel. Ja seeläbi teiste ülesehitamisel... ning mul on sellepärast natuke piinlik.

Varsti lõppeb Sessi-Stress... ma loodan, et ma oskan siis oma meeskonnakaaslaseid julgustada.
Varsti astuvad Risttee koguduse liikmeteks uued muudetud eludega inimesed... ma loodan, et ma oskan neid õigel viisil kallistada.
Ja kui varsti tuleb Greta koju, ma loodan, et ma oskan teda kuidagi üllatada.

Vaata, kui hästi oskavad sportlased rõõmustada! Jee, Tartu Rock rokib!

29 May 2007

How to handle disappointment?

Since my last post was a little weak, I will hopefully do a better job this time.

I just came up from my special Leopold võimaline session as part of sessi stress. I wish I could relate to you a long story about how exciting the session was, but I have nothing to report, because no one was else was there except good old Leopold. What a bummer. I had made a special headband and some cool wrist bands. I had my sporty clothes on, my sport shoes. I burned a special cd with great workout music. I created an A4 sheet full of ideas and different exercises, but it was all for nothing. I sat there, stretched myself out a little, but when it came to show time, the lights when out and I was left in the dark. I made lots of jokes about how if no one comes its no big deal, but in reality, I wanted a room full of people for me to perform in front of and lead in the exercises I put together, but still it didn't matter.

So the question is how do you handle the disappointments in life? What do you do to move on or forget things? How do you react to this, do you get angry, sad, play the blame game? How do you view God or deal with God in these moments? Do you wonder why he allows you to fail? Do you feel like God is unjust? I sometimes go through these thoughts. I personally don't handle failure because I really enjoy working and making things a sucess and most of the time I can press forward and make something out of nothing, but not today. So what do you do and what do you think? I am waiting to hear from you!

DVD's


I have been working for a few days for this week at finishing this past seasons DVD's from Going UP. Its been a lot of fun to watch the amazing things that happened. I have laughed a lot at all the different dramas and videos. The dvd's are almost ready and I am wondering if there is an interest it people buying these. Of course I am not talking about a huge amount, just about the cost of production. These are primarily for our church and ministry family. Other churches that would like these I am more than willing to provide you a copy so you can use them in your events around Estonia.

If you are interested in this please write me an email, craig@goingup.ee and I then when they are ready, I will let you know.

28 May 2007

Manitsemisest

Kas eestlase keelepruugis ongi enam sõna "manitsemine"? Või kui on, siis seostub see moraalilugemisega, käramisega, elukauge targutamisega. Vist...

Ma arvan, et mind manitseti täna. Isegi, kui ma päriselt ei nõustu manitseja argumentidega, oli selles kogemuses palju positiivset ja õppimist väärivat.

Sain hommikul telefonikõne. Keegi metsade vahel elav koguduseliige oli kuulanud Pereraadiost mu piiblitundi nelipühipäeva teemadel. Kasutasin seal ubkaudu sellist väljendit: esimese nelipühipäeva kõnelejad rääkisid tundmatuid keeli. See tundus mu heale kuulajale ja vestluskaaslasele ebatäpne. Tema meelest rääkisid apostlid ikkagi oma keelt ja ime seisnes selles, et erinevatesse rahvustesse kuuluvad kuulajad kuulsid teksti oma keeles...

Nojah, küllap oligi nii... Ehkki ega me ei tea, vahest rääksid apostlid kah tundmatuid keeli ja Vaim tõlkis selle imeviisil arusaadavaks kuulajate kõrvus. Nii et Jumala ime oli kahekordne. Mõne asja kohta tuleb öelda, et me ei tea päris täpselt...

Sellest väikesest asjast ei tasukski kõnelda, kui selles ei peituks suurem õppetund. Nimelt asjadest otse rääkimise õppetund. Ja kasu. Hindan kõrgelt mulle helistajat, keda ajendas soov oma seisukohta välja öelda, ja mind korrigeerida. Olime erineval arvamusel selles, kui drastilite tagajärgedega võib olla niisugune tõlgenduslik ebatäpsus. Aga mul oli võimalus omapoolselt asja täpsustada.

Me lõpetasime telefonikõne suuremate sõpradena ja lähedasemate inimestena Jumala rahva peres, kui olime enne. Niisugune manitsemine on igatahes hea asi. Ja vahest on selle võti vastastikuses lugupidamises. Minu meelest.

25 May 2007

Heast suurepäraseks

Suhteliselt kerge on olla hea erinevates valdkondades.
Suhteliselt lihtne on juhina koostada meeskonda headest inimestest.
Suhteliselt kerge on leida head kirikut, head töökohta, häid suhteid perekonnas.
Suhteliselt lihtne on olla hea inimene.

Kuid ma olen sellest HEAst väsinud!
Tegelikult mind tõesti vihastab ja ajab närvi see, kui kergesti me inimestena (ning mina seal hulgas) rahuldume lihtsalt heaga. Heaks olemisega. Hea loomisega. Sest HEA on SUUREPÄRASE kõige surmavam vaenlane.

//-Ma ei tea kas sa oled lugenud Jim Collinsi raamatut "Heast suurepäraseks" ("Good to Great"). Raamatu räägib uurimusest, mis viidi 40 aasta jooksul läbi 1435 hea firmaga. Nendest eraldus 11 suurepärast firmat, mille edufaktoreid autor analüüsib. Tasub lugemist.-//

Igatahes ma olen väsinud olemast lihtsalt hea, töötama lihtsalt heas meeskonnas, osalema lihtsalt hea kiriku tekkeloos, sest ma näen potentsiaali suurepärasuseks! Ma olen väsinud nägemast seda, kuidas mu ümber on lihtsalt head kristlased. Kristlased kes rahulduvad sellega ja ei püüdlegi suurteks Jumala meesteks ja naisteks muutumise poole.

Kas ka sina oled väsinud olemast HEA?
Asume üheskoos looma ja otsima SUUREPÄRAST!

24 May 2007

Inimene pole tank

Ma ei ole mingi valevorst kui ma ütlen, et teinekord tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ja kuhugi ära kaduda. Vahet pole need lähedased, lihtsalt kuhugi uttu kaduda ja unustada kõik. Kõik hea ja halb. Sest niikuinii on kõik nii õhkõrn ning elust ei oska va inimeseloom mõnu tunda.

Imelik, et sellised mõtted tulevad pähe just siis, kui midagi olulist teoksil on. Siis, kui olen plaaninud teisi päästa. Nende ellu astuda ja öelda: võta aeg maha, puhka. See on kõigest illusoorne stress... sa suudad!

Suure hulga raskusi lisab turjale Ootused. Et sa lihtsalt pead lõpetama! Et sa pead olema hea juht! Ei, rohkem veel... sa pead seejuures suutma majandada nii, et perekond ei saa kannatada! By-the-way, sina oled määratud olema teistele eeskujuks. Pea seda meeles!

Sa pead kooli lõpetama! Sa pead järgmisel nädalal suutma viia Risttee tudengiprojekti Sessi-stress ellu nii, et keegi ei vingu, kõik on rõõmsad, kõik tänavad Jumalat! Ja kui kriitikat peaks tulema, olgu sul seda tarkust ja paksu nahka seista sirgelt ja siiski, nii et kõik saavad üles ehitatud!

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Aga kuna sa tead, kuna miski sind tapab? Inimene pole tank.

Kuulan Beethooveni seitsmendat sümfooniat, äsja on öelnud kolm-neli inimest järjekordsed Ei´d. Üks kann on hakanud suurest arvuti-ees-istumisest valutama. Kõik, mis silme ees virvendab, on lõputu to do list...

Miks see maailma-päästmine nii raske peab olema?

Pildid stressis kõrghariduse omandajatest joonistas Risttee koguduse üks kunstnikest Zildre, Joonas Sildre.

23 May 2007

A few hours of tranquility!

Today I had the oppurtunity to spend a few hours at the Bernhard Spa in Otepää. They have a really great swimming and sauna complex. They have a niche right now in the peaceful and tranquil market. Its not just a sauna, its an experience. I have visited a few different places, but this was the most relaxing place to go. Of course there was no one else there but Reena, the boys and Merle, but that makes it even better. Actually, the boys and Reena didn't make it long so it was a great time. There were different swimming pools and saunas, and it was all about the environment. Music, lighting, temperature all led me to a great experience and one that I know has helped me to relax and refocus my life.

Of course, the place wasn't perfect. They had only been opened about a month and had lots of things wrong and places to fix, but those didn't stop me from having a great experience, they just provided me with something to notice as I was in each room.

At Risttee we believe in creating irresistable environments where people have a chance to meet with God. Having just experienced this first hand, I see how helpful it can be. I see how creating environments takes the input and dedication of so many. I wonder how we can do a better job of this at Risttee. How can we make Sundays a Risttee the best place to be on Sunday in Estonia. The place that people come to and want to come back because they felt welcome, they were challenged and they had a chance to meet God. The environment helped to remove as many disractions as possible and focused attention to the right direction.

So here is my question, how do we do this? How do we make this a reality? I am looking for people who read this and feel they have ideas they want to share and deisre to make it a reality. Drop me an email at craig@goingup.ee or add a comment and lets get to work!

22 May 2007

Friendship

I write this blog entry from a computer that has English keyboard. So, English is preferred.

For a couple of days I have been in Prague. I have friends here. I have met some of them. I have seen some of my friends change: bebome more active, taking initiative, some of them also more overwhelmed with work... It is good to realise that with some you just continue discussion and conversation where it stopped a year or two ago. One family is waiting for twins, and myself and Einike are so happy about this... especially as we know that they lost their 11years old daughter some years ago.

What I want to say with this blog entry is: invest into your friendships! Friendship is like a plant that needs some care and investment of time. Do it. It is very rewarding!

21 May 2007

Top 10: Jutluste podcastid

Aeg on küps postitada Risttee blogi esimine Top 10.

Õhtuti Porschega (pea 2 aastane emane labrador) metsas jalutamas käies on mul kasutada 40min vaikust, mida ma tihti kasutan erinevate jutlustajate kuulamiseks. Ja seda nii professionaalsest huvist - kuidas ise paremaks kommunikaatoriks saada- kui ka vaimulikust vajadusest - kas Jumal tahab mulle midagi öelda.

Järgnevas Top 10 võib leida mitmeid praeguse aja parimatest vaimulikest kommunikaatoritest, mõned väga head teoloogid. Ühtlasi on kõigi koguduste näol tegu teerajajatega ning innovaatoritega 21.sajandi kirikuloos.

10. TheaterChurch - Mark Batterson. Kogudus, mis D.Cs rendib kinosaale ning on tõesti läinud kultuuri keskele kristliku sõnumiga.
9.
Mosaic - Jutlustaja Erwin McManus. Mosiac kogudus L.As on ülimalt loov ja tõeliselt multikultuurne kogudus. Erwin on väga hea jutlustaja, kelle lemmikteemaks on inimeses peituv potentsiaal. Tõeliselt rahutu hing.
8. The Village Church - Jutlustaja Matt Chandler. Dallases asuv kiiresti kasvav emerging kogudus. Väga sarnane Mars Hill kogudusega (nr 9). Salm-salmi haaval Piiblist jutlustamine. Hea ja praktilise sõnumiga jutlustaja, kes koguaeg ütleb "Okey?"
7. Desiring God - John Piper. Üks respekteeritumaid teolooge uue põlvkonna kirikurajajate jaoks (sh Mark Driscoll, Matt Chandler). Tõeline Osvald Tärk.
6. NewSpring - Jutlustaja Perry Nobel. Üks kiireimini kasvav kogudus USAs. Samas ei midagi väga originaalset vaid pigem hea töötavate mudelite kopeerija (North Point, Fellowship). NewSpring on selline maakate kogudus. Samuti on jutlused seal lihtsad, agressiivsed ning in-your-face. Ma ise neid väga kuulata ei suuda.
5. North Point - Jutlustaja Andy Stanley. Paljud peavad parimaks jutlustajaks USAs. Pragmaatiline ning praktiline. Tekitab igas kuulajas tunde, et Andy on tema kõrval istet võtnud ning nad on lihtsalt dialoogis. Iga nädal sõidavad 20,000+ inimest kirikusse et teda kuulata videovahendusel
4. Cornerstone Simi - Jutlustaja Francis Chan. Californias asuv asiaadist koguduserajaja kõneleb siiralt ning väga suure empaatiavõimega. Tema hinge paneb eelkõige helisema rääkimine Jumala armastusest.
3. Mars Hill Bible Church- Jutlustaja Rob Bell. Emergent kogudus.
Väga selgelt orienteeritud ühiskonnas teenimisele ja ebaõigluse vähendamisele. Rob Bell on selgelt kujunenud noorema põlvkonna üheks mõjuvõimsamaks kommunikaatoriks
2. Mars Hill Church - Mark Driscoll. Emerging kogudus Seattles. Kultuuriliselt liberaalne kuid teoloogiliselt fundamentaalne kogudus. Mark on üks uue põlvkonna esiletõusvaid teolooge. Väga piiblipõhine jutlustamine, kus läbitakse Piiblit kas raamatu kaupa või siis salm-salmilt. Pikad (65min) sügavad ning samas praktilised jutlused. Marki kas vihatakse või armastatakse, kolmandat varianti väga ei ole.
1. Risttee kogudus - Missioloogiline, kultuuriliselt liberaalne ning väljapoole suunatud kogudus Tartus. Igatsus: Praktilise piiblikäsitlusega aidata igal ühel reaalselt elada Jeesuse järgijana. Otsusta ise!

Toodud loetelu väljendab minu isiklikke eelistusi. Kindlasti on teil soovitada veel oma lemmikuid või lisada kommentaare juba välja toodud kommunikaatorite-koguduste kohta. Nii et laske aga tulla.

PS Soovitan kasutada podcastide kuulamiseks arvutis iTunes tarkvara, isegi kui sul iPodi ei ole.

18 May 2007

720 times


Today I was working on my lovely wife Reena's birthday present. Its a deck on the side of our house. It has been such a big project and its not done yet but we have been able to accomplish the major work. You can now walk on it, sit on it, eat on it or whatever. Its pretty awesome! Today I attached 720 screws to hold the main boards onto the frame. It was totally exhausting and I am pretty sure that it a tornado comes, the house may fall down but the deck borads will be okay! While doing this I had a lot of time to think and ponder the whole thing and one think keep coming into my mind, its the same thing I shared at LIFT. ITs the difference between food and dessert. I shared that we all need solid food in our spiritual lives. One on one time where God feeds us directly. THe probalem we run into is that we often exchange time with God for time at church, or another event or something else and thats okay, but its dessert, taste great, fills us up, but it only last a short while, then we crash cause we need real food! This came to mind when I heard of more groups of people wanting to travel hours to visit another youth event in northern Estonia. I just got sad because I know what they need, they know they are stuck in a terrible rat race but they keep doing the same things. I so badly desire to see a group of young people commited to seeking God as a group and most importantly individually. I am just afraid that we have created a church culture that won't allow this. I think we as churches must work together and we must fellowship between churches, but we must always make the thrust of our work leading people to Jesus and teaching people how to feed him themselves, and not rely on other sources as the primary food source.

My question is, What are we doing to be feed ourselves? What are we doing to make our primary source of spiritual food our intimate one on one realtionship with God? Take time to think about this and lets have some comments about how we are doing this.

17 May 2007

Tööpakkumine: Eesti innovatiivseima kiriku projektikirjutaja!

Viimane juhatuse miiting näitas selgesti, et üks meie koguduse nõrgimatest lülidest on hetkel paberimajandus. Täpsemalt, projektide kirjutamine. Sellega seoses oleme välja kuulutanud konkursi: kes tahab saada Eesti innovatiivseima kiriku projektikirjutaks?

Kohvikulaual oli kaks lehte. Üks kuulus noorteühendus MTÜ Going UPile, teine Risttee kogudusele. Sellised kulu-tulu lehed. Asja huumor seisnes selles, et kui GU oli 500 krooniga miinustes, siis Risttee selleaastane eelarve tõotas üle veerandmiljonilist miinust. Sellised punased numbrid olid.

Et oleme noor kogudus, siis annetustest üleval ei püsi. Öeldakse, et sellega on nagu teatrinäitlejategagi... 5 aastat kulub, enne kui kutsumus on selge, ja koguduse eelarve stabiilne.

Suur osa sissetulevast rahast on fondidest ja välistoetajailt. Näiteks Tartu linn on sel aastal toetanud 120 000 krooniga. Kusjuures, kes veel ei tea, siis meie kogemusterikkaima ürituse, GoingUPi korraldamise maksumus on 23 000 per kord. Ka elude muutmine nõuab raha, või mis?

Praegu täidab projektikirjutaja ametit üks pastoritest, Peep Saar. Nali naljaks, aga ta ise ütleb, et talle see absoluutselt ei meeldi ja tahaks esimesel võimalusel selle ameti maha panna... aga õnneks, alati leidub keegi, kelle jaoks on projektide otsimine ja kirjutamine nagu loodud tegevus.
Tunned sa huvi? Tahad sa kandideerida?

Risttee kontor
Näituse 26
712 0505
Skype-tel: risttee
info@risttee.ee
http://www.risttee.ee

16 May 2007

Puu ja vili

Keegi on öelnud: "Puud tuntakse viljast, inimest tema tegudest."

On kevad. Mu aias õitsevad viljapuud. Aga ma ei tea, kas nad kannavad sügisel ka vilja. Käisin asjatundjaga puu juurest puu juurde. Ühe ploomipuu juures ütles ta mõtlikult: peaksid siia tuhka panema ja vaatama, kas siit järgmisel aastal vilja tuleb. Kui ei, peaks selle asendama teise puuga.

Ka Jeesus rääkis kord umbes samasuguse loo...

Ma kutsun teid kaasa mõtlema meie tegude, elu-vilja, ja veendumuste suhtete üle. Mu ploomipuu on korralikult poogitud, tal oli isegi mingi sordisilt küljes, kui ostsin -- kõik nagu õige. Aga vili? Kas pole nii, et paljud kristlased rahulduvad sellega, et nad on "õiget sorti" -- pidagu nad selleks siis kuulumist mõnda kristlikku osaduskonda, või uskumist mingitesse õpetuslausetesse... Aga vili?

Ma tean, et "õige õpetus" ütleb kohe, et meie pole tegudest õndsaks saanud, ja et tegude rõhutamine võib viia käsumeelsusesse või variserlikkusesse... Aga on ju ka häid tegusid, mis pole kuidagi moondunud-väändunud vaid ehtsad ja siirad. Osa inimese isiksusest, eluviisist.

Ma tahaksin väga näha, et kristlikus koguduses ületatakse tegude ja uskumise, vaimse ja praktilise kunstlik vastandamine, või vähemasti eraldamine, mille oleme vist alateadlikult Platonilt üle võtnud.

15 May 2007

Risto Tamm otsib superstaari!

Many have asked to watch the Going UP otsib Superstaari talk from Risto Tamm back on May 4, 2007. Here you can watch it.

14 May 2007

Mil sõnadest ei piisa

On hetki elus, mil sõnadest ei piisa...

On hetked, mil sinus on nii palju rõõmu, et see ei mahu sinusse ära.

  • Ma mäletan siiani nii selgelt seda õhtut, mil ma 10-aastase poisina oma voodis olles palusin Jeesusel olla oma elu valitsejaks ning juhiks. Ma pole eales tundud ülevoolavamat rõõmu, kui tundes oma südames kindlalt, et see palve sai vastatud.
  • Ma mäletan siiani seda päeva, mil ma seisin altari ees, ning vaatasin Annat jalutamas oma isa käekõrval minu poole, et saada mu abikaasaks. Külmavärinad jooksid üle selja ja sisemuses möllavaid tundeid oli liiga palju, et sõnadesse panna.
  • Ma mäletan siiani seda hetke, mil mu väike tütreke Emma nägi peale 12-tunnist sünnitust ilmavalgust. Olla tunnistajaks sündimise imele ning kogeda hingematvat aukartusega segatud tänulikkus on elumuutev.
On hetki, mil sa tunned et sõnadest lihtsalt ei piisa. Need on nii küündimatud ning pinnapealsed.
  • Mu parim sõber Reimo läks täna hommikul tööle selleks, et kuulda oma töökaaslase surmast. Lakooniline teade: "12.mail toimus liiklusõnnetus Lääne-Virumaal Kadrina vallas, kus sõiduauto Saab 9000, mida juhtis 1979. aastal sündinud Aare, sõitis kurvis teelt välja põllule ja rullus üle katuse. Juht hukkus sündmuskohal." Aarest jäid maha naine ja väike laps... Pealelõunal käis Aare naine koos oma väikese lapsega tööjuures mehe asjadel järel. Mida sa ütled sellises olukorras? Kuidas sa väljendad oma kaastunnet ja valu?
  • Meil on 2 väga vahvat naabrilast - Vanessa ja Inessa. Umbes kuu aega tagasi rääkis meile nende vanaema Eda, et 6aastasel Inessal on ravimatu neeruhaigus. Inessa, kes on otsekui üks väsimatu energiapomm, alati täis naeru ning kustutamatut tegutsemisiha, peab iga päev võtma pihutäie kõige kangemaid ravimeid. Kui täna üle tüki aja nägime vanaema Eda ja küsisime kuidas Inessal läheb, siis kuulsime, et selle väikese tüdruku neerud ütlesid 2 nädalat tagasi üles ning ta on sellest ajast olnud haiglas tilgutite all. Arstid ei julge enam öelda, kauaks tal elulootust jäänud on. Kui Anna ütles, et me palvetame Inessa eest, siis täitusid vanaema silmad pisaratega ning ta suutis vaid tänada selle eest... Mida sa oskad öelda tundes elu ebaõiglust sind kriipivalt valusalt pitsitamas?
On hetki, mil me sõnadest jääb väheks.
On hetki, mil kõik mis me teha saame on lausuda palve me Taevase Isa poole.
Palun palveta Aarest maha jäänud väikese lapse ning ta abikaasa eest. Palun läkita teele üks palve Inessa ja ta pere eest.

Blogiintervjuu aasta emaga!

1. Margit Lail, te saite Aasta Emaks 2007, meie õnnesoovid teile! Olite eile oma paljulapselise perega Estonia Kontsertsaalis, saite ohtralt lilli, teile laulis ühendkoor, president kõneles ja sealt edasi veel meedia tähelepanu. Millise tähendusega on see teile?
See on minu jaoks kahe poolega küsimus... ma pigem ei taha tähelepanu ja suurt kära oma isiku ümber, see tekitab ebamugavust.
Pole kunagi midagi tehes mõelnud, et teen seda eriliselt ja silmapaistvalt. Ja sel põhjusel nõuab harjumine sellega kõigega aega ja selginemist.

Teiselt poolt vajab iga inimene tunnustust ja see minule osaks saanud tunnustus on tõesti eriline ja teeb suurt rõõmu... Igal juhul on see kõik väga ilus, paljud inimesed, kellega pole aastaid kohtunud või üldse eriti suhelnud, on mind tervitanud ja rõõmustanud koos minuga...
See kinnitab, et väga valesti tiitli üle otsustajad ei valinud.

2. Lisaks 7-lapselise perekonna emaksolemisele, olete Kanepi koguduse õpetaja. Kasvatate üheltpoolt kodu ja teisalt kogudust. Mida olete ühelt-teisele üle kandnud, millised nippe õppinud?
Perekond kindlasti on omal viisil osaline koguduse elus otseses ja kaudses võtmes. Me kogu perega elame selles rütmis, mille seab meie ette töö ja elu koguduses. Ja igasugustes koguduse tegemistes osaleme ikka perega.

Mida olen õppinud... Perelt ehk seda, et iga üksik inimene on isemoodi omaduste ja ootustega ja nii tuleb ka suuremas rühmas püüda igat inimest vastu võtta lähtuvalt tema ootustest ja vastuvõtlikkusest.

3. Meie koguduses Tartus, tuli jumalateenistuse lõppedes mu juurde 5-lapse isa Linden Viinalass. Ta ütles, et mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on emaväärtuste kõrval jäetud tähelepanu alt välja isaroll. Teie kui Aasta ema ja ustav abikaasa, milline siis on ISAroll?
Mulle siiski näib, et ka isadest kõneldakse järjest enam ja väärtustatakse mehi mitte ainult töötegijatena vaid ka isadena. Avalik arvamus selles osas pisut ikka liigub positiivsuse suunas. Isadepäeval valitakse ka aasta isa.

Isa roll esiteks on kindlustunde loomine naisele, et naine julgeks emaks saada. See kindlus pole kindlasti mitte ainult materiaalne, pigem julgus võtta vastutus ja olla olemas, toetada.

4. Teie vend Erki Nool hakkas sportlaseks. Miks ei saanud teist olümpiavõitjat? Miks valisite selle tee ja koha, kus olete nüüd?
Olen mõelnud isegi, et miks.
Usun, et kui oleksin spordiga tõsiselt tegelenud, poleks saavutused sel alal tulemata jäänud. Aga ilmselt on Jumalal mind vaja sel viisil ja hea füüsiline tervis on kiriku pingelises töös hädavajalik.

5. Millise õpetussõna ütleksite järgmise põlvkonna emadele. Neile tüdrukuile, kes on alles oma teekonna alguses?
1. Ärge kiirustage elu tähtsate otsustega.
2. Kunagi ei tohi valida selle järele, mis on moes, vaid mida ütleb süda.
3. Ja alati tasub usaldada oma ema.

Suurimad tänud kõigi vastuste eest!
Õnnistust.

Loe veel:
"Aasta ema Margit Lail kasvatab lapsi usaldusega" (14.05.2007)
"Hinge kiirabi" (24.03.2007)
"Kanepi koguduse õpetaja oskab südamega kuulata"
(30.06.2001)

11 May 2007

5 minutes of torture!



Today I was visitng the Lõunakeskus. It was a pretty normal day. Oskar played in the childrens play area, ran into the engaged couple Siiri and Innar on a lunch break together. We were just coming around by the EMT store when Oskar decided to walk in there and grab some papers. I went in with him and put the papers back and then looked briefly at the new thin phone from Sony Erikson, which is pretty cool. Well I saw Oskar head out towards Reena, but she was talking on her phone so didn't really notice him. I took my Nokia out of my pocket and was comparing how thin the phone was. I came out of the store a few seconds later because I noticed the price of the phone and realized it was pointless, I wasn't going to spend that much on a phone. I saw Reena, Alex in his little chair, but no Oskar. I turned right and then I turned left and no Oskar. I turned around back to the store and went in and no Oskar. Then my heart just colapsed. I could barely breath. I ran over to the nearest shoe store, sports store, electric store turned around. Reena check the travel store, the cafe and we were looking everywhere. You start to think about scary movies or TV shows. I raced through the same areas a second time, and my heart is sinking more and more, my breathing is getting faster and Reena is running with the shopping cart. How in just 10-15 seconds he disappear? I then go by some places Reena looked so see if maybe he has popped up somewhere and then I see a cute little blond haired kid, halfway into the fountain there, covered in water, having the time of his life. I ran over and picked him up. I held on to him tightly and tried to return to a normal breathing pattern.

What an awful 5 minutes. I never want to go through that again. Oskar had no clue anything was going on, he was actually pretty happy because we never let him play in the water like he was. Oskar is getting older and more independant and this was the first time he ever walked away on his own. I guess now life takes on a whole new dimension.

This made me think about life and God a little. Do we sometimes just wonder off, attracted by something and potentially put ourselves in danger. Is God like I was, frantically looking searching, longing to see our face, to give us a hug? I think so, I think God really wnats to know us so much, that when we aren't around even for a little while he is out looking for us. I feel like after today, I caught a glipse of what God the Father goes through with us sometimes and I hope it changes me.

10 May 2007

Jumala lugu ja meie lood

Teoloog Harvey Cox on öelnud: "Kõigil inimestel on sisemine igatsus kuulda ja jutustada lugusid, ning leida lugu, mille järgi elada."

Olen viimasel ajal suure huvi, lausa põnevusega, kuulanud noorte kristlaste lugusid. Oleme kogunenud Risttee kogudusekooli grupiga neljapäevaõhtuti meie kodu suur laua ümber. Oleme lugenud Piiblit. Oleme püüdnud sügavuti mõista, mis on Jumala loo sõlmpunktid.

Oleme jutustanud oma lugusid. Jumalaga kohtumisest, iseendaks saamisest, patust ja andestusest, usulisest pöördumisest, Piibli tähendusest. Oleme neist lugudest puudutatud, julgustatud, vaimustatud. Ja natuke on need pannud meid vaidlema kah.

Hämmastav, kui suur on Jumala armastuse lugu maailma vastu. Kuidas see põimub meie elu- ja usulooga! Ja kuidas see kutsub meid osalema, muutuma.

Kui me räägime kellelegi oma lugu, ja teeme seda avameelselt, siis me lubame tal astuda oma ellu. Kui Jumal jutustab meile oma lugu, siis ta lubab meil osaleda tema elus. Kuula Jumala lugu, ela sellele kaasa, ja astu Jumalale lähemale. Kuula seda lugu enda elus, teiste inimeste eludes, maailmas, Piiblis, Kristuse isikus, Püha Vaimu töös, loomise imelisuses. Jutusta sellest teistele.

Vahest see ongi niinimetatud "usu tunnistamise" tuum. Vahest tuleb jutustada oma lugu ja Jumala lugu, ja kuidas need lood omavahel põimuvad. Ja ülejäänu pärast mitte liiga muretseda. Hästi jutustatud lugu -- sõnade ja eluga -- ei jäta ükskõikseks.

09 May 2007

Hyde Parki õppetunnid kommunikaatoritele

London, Speakers Corner. Maailma kõige tuntum kõnelejate park. Tuntud ka kui asupaik, kus kogunenud massiliselt inimorkestreid, kes hüüdnud välja tuhandeid protestinoote. Kuulsaks on saanud seal chartistid, suffragetid ja neli aastat tagasi kogunenud sõjavastased.

Selles parginurgas on maailma muutnud Karl Marx, Vladimir Lenin ja George Orwell.

Ise olin Speakers Corneril möödunud pühapäev. Analüüsisin sealseid kommunikaatoreid. Põues põlemas soov: kui saaks kunagi järgmise põlvkonna kommunikaatoritele teha Londonis koolituse, siis viiksin õpipoisid kindlasti just sinna...

Pane kuulaja põlema!
Kui ma sel pealelõunal sinna jalutasin, oli kõnelejate nurgake juba kaugele paista. Kõnnitee oli täis tunglevaid inimesi, pundardes. Nende keskel, meetri jagu kõrgemal, vehklevate kätega kõnelejad. Mõnel on käes vihmavari, teisel piibel, kolmandal araabiakeelne lipp.

Üks pritsis katkiste huulte vahelt sülge, teine pigistas oma sõrmedega juhusliku kuulaja küsimuse puruks. Kolmas vehkis ja käskis rahvapuntral jääda vait.

Nad olid täis tuld! Seistes seal, väikestel redelitel, soost ja nahavärvist olenemata. Ükskõik kui hea või halb oli nende argumentatsioon... nad põlesid oma sõnumis. Silmad leekisid ja hääl kerkis.

"See, kes ei suuda panna tuld oma kõnesse, pangu oma kõne tulle!" ütles Jaan Rummo kunagi. Ja tal oli täiesti õigus...

Me oleme ju kõik kuulnud kõrimulguni kõnelejaid. Kuid, nii harva oleme kogenud kõne põletavat mõju! Olgu see siis Toompeal, lõpuaktusel või kirikukantslis. Sest, kes ei suuda panna tuld kõnesse, ei suuda panna kuulajat põlema.

Sõnum vii teistele!
Põlemapanekus on Speakers Corneri inimesed osavad. Igatahes. Aga mulle tundus... et vot-ühe-asjaga pannakse seal küll pidevalt rappa...

Nad ei viinud oma sõnumit teistele. Nad jätsid selle omasugustele! Selle asemel, et kuulutada maailma lõppu neile, keda nad arvasid seda vajavat kuulda...

...läks seal vaidluseks hoopis isekeskis! Mustad kuulasid musti, islamiusulised oma lipukandjaid ja iraagi-meelsed endi suguvenda.

Unustades ära selle, et reporteri kohuseks on viia uudiseid neile, kes neid veel kuulnud ei ole. Maailma lõppu pole vaja kuulutada neile, kes seda niigi usuvad...

Ometigi tehakse seda nii tihti! Sõnumiga jäädakse oma koduhoovi, köögilauda või siis saunalavale. Aga nii vähe leidub inimesi ja organisatsioone, kes julgevad minna võõraste sekka, ebamugavasse ent ainuvõimalikku tsooni. Viia oma sõnum teistele.

Uuri rohkem Speakers Corneritest

08 May 2007

Koerad, lapsed ning palju prügi


Mida ühist on Koduta loomade varjupaigal, Emajõe Koolil, Kannikese lasteaial, Ropka tänaval ning Käopesa lastekodul?

Õige vastus: need kõik on kohad kuhu Risttee koguduse teenimismeeskonnad selle nädala jooksul erinevaid projekte läbiviima lähevad.

Nimelt algas meil juba laupäevast teenimisprojektide nädal, mille jooksul me tahame minna ning teenida Tartu linna ja inimesi. Samuti lõpetame me nõnda Risttee koguduse seeria "Teeni-Mine" (kuula millest see seeria rääkis).

Mis me siis teeme nende päevade jooksul:

  • Laupäev, 5.mai - Ropka tänava koristamine (tõeliselt hardcore prügimägi)
  • Esmaspäev, 7.mai - Varjupaigas koertele uute kuutide ehitamine ning vanade kohendamine. Koertega jalutamine ning kuutide koristamine
  • Teisipäev, 8.mai - Varjupaigas koertele uute kuutide ehitamine ning vanade kohendamine
  • Kolmapäev, 9.mai - Kannikese lasteaia aiatööd, peamiselt heki pügamine
  • Neljapäev, 10.mai - Käopesa lastekodus lastega mängimine ning üheskoos kookide küpsetamine
  • Reede, 11.mai - vaegnägemisega lastele Emajõe koolis kiviktaimla rajamine
  • Laupäev, 12. mai - Risttee koguduse kevadväljasõit
Eile käisime me Loomade Varjupaigas, ning siit võid leida pildimeenutusi sellest toredast õhtust.
Kui sa soovid kaasa lüüa mõnel päeval, siis anna sellest mulle emaili (peep@risttee.ee) peale teada. Ja sa ei pea selleks olema Risttee koguduse liige.

Ühiskonna teenimine on Risttee koguduse DNA üheks lahutamatuks osaks. Kui see tähendaks lihtsalt kord aastas suuremate teenimisprojektide läbiviimist, siis oleks tegu läbikukkumisega. Loodetavasti hakkab see meile kõigile tähendama seda, et igaüks meist on teenija/misjonär/Jeesuse järgija kõikjal kuhu ta läheb, igas suhtes mis tal on ning iga hetk oma päevas. Seega olgu teenimine iga ristteelase DNA lahutamatuks osaks.

Asume üheskoos teenimise teekonnale!

07 May 2007

How big is your God!


Have you ever doubted God? Have you ever doubted your life and what your doing? I remember a professor of mine in university always asked "How big is your God?" He told us that our doubts are just our lack of faith, that if we really knew God and if we really trusted him, that our doubts would disappear. Is this true? I mean, is that the pinnacle of maturity. I had a brief conversation with someone and when I didn't like their response I almost immediately said, "How big is your God? My God is big enough to take care of that problem for you." I am a person who is full of doubts and confussion when it comes to my life, however, in some areas of life I never doubt that God will provide. My goal in life is to try to remember just how big my God is and trust that he knows what he is doing and I am glad for some of the doubt, then I know the next area of my life God wants to work on!

ma olen ateist

Leidsin postituse mida tahtsin teiega jagada.

Mõnikord ma olen "praktiseeriv ateist".

Ma küll väidan, et ma usun Jumalasse, kuid praktiliselt elan nõnda nagu Teda poleks olemas.

  • Kui ma TÕESTI usaldaksin Jumalat, siis ma ei muretseks nõnda palju
  • Kui ma TÕESTI usuksin, et see on Tema kogudus ja mitte minu, siis ma saaksin öösiti paremini magada
  • Kui ma TÕESTI usuksin palve väesse, siis veedaks vähem aega strateegiaid luues ning rohkem aega põlvedel
Kuidas sinuga lood on?

Täida lüngad:
Kui ma TÕESTI usuksin ________, siis ma __________

04 May 2007

Väljakutsed kirikule

Keegi küsis minult hiljuti: Millised on Eestis kirikute ees seisvad väljakutsed? Mõtlesin pisut. Hm! Millised siis?

Arvan, et kindlasti on kaks väljakutset, ülesannet, mõtlemise- ja tegutsemisekohta... Heal lapsel mitu nime...

Esiteks, kristliku kogukonna -- kiriku -- ja ühiskonna suhted laiemalt. Kuidas kirik võiks selgemalt ja loomulikumalt teenida kogukonda, milles ta elab, millest ta on osa? Ma tean, et kirikud teevad mitmeid toredaid ja vajalikke projekte -- sotsiaaltöö, noorsootöö ja muus vallas. Aga kuidas jõuda projektidest eluviisini?

Teiseks, kuidas kujundada jumalateenistuse laad selliseks, et tänavalt kirikusse astuv inimene ei peaks minema läbi ajamasina. See tähendab, ei peaks astuma ajas tagasi viiskümmend või kuuskümmend aastat. Muidugi, on niisuguseid jumalateenistuse traditsioone, mis on kultuuriga vähem seotud, rohkem ajaülesed -- näiteks roomakatoliku missa või ortodoksi liturgia. Ehkki teatud muutusi toimub sealgi. Evangeelsed kirikud on aga palju kultuuritundlikumad. Ja kui see on nii, siis parem olla seda loovalt ja inspireerivalt.

Vaat, niisugused mõtted sombusel maihommikul.

03 May 2007

Sisemise muutuse teekond


Olen olnud viimased päevad Eestist ning seal ülekeevatest olukordadest ning emotsioonidest eemal. Nimelt Tsehhi mägismaal Josiah Venture kevadseminaril, mille eemaks on sedakorda „After God’s Own Heart”.

Üks mõte, mis mu sees esimesete päevade jooksul eriliselt helisema on jäänud, kõlab järgmiselt: Sa võid kogu eluks jääda pidama ühte ja samasse kohta.

See on pannud mu mõtlema, et kas mina olen selline inimene. Kui ma võrdlen ennast praegu sellega milline ma olin 5 aastat tagasi, siis millised muutused on minus selle ajaga toimunud? Võrreldes eelmise aastaga? Eelmise kuuga?

Kas ma olen koos Jumalaga ühel muutumise teekonnal?

Sest ma olen oma elus ikka ja jälle näinud, et muutuse teekonnal olemine ei ole ühekordne otsus. See nõuab uut otsust. Uut algust. Uut pühendumist. Lausa iga päev.

Just äsja algas meil vaikne aeg. See on aeg, mil me igaüks konverentsil osalejates saame olla täiesti üksinda, ning lasta Vaimul, Jumala sõnal ning oma elus olevatel lähedastel inimestel enda vastu kõnetada, ning lasta valgust paista nendele valdkondadele, milles me vajame ühte uuenemist ning edasiminekut.

Ma mõnda asja neist juba tean, sest Jumal on neid mulle lausa viimase nädala jooksul väga selgelt näidanud. Kindlasti on neid aga veel.

Minu igatsus on olla ühel muutuse teekonnal koos Jumalaga. Kas poleks vägev, kui näiteks 5 aasta pärast ma saaksin kellegagi kokku, kes ütleks „Vow, kas sa oled ikka seesama Peep, keda ma omal ajal tundsin...?!”

02 May 2007

Kogedes uut missiooni

Ma siiamaani püüan seedida seda, mida ma viimasel nädalavahetusel Jõgeval kogesin. Olen ühtteist juba muljetanud oma blogis, aga ilmselt läheb veel jupp aega, enne kui hakkan aduma, mis protsessid minus käima läksid. Oli Eesti suurim kristlik noorteüritus PiibliPäevad 2007.

Ja see oli sel korral kuidagi teistmoodi. Sest varem oli ikka nii, et olin lihtsalt üks osa suurest hulgast... millestki sain osa, millestki mitte. Kuidas kunagi.

Sel korral aga, mul on millegipärast tunne, et see oli kui uue generatsiooni aastakäik. 2007. Just. Seesama, aasta 2007. Jõgeval, kus "Värske õhk!"

"Juba see, et uued tegijad on peal, andis värske õhu," ütles noortejuht Laagriküll Kehrast. Tabavalt.

Vaatasin oma sõpru, kellega olen üles kasvanud. Ülistusjuhte Andrust, Danielit ja Timo. Tarmot ja Innarit. Aga ka Pärnu ja Tallinna tüüpe. Mulle tundusid nad kõik nii täiskasvanud! Juhid!
Käes kitarrid kui relvad, seismas sadade noorte ees, julgedes mikrofoni rohkem kui naeratada... Tead, minu arust oli selles vaatepildis midagi olulist ja väga erilist.

Ma mäletan, kui nägin sarnases eas mehi 5-7 aastat tagasi sarnastel üritustel, olemas samuti laval. Enamust neist enam kristlikel üritustel ei ole... ei teagi miks...

Aga igal juhul olen tänulik teile, te +-30 põlvkond, nii palju kui teid on:
- Et olete andnud meile oma missiooni!






Meil on ees oma põlvkond, ja süda nende suhtes.
Tänud teile, te vanakesed, et olete meid lasknud kasvada!

Me oleme nüüd valmis minema!
Õigupoolest... me oleme juba läinud.

aastal 2007

01 May 2007

Going UP Otsib Superstaari Part 2

Here is the video we are using to promote this Fridays event. Enjoy!

Going UP Otsib Superstaari


Not sure what your plans are this Friday night 19.00, but you won't want to miss Going UP's last performance of the year. We will be presenting our latest creation, Going UP Otsib Superstaari. The night will contain video, drama, dance, a special presentation from some friends from Sweden, music from BOB and a challenging talk from Risto Tamm. I am working right now on the Youtube video and will try to put that up as quickly as I get it finished for everyone to forward around.

But this brings me to a quick comment about the point of a Going UP event. In the event we don't present the gospel formally, we don't pray, or sing worship songs. So does this make it bad? Its always a tough thing to hear from people that judge Going UP and say its too worldly, or that its not Christian enough. I take these comments very personally because this event has been part of the last 5 years of my life. I have seen thousands of young people come through the doors for many different locations and leave with a challenge to their lives. The best part is seeing so many young people at Risttee, Salem and other churches who otherwise would have never heard about God without Going UP and other events like it, such as English Camp. Sometimes, I get the feeling from our critics that we aren't doing our part to make Christians, and to be honest, thats fine with me because I can't make a Christian anyway, only God can. Or maybe we are Christianizing things enough for their taste. With so many people at Going UP some would Christianize people, or rather convert them to churchianity (its not a personal relationship wtih Jesus, but we want them there on Sunday mainly). This is the system we are more familiar with the most comfortable.

But is that what its all about? God and Christ call us to a life, a life to the fullest! When I am at Going UP, watching the students perfrom and practice, when I see the young people running lights, cameras and sound equipment, when I watch the faces of the students light up or cheer and sit perfectly still as God speaks through the speaker that night, I see life being lived to the fullest.

So this weekend, come get a taste of life to the fullest, 19.00 4th of May, Vaneumuine concert hall.