30 November 2007

5 turustamisviga, mida kirikud teevad

Tony Morgan (NewSpring kiriku peastrateeg) kirjutas Outreach ajakirja huvitava artikli, "5 Marketing Mistakes Churches Make".

Iga kirik tegeleb turustusega (tunnistab ta seda või mitte), olgu selleks siis silt ukse kõrval, kohalikus ajalehes kolmapäeviti ilmuv teade koosolekute kellaaegadega, kuukiri, YouTubes levitatavad videod vms. Tihti teeme me püüdluses jõuda rohkemate inimesteni tüüpvigu.

1. Kriku reklaamimine versus reaktsiooni esilekutsumine. Selle asemel, et reklaamida oma kiriku nime või hoonet, reklaami parem jutluste seeriat.
2. Lubaduste andmine mida sa pidada ei suuda. Kas kirikus valitsev õhkkond on sõbralik, armastav ja tervitav? (Kirik teistele, kodu kõigile - siin anname me Ristteena kaks lubadust, mida pole sugugi kerge täita!).
3. Püüd olla kõigeks kõigile inimestele. Kas sa tead, millisele sihtgrupile on sinu koguduse tegevus suunatud. Püüd jõuda kõigi inimesteni teeb sind pealispindseks ning sa ei jõua tegelikult kellenigi. Jumal kasutab erinevaid kirikuid jõudmaks erinevate inimesteni.
4. Teistes kogudustes oma konkurentide nägemine. Me võitleme selle maailma kultuuri vastu, teised kogudused on meiega ühes ja samas meeskonnas. Ühiselt ehitame ja esindame Kuningriiki siin maa peal.
5. Omavahel konkureerivate tööharude loomine koguduses. See loob segadust ning inimesed ei tea, mis peaks oleme nende jaoks järgmiseks sammuks. Kirik peab tegutsema oma tugevuste põhiselt ning kitsendama fookust. Ära konkureeri iseendaga.

Mida peaksime nende mõtete valgel oma kodu koguduses üle vaatama?

29 November 2007

Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!

28 November 2007

Parenting Advice

Do you ever wonder at the timing of life? I don't mean the big things, like getting something right when you need it, but rather smaller, somewhat trivial things. I had an experience this past weekend that made me laugh. On Friday night we had our Going UP event title, "Elu Vanemateta" The event was great and all the students that put it together did a great job. On Saturday evening, I was out with my family in town, walking around enjoying the fresh air. We made our way over to the playground for the boys to enjoy for a little while. There is one large jungle gym that you have to climb up onto via a steep ramp and a rope. With the temperature around 0 degrees, the ramp was very slippery and it was impossible for anyone to climb up on their own, so I was helping Oskar, my 2 year old son, get up and around the equipment there. I was just there beside him and one place as a very big step for Oskar and he can't get up it, so I use my hand to make a small step. He then can push up and get to the top level where the slide down is. While I was helping him, a small boy, around 4-5 years old was there staring at me. His body and eyes didn't move for about 10 seconds. I was a little freaked out by it, but after all he is 5. The boy then says to me, "He needs to do it by himself." I answered "What" He said in an even more definitive voice, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF". Of course I can't let a good fight pass me up, so I said back, "But he is too little to get up here and its slippery" He said one more time for me, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF" With that, Oskar made it down the slide and Reena said lets go, so I said good bye to the little boy and started to think about what just happened.

How is it possible to get parenting advice from a 5 year old boy? How could it be happening just 24 hours from the Going UP event where we talked about respecting parents? After I went through this for a while, then my thoughts turned. What if he was right? Maybe I am babying Oskar too much, maybe I should make him do it by himself? Was I somehow making him a weak little boy, but helping him climb on the playground? I guess in parenting there are two options, one is to stay out and let the kid figure it out, and the second is to do it with him. I wasn't doing everything for Oskar, rather just helping him when necessary. So, after reasoning for a while, i decided that I probably know more about parenting that this young 5 year old.

This situation has me thinking about spiritual babies, spiritual growth and maturation. What is the role of the church in this process? What are we to do to help others come to a mature faith? Can we sometimes feed a young believer too much and they don't learn how to feed themselves? What about discipleship or spiritual mentorship, is this the best option to help people develop? I am taking some significant time right now to think this through. I think we can learn a lot from real parenting to help us as a church figure out what we need and must do to help people develop into the masterpiece God intended them to be. I also think we can learn a lot from each other. If you have thoughts or ideas about this, feel free to share them on this blog and I hope that we can figure out some steps we need to take as a church to make this happen.

27 November 2007

Kristliku pärandi elujõust

Me keegi pole üksik saar. Nii ütles kunagi luuletaja John Donne. Ja Hemingway kasutas seda tsitaati raamatus "Kellele lüüakse hingekella"... Nii vist oli.

Me sünnime juba mingi pärandiga -- geneetilise pärandiga. Ja saame kohe osa kultuurilisest pärandist, ja usuliselst, ja perekondlikust.

Euroopa kultuuriruumis kandub edasi kristlik pärand. Kogudus on kutsutud edasi kandma leppimise, andestuse, uue alguse sõnumit. Sõnumit Jumalast, kes jagab inimese saatust. Ja jääb siiski Jumalaks. Seda teeb kogudus erineval viisil, kuid sageli korduvate harjutuste, praktikate, elu- ja usumustrite abil. Nagu jumalateenistus, jutlus, pühaõhtusöömaaeg ja ristimine, palve...

Sel nädalal pidid Risttee koguduse liikmed elustama enda jaoks ühe killu kristlikust traditsioonist. Mina elustan järgneva palve abil tõdemuse, et leidub inimesi, kes kehastavad kristlikku pärandit kuidagi selgemini, eeskuju väärivalt, haaravalt. Mõnes kirikus nimetatakse neid pühakuteks. Vabakirikutes ehk nii ei öelda, aga mõte ise ei ole ka vabakirikutes tundmatu. (Ja märkusena: Euroopa kultuuriruumis algab november kõigi pühakute päevaga...)

Kõigi pühade eest,
kes on eele läinud,
kes on kõnelnud me südame vstu
ja puudutanud meid sinu tulega -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad meie keskel,
kelle nõrkused ja tugevused
on meie omadega läbi põimitud -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad veel pärast meid,
kes kutsuvad meid üles
muutma seda maailma koos nendega -
me täname sind, Jumal.

(Palveraamat, Allika kirjastus, 2006)

23 November 2007

Külalisblogija Dave: Sojourning (again, still)


Dave Cupery on olnud üks võtmetegijaid Risttee koguduse rajamisel. Lisaks on ta paljude ristteelaste sõber, oma naisele abikaasa ja lastele isa. Ta tuli Eestisse misjonäriks, et teha seda, mida Jumal on tema südamele pannud. Usun, et Risttee kogudus on üheks tema töö viljaks, mis on saanud teoks tänud sellele, et ta lasi ennast Jumalal kasutada oma tööriistana.

Greetings from Wisconsin, where I am stranded about 3 hours north of Jen and the kids because of our first snowstorm of the year. We continue to miss you, life in Estonia, and being a part of Crossroads. We pray for you often and are thankful for chances to read blogs, email, and skype so that we can continue to hear what is happening in Tartu.

In the 3 months we have been back in the US we have driven more that 10,000 KM – mostly sharing with churches about the exciting things that God is doing in Estonia. I do not think I can count the number of different beds I have slept on – we are longing to find out where God will lead us so that we can once again have a home.

At the same time, I have heard about our (Risttee’s) need to find a new home. We can relate on feeling homeless and we are praying (along with more than 150 individuals and a few churches) that God would quickly open up a new place. Each time Going UP and Risttee have changed locations, by choice or out of necessity, it has experienced times of significant new growth. As Jen and I have prayed about this possible move, we have really sensed God’s hand again. I really believe He is doing something very special at Risttee and this is not a roadblock but only an interruption through which He opening new space for spiritually needy people.

We have had to realize that our time without a home this fall is part of our journey in what God wants to do in and through our lives – we are sojourning, walking the adventure God has for us. We think God is taking Risttee and Going UP through a similar adventure. We wish we could be there to share the ride because we are convinced that God has something really exciting on the other side.

Blessings,
Dave

22 November 2007

Vajan või hoopis tahan

Ma ei ole viimase nädala jooksul peast saanud mõtteid teemal vajan versus tahan. Nii kergesti ajame me need kaks asja omavahel sassi, mõeldes et see mida ma tahan on täpselt see sama, mida ma vajan (ja vastupidi). Jumal on lubanud hoolitseda kõigi meie vajaduste eest (Fl 4:19). Tahtmistega on aga teine lugu.

Kui minu juurde tuleb Risttee mõne tööharu juht mingi (rahalise)sooviga, siis mu küsimus on kas see on midagi mida sa vajad või midagi mida sa tahad? Kui see on midagi mida sa vajad, siis pole selle muretsemine probleem, sest Jumal on lubanud me vajaduste eest hoolitseda. Lihtsalt tahtmise pole aga vaja täita.

Viimastel päevadel oleme ka Annaga rääkinud palju, mis on me elus nendeks asjadeks, mida me vajame ja mida me lihtsalt tahame. Millegi pärast on palju kergem teha seda vahet teise inimese asjade vahel kui enda omadel. Miks ma näen nii selgesti seda, et Annal pole vaja uut käekotti? Aga minul uut telefoni?

21 November 2007

Ohjeldage mind

Minu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.

Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.

Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.

Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.

Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.

Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.

Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.

Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!

19 November 2007

Mosaiik-kogudus

Kuskil maailmas on kogudus nimega Mosaiik-kogudus. Ei tea sellest palju, aga nime olen kuulnud. Mulle see nimi meeldib. Tuua kokku erinevaid inimesi, erinevaid rahvusi ja elunägemusi, ja ühendada see kõik uue pildi loomiseks. Erinevad värvid ja varjundid ei välista teineteist, vaid toetavad.

Prahas on Euroopa Baptisti Föderatsiooni peakorter. Selle seinal on ühe inglise koguduse ühispilt. Pilt on huvitav. Koguduseliikmete värvilistest näopiltidest on moodustatud mosaiik, mille vaatlemisel võib ära tunda Kristuse pildi. Nojah, ega kirikul ju Kristuse fotot ei ole :) -- ja ikkagi tunneme ta ära.

Sellise mosaiigi tähendus on meeldejääv. Mitte ainult selles mõttes, et erinevatest inimestest -- erinevatest piltidest -- moodustub kokku uus pilt. Mitte ainult selles mõttes, et usumosaiik on ühendatud Kristuse-keskse fookuse abil. Vaid ka selles mõttes, et mosaiigi suuremat pilti peab vaatama väikeselt distantsilt. Ka tähendab see, et see, millist pilti kogudus kehastab, saab selgeks nii ajaliselt kui ruumililselt distantsilt.

Ei piisa, et kogudus ütleb ise, me oleme Kristuse kuju. Olulisem on see, et need, kes kogudusega aktiivselt seotud ei ole, märkaksid ja sõnastaksid seda. Niisiis -- kuulake inimesi "väljastpoolt". Ja teine asi -- ajaline distants. Küsige, millise mõju jätab meie kogudus aastate pärast. Ärge elage ainult praegusele hetkele.

16 November 2007

Külalisblogija õpetaja Tamm: Müüdid kristlusest

Tänane külaliskirjutaja on õpetaja, isastuv abikaasa, vend, poeg, ristteelaste sõber, jutlustaja ja bassimängija - tema nimi on Risto Tamm. Tal on palju ja huvitavaid mõtteid, millest ta kirjutab ka oma enda blogis. Hüva lugemist ja julgust kommenteerimisel.

Peaksin kirjutama müütidest, mida noored kristlaste suhtes omavad. Et olla asjas kindel lasin õpilastel kirjatööd teha. (Õpetajaameti privileeg: vajad noorte arvamust mingis teemas – tee essee!)
Eks meile, kristlastele, meeldib mõtelda, et mittekiristlastel on olemas väga veendunud seisukohad ja arvamused kristluse – meie usu – suhtes. Lasin klassitäiel gümnaasiumiõpilastel samast eeldusest lähtudes kirjutada arvamuslik töö – „Mida ma arvan kristluses, kristlastest?” Lõpetasin just nende lugemise ja mis oli tulemus?
Ega ei arvatagi midagi. Enamasti toodi välja positiivset tolereerimist. Need noored pidasid kõige olulisemaks siiski vabadust olla ise usklik või mitteusklik. Usu pealesurumine (mida iganes see mõiste ka tähendab) oli taunitav.
Kuid jahmatav oli see (mõnevõrra), et tegelikult on noortel ükskõik. Peaasi, et seda peale ei surutaks. Usuäärmused ei meeldi ja kõik.
Pigem tuleks mul purustada kristlaste müüt mittekristlaste suhtes.

Müüt: me oleme nii erilised, erinevad ja silmatorkavalt teistsugused, et see maailm ei mõista meid. Maailm peab meid igavaks, vanamoodsaks jms.

Vastus: maailma ei koti. Osa maailmast ei tea täpselt isegi millisel moel kristlased tänapäeval üldse olemas on.
Me oleme marginaalsed. Me meeldime „maailmale” kuna me oleme turvaliselt tolerantsed ja ohutud (v.a mormoonid („suruvad usku peale”) ja nelipühilased („nende teenistused on imalad ja debiilsed”).

Kus on siis meie nähtav roll: olla Maailma Valgus, Linn Mäe Otsas, Maa Sool?

Isiklikult arvan, et ju siis kristlus kriibib vähe. Kristlus peaks (kasvõi minimaalsel moel) olema Pind Maailma Jalas, või Sügelus Maailma Seljal või Kõditus Maailma Ninasõõrmeis. Mida iganes. Midagi sellist, et sa pead midagi selle suhtes ette võtma. Me ei tohiks olla liiga turvalised ja ohutud. Loen evangeeliume ja UT-d – see on täis dramaatikat, valikuid, muutusi. Seda peaks olema ka Kogudus – Kristuse Ihu.

Hakkasin lugema Harri Haameri eluloolist raamatut „Meie elu on taevas” ja mida ma näen? Luteri pastor (ei olegi baptist, isegi vabakogudusest pole), olles süütuna arreteeritud Patarei vanglas, „kiusab” võime sellega, et õpetab kambritetäied vange (nende hulgas ka „retse”) vaimulike laule laulma. Mitte vaikselt vaid valjuhäälselt. Miks? Sest ka Paulus ja Siilas tegid seda kui olid vanglas!
Nähtav, praktiline ja elusidmuutev kristlus – Pind Maailma Silmas.

15 November 2007

Ülevoolav lahkus

Every time if feel distant from God I give (Iga kord kui ma tunnen end Jumalast kaugel olevat ma annan). Rick Warren

Mul oli täna võimalik esmakordselt elus kuulata kõnelemas Rick Warrenit ning John Ortbergi, kelle nimed enamusele meist peaks tuttavad olema. Pole midagi öelda, see et nad mõlemad on kirjutanud raamatud, mida loevad miljonid, pole juhuslikult välja kukkunud. Nimelt on mul viimastel päevad olnud võimalik olnud osaleda konverentsil Exponential 07, mille läbivaks teemaks on "Unleashing the power of generosity in our churches" (ehk "lahkuse jõu vallapäästmine meie kirikutes"). Võin julgelt tunnistada, et Jumal on mind kõnetanud väga selgesti viimaste päevade jooksul. Mida ma olen kogenud ja näinud välja elatavat Whittieri koguduse (ja pastor Billi elus) ning mida ma olen kuulnud viimastel päevadel siit konverentsilt, on koputanud väga kuuldavalt mu südametunnistusele. Ikka ja jälle olen kuulnud lauset "Lahkeid (generous) kogudusi juhivad lahked pastorid".
Kuidas on lood minuga? Kui mu igatsuseks on näha lahkuse ja jagamise kultuuri reaalselt toimimas Risttee koguduses ning Risttee koguduse läbi, siis ei saa see juhtuda ilma et mina seda oma isikuga ja oma perega esmalt olevaks elaksin.

Istusin eile seal konverentsil oma sünnipäeva õhtul, kuulasin hämmastavid lugusid 21.sajandist, kus inimesed ja kirikud on otsustanud reaalselt välja elada Jumala Kuningriiki maa peal, ning pisarad hakkasid lõpuks silmist tulema. Sellel õhtul seal Saddlebacki kiriku saalis istudes otsustasin, et järgmist 30 aastat minu elust peab iseloomustama praegusest erinev suhtumine rahasse ja andmisesse. Mitte küsimus "Kui palju ma kristlasena pean ära andma oma sissetulekutest (kas 10% piisab? kas neto või bruto?) " vaid "Kui palju ma saan ära jagada, sellest mis Jumal mulle kinkinud on".
Mida see täpselt meie perekonnale tähendab, seda me alles oleme hakanud Annaga läbi arutama. Seega ma ei oska veel konkreetseid samme teiega jagada. Aga see vast ei olekski õige. Ma loodan need sammud oma elus teie kõigi ees hoopis nähtavaks elada.

Rick Warren paljastas ta oma järgmise raamatu esimese lause: What you think you OWN is really just a LOAN. (See mida sa arvad omavat on vaid kõigest laen).

Mul on sulle üleskutse: mida peaksid sina muutma oma elus ja harjumustes, et kahekordistada järgmise aasta jooksul oma andmist?

14 November 2007

Kaks kuulsat ristteelast!

Viimaste nädalatega on üha rohkem kinnistunud minus arusaam, et Risttee koguduses on väga andekaid inimesi. Näiteks Daniel Viinalass ja Kuldar (perek nimi tema soovil salastatud). Sest kas te teadsite, et nad on Eesti filmimaastikul kuulsad?

1. Kuldar on olnud üle-eestilises meedias (ETV, Kanal2 ja TV3) oma kurikuulsa provokatiivse filmiga "Rebel". Mees tegi mõned aastad tagasi väikese fotokaameraga sõdurielust filmi (jõle pann kaamera oli). Selle tulemusena sai muidu pigem häbelik ja tagaplaanile hoidev reamees äkki kogu Eesti televaatajaskonna silmad.

2. Või siis Daniel Viinalass. See video, mis ta tegi meie noorteürituse GU jaoks. ("Punkd" -- kus me Jan Uuspõldu odavalt tillist tõmbasime)... sellega juhtus nii, et sellest taheti teha miljonite kroonide suurust seeriat, ja meie Daniel oleks olnud seal peaosas!

Õnneks-või-kahjuks see projekt jäi pooleli... kuid Daniel nabiti ikka kinni. SEB pank pani ta tegema "Stardireporterit". Selle tulemusena võttis Daniel endaga kaasa Kuldari ja teised andekad, läksid Tallinna ja shootisid kaks osa valmis.

Stardireporterit võid näha siit!
Provokatsioonfilmi Rebel võid näha siit!
Jan Uuspõllu tillisttõmbamisfilmi võid näha siit!

Kahju, et mina nii andekas ei ole. Aga võib-olla nii ongi parem...

12 November 2007

Vaadates uudiseid aasta isast

Eile oli isadepäev. Vaatasin AK-st uudiseid. Lembit Peterson sai aasta isaks. Hästi tore. Nii sümpaatne inimene, isa, lavastaja, kultuuritegelane. Igatahes võib tunda rõõmu, et 1910. aastal Ameerikas alustatud isadepäeva pidamise traditsioon on Eestis elujõuline. Näete, Ameerikast võib ka midagi head tulla :)

Paar mõtet, mis tekkisid eilset uudistesaadet vaadates.

Kõigepealt see, et ühiskond tegelikult väärtustab terveid perekondi. Mis sellest, et ajakirjandus ja filmikunst ja ümbritseva elu surve mõnikord jätab teistsuguse mulje. Et tasakaaluka pere uudis ületab uudisekünnise, on ju märk omaette. Muidugi, vahest on see uudis mitte ainult sellepärast, et tiitli üleandmisel osales Vabariigi President ja proua Evelin Ilves, vaid natuke ka sellepärast, et eeskujuks seadmist väärivaid peresid on päris vähe järele jäänud. Nii et uudis kui haruldus. Aga seda valjemalt peaks sellest rääkima.

Teine mõte: oli nii sümpaatne lugeda tänasest Postimehest, kui lihtsalt ja ilma poosita Lembit Peterson rääkis usu tähtsusest nende perekonnas. Et nende pere on katoliiklased, ja et usulised tõed annavad aluse lastekasvatamisel, ja et tuleb julgeda olla õrn, ja et õpetust tuleb rakendada oludele vastavalt. Jällegi tähelepanek -- kristlusest rääkis ajakirjandus tänu ühe pere ja pereisa eeskujule positiivselt, kuidagi normaalses toonis. Vabakoguduslikus keeles öeldes -- seegi on evangeelium.

Me eestlased kardame ju liiga isiklikuks minna, aga isikliku märkusega lõpetan. Eile sain natuke juurde tahtmist olla natuke parem isa. Ma arvan, et ei tee mingeid radikaalseid muudatusi oma isaksolemises -- aga püüan võtta oma laste jaoks natuke rohkem aega. Ja abikaasa jaoks ka. Näiteks, et ei hakka rääkima kui väsinud ma olen, kui poisid tahavad, et loeksin õhtujuttu. Vaid loen hea meelega. Pealegi on need jutud toredada ja õpetlikud. Ja et naisega lähen kah mõnikord sisseoste tegema või õhtusöögile -- kui tihedamini ei jõua, siis kord kuus või nii. Nagu Tootsi õppetükkidega -- et võib teha pool, aga siis täie südamega ja hea meelega. :)

09 November 2007

Hiiglase läheduses

Oleme viimased 2 päeva veetnud Billy Grahami koolituskeskuses North Carolinas koos kirikute rajajate ja pastoritega 15st erinvast riigist üle terve maailma. Billy Graham on üks minu kangelastest. Mees kes on kõnelenud miljonitele, kelle läbi on muutunud tuhanded ja tuhanded elud, keda lähedalseisvad inimesed iseloomustavad kui äärmiselt lihtsat ning alandlikku meest.
Kõnnin siin tema nimelises keskuses ringi, külastan ta muuseumit, kirikut, sügisvärvides metsa ning avastan ennast mõtlemas tema elu peale. Kuidas sai küll üks lihtne, kõneoskamatu mees oma elus saata korda selliseid asju? Kust tuli see vägi, mis teda nii selgelt kõikjal saatis...?
Ja siis nägin korraga seda pilti kiriku ühes nurgas:

Kõik mis ma teinud olen, võlgnen ma Jeesusele Kristusele. Billy Graham

Ja ma jään seisma. Ja mõtlema. Vaadates pilti palvetavast B.Grahamist ja mõeldes sellele lausele tunnen, et just sealt tuligi tema vägi ja jõud.
Kuid kas ma saan seda öelda ka enda kohta? Kust tuleb minu jõud ja vägi - kas iseenesest või Jeesusest? Tegelikult ja päriselt.

Siin me siis oleme, kirikute rajajad, pastorid, oma väikestest kogudustest ja tegemistest. Küll on meil kõigil palju õppida selle 20.sajandi vaimuliku hiiglase teekonnast!

08 November 2007

On the outside looking in


I am enjoying my visit to the states with North Point Community Church. This is a partner of Risttee in the Atlanta area. We have had a great conference and now are enjoying a quiet and relaxing time in the mountains of North Carolina at the Billy Graham Training Center. Its a beautiful retreat center in the mountains with big fire places and free ice cream, does it get any better.

Anyway, this however has been the toughest time. I think I am missing my wife and family a ton today. I am so lost with out them. Here are lots of couples and I feel like something is wrong. Its been also tough because at this conference is mainly people that are from their various countries and I am the only American. I have been reminded several times that I am not an Estonian by several people. I think at first, of course I am not Estonian, then others have said your not really an American. I think, yeah that's kinda true as well, after 5+ years in EST, I am becoming more Estonian and less American. So this leaves me feeling like I shouldn't really be here. Put that together with a guy who gets tears in his eyes when he thinks about home and today isn't my favorite day. I just talked to Reena and Oskar knows that I am away and I was on a plane. He says over and over, Da Da, plane, Da Da plane. I think I almost lost it. If I could go home right now I would, skip the rest of the program and hold my little boys and get that feeling back that you in the right place, what a wonderful feeling.

This got me to thinking. Often we talk about being a "Kirik Teistele" or "Church for Others" This is a great motto, one that I really like, but the question is, how do we make people welcome? I started to think about that as I walk around some of the trails. I really think that it goes so far beyond the church service, far beyond having greeters at the door. What I think is at the heart of making someone feel welcome is the thought, "we are the same". Not looking towards all the things that separate us, but the things that unite us, or that we have in common. After hearing and seeing this for a few days I feel God doing a great work in my life. Often there is talk about Christians and Non Christians and Christians want to distance themselves in the name of holiness, but I am afraid this undoes what Jesus did on the cross. After all, I Christians is just a person who was lucky enough to meet Christ, it wasn't anything that we have done on our own, but rather what he has done for us.

I want Risttee to be a place where people are welcome. Where Christians are not arrogant, but the most humble people in the world. Where Jesus is the center, not the works of man. Where we don't call out people based on their color, race, location, status, income or other things, but a place where we realize we are all in this crazy thing called life, we are all struggling to make it and we all need a friend to make it through. That's the kind of church I think the world would find appealing, the kind of community we all yearn to be part of, one where we are accepted as we are and our differences are minimized.

The other thing I learn, don't go without your loved ones, try like the devil to take them with you. My wife and I get to spend little time together and I won't make this mistake again of leaving her behind again. Two closing thoughts, Risttee can be a place that makes people feel welcome, if we have the right state of mind and keep your loved ones close, these too precious to leave them behind.

05 November 2007

Külalisblogija rekkamees Pets mõtleb Peetruse peale.

Siiani olete saanud siin lugeda Toivo, Craigi, Märdi ja Peebu kirjutatut. Tänasest saate lisaks neile lugeda ka külaliskirjutate postitusi. Tänane külaline on Peeter Vardja ehk rekkamees Pets nagu mõnes blogis teda nimetatud on. Peeter reisib palju, mõtleb palju ja lisaks jagab oma mõtteid ka avalikusega oma isiklikus blogis.

Risttee hall kardinal Taavi palus, et ma külalisblogijana ühe jutu kirjutaks. Kuna on kristliku koguduse blogi, siis peab ja jutt kristlik olema. Mõtlesin küll, mida ometi kristliku teema kohta kirjutada. Sest kui olen neid nn raamatuid lugenud, siis olen ikka leidnud, et Jumalast nad kirjutavad kõige vähem, vaid pigem endast. Loodus räägib Jumalast palju rohkem, kui kiriku kanstlist kuulda saab. Aga siis minu jutt.
Kuna minu nimi on Peeter, siis kellest ma ikka kirjutan kui mitte Peetrusest. Peetrus oli harimatu ja kirjaoskamatu lihttööline. Siimon Galilea järve äärest. Ega ta kirjutama ei õppinudki, tema kaks kirja kirjutas hiljem ka Silvanus. Aga nende paari aastaga, mis ta veetis Jeesuse ja teiste jüngritega, arenes ta kõvasti. Millegipärast pandi ta jüngrite seas liidrikski. Jeesus ise muutis ta nime Siimonast Peetruseks. Jeesuse väljend oli: sellele kaljule rajan ma oma koguduse. Jeesus ütles ka temale, et sulle ma annan taevariigi võtmed ........ Siis veel sööda ja toida mu lambaid. Lähtepositsioon oli ju supertugev.
Eriti kui apostilite tegudes mässab jalutuga ja Tabiitaga.
Aga ometi varjutas kogu tegevuse Paulus. Kui Apostilite Tegude peale mõtelda, siis on see nagu Pauluse teod, kuigi ka Peetrus ja Johannes lasksid mööda maad ringi.
Sellest minnakse kuidagi muidu mööda. Kui uue testamendi kaardilisa vaadata, siis ikka Paluse teekonnad seal on kirjas. Silme ette ei tule ühtegi Peetruse misjonireiside kaarti. Kas siis see, keda peetakse üldise kristliku kiriku (katoliku kiriku) rajajaks ja esimeseks paavstiks, kas see mees siis ebaõnnestus. Kas Jeesuse valik oli vale. Kas Jumal valis ise esiapostliks Pauluse. Kui praegu maailmas ringi vaadata, siis ikka Pauluse vaim valitseb enamus kirikutes.
Ei, Peetrus ei ebaõnnestunud. Ta tegi, mis tegema peab. Oma harimatusele ja kirjaoskamatusele vaatamata. See et haritud ja vitaalne Paulus tegi rohkem, ei varjuta Peetruse osa mitte karvavõrdki.
Keegi meist ei tea lõpuks, mis osa Peetrus tegelikult on kiriku ajaloos mänginud, aga ta täitis oma osa.
Minu kummardus temale.
Minu kummardus paljudele inimestele, kellest me midagi ei tea, aga kes on täitnud oma osa.
Minu kummardus ka neile, kes on saanud mingi suure visiooni, aga nii pole just läinud kui tema ja ta lähedased näinud on. Aga ikka nad on püüdnud elada ja teha väärikalt oma tööd.

Juhi surm ja kasvav kirik

Öeldakse, et iga uue organisatsiooni või liikumise arengus on kriitiliseks hetkeks niiöelda juhi surm. See tähendab olukord, kus asja algataja, initsiaator ja teiste motiveerija pildilt ära kaob. Ega ta päris ära surema ei pea. Võib haigeks jääda, õppima minna, elukohta vahetada... Või Ameerikasse reisida.

Seda Risttee koguduse pastor Peep Saar just tegigi. Ei, mitte et ta oleks USAsse kolinud. Läks lihtsalt konverentsile. Ja tuleb tagasi :) Aga millegipärast mõtlesin pühapäevasel jumalateenistusel -- kui jätkusuutlik on see innovatiivne ja nooruslik kogudus, mis on mulle koduks.

Nojah, ära oli ka programmijuht Craig. Ja veel mõned inimesed, kes muidu ikka kohal.

Juhatasin jumalateenistust. Ja taipasin korraga: kui oleks ka nii, et ka mina oleksin kuskil ära -- koguduse teine, niiöelda varupastor või nii -- ei juhtuks midagi hullu. Vaatasin saali ja nägin tervet rida inimesi, kes kannavad koguduses vastutust ja suudavad seda veel rohkemgi teha. Ja kui oleks olnud, et Märt, kes jutlustas, oleks olnud koos Gretaga sünnitusmajas (nende beebi sünnib varsti-varsti), -- ega jutlus poleks siis pidamata jäänud. Ja tehnikameeskond on suurem kui üks inimene. Ja bändi saab edukalt teha kolmekesi, nagu sel pühapäeval.

Olen osa kogudusest, mis on jätkusuutlik, arenemisvõimeline. See on hea tunne. Ja tore, et Peep ja Anna ja Einike ja Craig -- ja teised rändurid -- varsti kodutee jalge alla võtavad. Nii et möödunud pühapäev oli niiöelda õppus, kuiv trenn... Hästi läks.

02 November 2007

Lühikese ja lihtsa kiituseks

Mõnda jutlustajat lihtsalt on parem kuulata kui teist. Eks neid erinevaid faktoreid, mis minu jaoks teeb kõne heaks, ole mitmeid:
- kas kõneleja paneb sõnumisse oma südame. On tal koorem, mida ta lihtsalt peab jagama kuulajatega
- on ta autentne ja siiras. Ennasttäis olek ning teesklemine paistab alati välja
- illustratiivne ning näitlik. Nalja peab ka saama
- kas kõnelejal on ka midagi sisulist öelda. On ta veetnud tunde õppides, kuulates ja kogudes. On ta edastamas vaid kuuldut või on ta õpitu enda jaoks isiklikustanud ning oma elus rakendanud.
- ja lõppeks, kas Jumal kõneleb tema kaudu (see faktor võib eelmiste olemasolu teha tühiseks)

Keelekasutus on ka kõigil erinev. Kes kasutab rikast sõnavara, ilusaid pikki lauseid. Mõni kasutab lühikesi lauseid ja lihtsaid sõnu. Mina tihti puterdan ning koostan segaseid lauseid, kuna lauset alustades pole täpset aimu kuhu ma sellega välja jõuan ning nii on grammaatilised vead kerged tulema. See on ka üks asi, mis mind oma jutluseid hiljem õppimise eesmärgil kuulates kõige rohkem häirib.

Väidetavalt on igal inimesel oma kommunikatsiooni sõrmejälg, mis neid väga selgelt iseloomustab. Just selles osas, milliseid sõnu ja kuidas ta kasutab. Siin on üks tore artikkel selle kohta. Selle sõnum on - Lihtsad ja lühikesed laused mitte lihtsalt ei müü rohkem raamatuid vaid ka aitavad ideedel kiiremini ja kaugemale levida."

Sõnade keerukust ning lausete pikkust analüüsiv tabel

Kas see tähendab seda, et tänases ühiskonnas peaksime jutlustamisel kasutama võimalikult lihtsaid sõnu ning lühikesi lauseid, sest see on mis "kohale jõuab"? Kui see nii on siis on see heaks uudiseks mõnele meist, kuid kurvastuseks meie intelligentsematele vendadele/õdedele.

Mis paneb sind kõnelejat kuulama?

01 November 2007

Kuidas luua põnevat uudist (+7)

Ajakirjanikele õpetatakse koolis, kuidas uudist kirjutada. Tegelikult ei ole see lihtsalt anni-põhine sõnadevuristamine, vaid selles on ka omad kavalad mustrid sees. Nii nagu näitlejatele õpetatakse Stanislavski meetodit, viiuldajatele Alexandri tehnikat...

Nõnda on olemas kommunikaatoritel “7 uudisväärtust”. Öeldakse, et need on väärtused, mida tuleb kommunikaatoril kaaluda läbi enne kirjutamist, kuid ka kirjutades, ning isegi peale kirjutamist. Need on.


“7 uudisväärtust”

  1. Mõjukus miks see peaks kuulajale korda minema?

  1. Ebatavalisus on selles midagi ootamatut või ülivõrdelist?

  1. Prominendid kes on selle loo peategelased?

  1. Konfliktmilles seisneb sündmuse konflikt?

  2. Lähedus millega peaks kuulajad samastuma?

  3. Värskusmis selles uut on?

  4. Aktuaalsushaakub see mõne õhusoleva teemaga?


Ehk, miks mõned

sõnumid jõuavad

kuulajani, ja miks

mõnda uudist isegi

ei panna tähele?


Ja jee! Olen ühtlasi avastanud, et kui lugusid jutustada lihtsalt sõprade ees, siis neid reegleid saab samal viisil kasutada. Ja ei ole see üldse nii, et kõike kuulatakse! On asju, mida inimesed kuulata tahavad. Ning asju, mis justkui iseenesest läbi kõrvavaigugi kostuvad.

Head uudistamist sulle!