Raamatuelamus

Lõpetasin paar päeva tagasi Dan Kimballi raamatu "They like Jesus but not the church". Hea raamat, julgen soovitada lugemiseks. Seda eriti siis, kui sa tunned koormat (või et just siis kui sa ei tunne seda), kuidas jõuda Hea Sõnumiga 20-30ndates olevate noortetäiskasvanuteni.

Dan Kimball on pastor ja uue põlvkonna otsivate koguduste (emerging church) arhitekt ning teoloog. Oma raamatu rajas ta pikkade ja põhajalike vestluste peale, mis tal olid kümnete ja kümnete mittekristlastega. Oma üllatuseks leidis ta, et üha suurem hulk inimesi tänases päevas ei tunne mingit vastumeelsust Jeesuse ja tema õpetuse kohta (neile lausa meeldib see), kuid viis kuidas see õpetus on nähtavaks elatud kirikute ja kristlaste kaudu, hoiab neid noori isiklikust suhtest Jumalaga eemal.

Iga kirik ja kristlane tänases Eestis peaks samuti maadlema küsimustega:
Kuidas rääkida Jeesusest tänases kultuuriruumis? Kas see on erinev kui paar aastat tagasi? Mida arvavad inimesed kirikust ja miks?

Loetud raamat tekitas minus mitu suuremat küsimust, mida ma enda jaoks siiani töötlen:
1. Kuivõrd "kristlikus mullis" ma tegutsen ja elan, omamata sisulisi ning arenevaid sõprussuhteid inimestega väljastpoolt organiseeritud religioooni ja usku? Kas ma peaksin muutma midagi oma töörezhiimis, töötades Dani eeskujul näiteks 2 päeva nädalas kohalikus kohvikus (kus tal tekkisid enamus sõprussuhteid inimestega).

2. Kui valmis olen ma vastama rasketele ja sisulistele küsimustele oma usu ja tõekspidamiste kohta? Informatsiooni vaba levik on saavutanud praeguseks sellised mõõtmed, et iga vähegi otsiv inimene leiab 5 minuti jooksul Googlest üles artikleid pro-gay teoloogiast, piibli autoriteeti ning usaldsuväärsuse puudumisest, teaduse ja kristluse vastuoludest, jne, jne. Kristus aga ei karda ühtegi rasket küsimust. Kas aga mina olen teinud sisulist kodutööd ja valmis sisuliselt ning respekteerivalt arutlema ja vastama.

3. Kuidas edastame me oma kogukonna ja kiriku teoloogilisi arusaamu ? Kas meie jaoks on olulisem arrogantne tõe kuulutamine, või oleme valmis seda sama tõde austavalt ning armastusega kommunikeerima. St tasakaalu leidmine tõe ja armu/armastuse vahel.

Igatahes täitis see raamat mind lootusega. Peale on kasvamas põlvkond, kelle jaoks olulisem kui tõe absoluutide kuulutamine on näha tõelist usku nähtavalt ja reaalselt välja elatamas. Kristlastena peame tõdema, et pall on meie kätes.

Kogudus ja riik

Eesti Vabariigi aastapäev on selleks korraks möödas. Minu jaoks mitmes mõttes eriline. Näiteks kruvisin lipualuse majaseina külge ja panin korralikult lipu välja. Hea tunne oli, et see sai tehtud. Oleme oma perega elanud selles kodus juba mitu-mitu aastat, aga vaat see väike (või suur) asi ikka tegemata... Nüüd siis tehtud. Vaatasin sini-must-valget lippu ja mõtlesin, et on ikka ilus küll.

Risttee koguduses oli ka lipp väljas. Ja loeti ette lõike iseseisvusmanifestist. Ja lauldi hümni. Ja palvetati Eesti maa ja rahva ja riigi pärast. Üldse mitte formaalselt, vaid hingega ja südamest. Oli tähendusrikas.

Ja aastapäeva järellainetustes mõtlen ma, et kristlased võiks julgemalt ühiskonna elus kaasa rääkida ja tegutseda. Vabakoguduste poole pealt mõtlen Karl Kaupsile, kes oli 1938-1940 Riigikogu liige. Või Adam Podinile, kes tegutses vangide aitamiseks, ja enne Teist maailmasõda Eestis veel olemas olnud pidalitõbiste asundustes. Ta muretses nii ravimeid kui viis läbi jumalateenistusi. Seda hinnati Punase Risti ordeniga 1931. aastal.

Ühesõnaga -- ühiskondlikku aktiivsust on ka vabakoguduste ringides ajalooliselt olnud küll. Kuvand, et usklikud hoiavad ainult palvemaja seinte varju, ei ole õige. Kust see küll pärit on? -- Ja valmisolekut teha midagi oma kogukonna ja ühiskonna heaks näen ma praegugi. Lootuse küla, Samaaria kodud, kristlased, kes teevad oma tööd hästi ükskõik, mis valdkonnas...

Sisukaid poliitikuid, kes kristlikest väärtustest lähtuvad -- kuid oskavad ka muud kui jutlustada -- võiks rohkem olla. Ja loodan, et suur hulk kristlasi osaleb ka kevadisel suurel prügikoristuse aktsioonil, et Eestimaa saaks puhtam ja ilusam.

Pagan või magan

Nagu te teate, proovime ilmvõimatut. Olla kõigile. Aga samas teistele. Üheltpoolt nagu meeldida kõigile, aga samas ikka olla usklik. Motolauseks "kirik teistele, kodu kõigile".

Samas, paljud magavad pühapäevahommikuti. Ega siis tegelikult usklikud elavamadki pole. Lihtsalt hingamispäeviti nad käivad koos, on teenistused üle kogu linna, maa ja kera.

Ütleme, et meie kulutame aega ja raha selleks, et aidata inimestel leida kasvav suhe Kristuse Jeesusega. See tähendab, et inimeste elud muutuvad. Sest Kristus suri, äratati ellu... ja sama on võimaluse on andnud Kristus igale paganale. Ja igal pühapäeval.

Eestlane on ju pagan. Aga pühapäeval kodus.

Viimasel pühapäeval oli üks ema meie kiriku lastetoas (Atlantise kõrvalruumis). Lastehoidmise kõrvalt vaatas hägust telekat (sealt on meil otseülekanne teisest ruumist). Heli tuli kehvakesti läbi, aga midagi siiski...

...naine kuulas tähelepanelikult, läks istus teleka jalge ette.

Ja siis ütles minu abikaasale, kes sel korral seal ruumis beebisid hoidis: "Kuidas sa küll saad? Sa loobusid tänasest teenistusest, aga kui sa jutlust ei kuule, kuidas sa siis nädala vastu pead?"

Mõtlen, et nädala peame kõik vastu pidama. Omal kujul ja omade beebidega. Ja mida kauem olen kirikuga olnud seotud, seda rohkem näen, et Kristus andis meile sellise sõnumi ja õpetuse, mis aitab kõiki. Elada elu, aga ikka üheskoos temaga.

Milleks Risttee kogudus?

Kas ja miks on Tartule vaja Risttee kogudust?

Kirikuna teistele, on meie fookus suunatud nendele inimestele, kes ei näe Jumalal ja kirikul mingit kohta oma elus. Inimesed, kes pole kogenud kokkusaamist Jumalaga. Neid on Tartus üle 95,000.

Risttee koguduse DNAs on 3 peamist komponenti:
1. Kui Universumi Looja puudutab ükskõik millist inimest, siis see puudutus muudab su elu. Lähedus Jumalaga, isiklik ja personaalne suhe temaga - see on DNA esimeseks komponendiks.
2. Ühiselt elu elamine kogukonnas, kus kõik on teretulnud, armastatud ja aktsepteeritus just sellistena nagu nad on - see on igatsus, mis on küllap meis kõigis. Kodu kõgile, lähendav osadus on lahutamatu osa Risttee DNAst.
3. Kui Jeesus tuleb kuhugi kogukonda, linna või külasse, siis muutub see koht teistsuguseks. Ristteelaste igatsuseks on olla nö Jeesuse maaletoojad ja seda kõikjal ja alati. Inimesed, kelle elud on teeks, mida mööda saab Jumal rännata. Teeniv ja ohverdav kogukond, mille eesmärgiks pole mitte ainult verbaalne "tõe kuulutus" vaid mõistmine, et verbaalne tõde on kehtetu kui seda ei elata välja muudetud eludena.

Kas Tartus on Risttee kogudust vaja?
Ma usun, et kui ristteelastena elame selliselt, et meie DNA pole mitte ainult sõnades vaid elatud välja igaühe eludes, siis on tegu kogudusega, millest tuntakse puudust kui seda enam Tartu linnas poleks.

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

Igaüks on preester ja piiskop?

Juba Martin Luther ütles, et kirik ei peaks tegema vahet vaimuliku seisuse ja tavaliste koguduseliikmete vahel. Iga kristlane „on väärt astuma Jumala ette, et teiste eest palvetada, ja et õpetada üksteisele Jumala asju”. Selle kohta kasutatakse teoloogilises keeles terminit "üldine preesterlus".

Luther rõhutas, et „kes ristimisest on tulnud, see võib kiidelda, et ta on juba pühitsetud preestriks, piiskopiks ja paavstiks, kuigi igaühele ei sobi säärast ametit pidada". Kogudus või kirik „kutsub” mõned inimesed karjase rolli täitma, sest neil on selleks paremad eeldused. Ka koguduse korra seisukohast on ülesannete jagamine vajalik. Kuid selline amet on funktsionaalse, mitte olemusliku tähendusega. Niisiis -- määravaks on vaimuannid, mis aitavad ülesannet täita, olgu siis ülesandeks jutlustamine, hingehoid, hoolekanne või pastoraalne tegevus. Määravaks ei ole teatud staatus ega muud tingimused.

Reformatsiooni radikaalne tiib, anabaptistid, tegi üldise preesterluse põhimõttest veelgi kaugemaleulatuvaid järeldusi. Nad pooldasid igasuguse formaalse – ja kohati isegi funktsionaalse – vahetegemise kaotamist "vaimulike" ja "ilmikute" vahel. Ehkki anabaptism oli mitmetahuline nähtus, oli enamus selle usulise suuna pooldajaid seisukohal, et usukogukonna ülesannete täitmise võime ja kutsumus ei ole „deponeeritud” vaid valitutesse. Näiteks jutlustada või vaimulikke talitusi võib vajadusel läbi viia igaüks.

Kui üldine preesterlus moodustab avarama lähtekoha, siis üks konkreetne viis, kuidas see koguduse elus väljendub, on vabatahtlik kaastöö. Kuidas peaks kajastuma üldine preesterlus koguduse väikegruppide tegevuses? Kuidas koguduse juhtimises? Kuidas jumalateenistuses osalejate rollides ja tegevustes?

Mulle näib, et üldise preesterluse põhimõte nõuab värsket lähivaatlust. Evangelikaalsetes ringkondadeski on sageli "kõigi usklike preesterluse" põhimõttest saanud "mõnede usklike preesterluse" praktika.

Puudutus mis muudab

Olen jätkamas oma rännakut läbi Piibli (loe lähemalt sellest siit). Kui sa pole seda kunagi teinud, siis julgelt soovitan, sest läbi erinevate ajastute, inimeste ja olukordade meiel peegelduv Jumala Sõna pole ka tänases päevas kaotanud oma värskust. Loen ise praegu 2.Mo raamatut ning seadused, mis hakkasid reguleerima alles tärkavat iisraeli riiki, on lausa põnevad. (Näiteks täna leidsin sealt juhendi, kuidas võiksime me koostada tehnika rendilepinguid, vt 2.Mo 22:14-15).

Aga miks on aga nii, et inimesed loevad ühte ja sama kirjakohta, ise pea sama vanad ning samasuguse elu kaemusega, kuid tulemus mis nad sealt saavad on tohutult erinev. Miks on mõne jaoks Piibel eluline ning kõnetav. Mõni aga leiab sealt vaid iganenud seaduseid, nimekirju ja kulunud fraase? Kas me võime teha täpselt ühte ja seda sama asja kuid saada täiesti erinevaid tulemusi?

Tundub et jah. Jeesus kõndis kord keset suurt rahvamassi. Teda nügiti, togiti, pressiti siit ja sealt peale. Kuid siis korraga tuli üks puudutus ühelt haigelt naiselt, mis oli täiesti erinev teistest. See oli puudutus, mis tervendas. Puudutus, mis viis selle naise kohtumisele elava Jumalaga. (loe seda lugu Markuse evangeeliumi 5pt 25-29 salmidest).
Seega me võime teha täpselt sama asja, lugeda täpselt samu kohti ka Piiblist. Kuid mõni puudutus viib elava Jumalani, teine puudutus aga pole enamat tihedas rahvamassis higiselt üksteise vastu hõõrumisest.
Mis eristas selle vana naise puudutust teistest?
Tal oli usk. Teadmine, et kui ta saab vaid Jeesust puudutada, siis Jumal vastab.

Milline on meie meelsus minnes Piibli juurde? Kas me eeldame et see on otsekui puudutus, millega võime kohtuda Jumalaga. Või teeme lihtsalt seda mida peab, trügime ja pressime igapäevaelus edasi.

Tartu on vaja 500 kirikut

Tartus on tegelikult elanikke rohkem kui 98 711. Neile tuleb liita juurde veel sellised üliõpilased, kes linna registreerunud ei ole (loe: nänni ei ole tahtnud saada).

Ja nüüd. Kui me lähtume eelmise kiriku-rajamise teemalisest postitusest ("Milleks meile/teile kirikut?") ja selle põhiargumendist - kogudus on Kristuse kehastus maa peal. Sealjuures meelespidades, et Kristus tuli päästma kõiki. Järelikult:

Tartu ei ole vaja 10 kirikut! Vaid 500 kirikut. (Kui me lähtume sellest, et kõige tervislikum-viljakam-osaduslikum on u 200-liikmeline kogudus). See tähendab, et ainuüksi Annelinna on vaja 200 kirikut. Nii vene- kui eestikeelseid.

Kas sellised vallatud arvutused on piibellikud?

Mitte lihtsalt piibellikud, vaid Kristuse endi seisukohad. Vahetult enne kui Kristuse maa pealt minekut ütles ta ju sõnad: "Te saate väe... ja te peate olema minu tunnistajad... ilmamaa äärteni." (sh Veerikuni ja Raadini).

Nüüd on iseküsimus see, kui edukas on olnud kirik oma tunnistamises.

Missioon ise jääb aga Kristuse tulekuni samaks. Olenemata meie edust või ebaedust.

Uus Michael Jordan?

Nädal tagasi saabus Eestisse Jordan. Seda korda mitte korvpallimänguoskusega publikut hullutav Michael vaid hoopis kuueks kuuks Risttee kogudusse praktikale tulev Jordan Conti.

Jordan käis esimest korda Eestis pea täpselt aasta tagasi kevadise inglise keele laagri meeskonna liikmena. Midagi jäi talle sellest siin veedetud ajast nõnda südamesse, et ta hakkas otsima võimalusi siia tagasi tulekuks, ja seda juba pikemaks ajaks. Jordani tugevused on just eelkõige valmisolekus ja oskuses teha kõikvõimalikke tehnilisi ja video valdkonda langevaid asju. Kuna see võimaldab vabastada teiste meeskonna liikmete aega muude asjade jaoks, siis ootasime Jordani tulekut pikisilmi.

Esimene nädal on Jordanil Ristteel viibitud ning ta poleks saanud tulla õigemal ajal. Otse lennukist tulnuna asus ta tegema videosid GU ja Risttee teenistuste jaoks, transportima ja seadma asju üles GU afterparty ja Gunverentsi jaoks, jne. Tore et noortel on lisaenergiat, mida vajadusel kulutada.
Kui sul pole veel mahti olnud tutvuda selle vaikse iseloomu ja pidevalt naeratava noore mehega, siis soovitan sul seda võimalusel kindlasti teha.

Jordan Conti
Vanus: 20algus
Pikkus: ~185cm
Kaal: Alla normi
Tugevused: Naeratus ja tehniline taip
Hobid: Kohvikus käimine

Appi! Fototropism määrab mu elu

Ma pole just eriline mullaste näppudega mees. Õigem oleks lausa öelda, et pigem olen ma kõigi roheliste kodutaimede hirm, kuna üle- või alakastmise tagajärjel tabab neid varem või hiljem surm.

Kuid kas sa oled tähele pannud, kuidas taimed keeravad ennast kasvades valguse suunas. Selle nähtuse nimi on fototropism ehk reageerimine valgusele. Päevalilleväljal võib näha lausa seda, kuidas tuhanded avali lilled pööravad oma päid päikese liikumist järgides läbi terve päeva.
Võimas mõju sellel valgusel.


Fototropism töötab ka inimeludes. Me reageerime oma elus olevale valgusallikale ning hakkame selle suunas elama ja kasvama. Neid valgusallikaid võib olla erinevaid - meie lapsed, tehnoloogilised vidinad, pangakonto seis, lemmik spordimeeskond, jne. See allikas, mille me määrame oma elus valguseks, hakkab tahtmatult kuid kindlalt mõjutama meie elu suunda ja iseloomu kasvu!
Jeesus ütleb hästi, kui ta kommenteerib fototropismi inimeste eludes:
"Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Mt 6:23).

Tõesti, kui see valgus, mille poole me kasvame on pimedus, siis tõesti mis saaks sellest suurem olla.
Võibolla pole minu elus valguseks pimedus, aga ehk on ta selline hämarus. Võib pisut ähmastunud valgus. Mis on sinu elu valguseks?

Johannese evangeeliumi majesteetlikus alguses on järmised sõnad Kristuse kohta:

Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.

Kui sa tunnistad ennast täna Kristuse järgijaks, siis kas sinu elu on tunnistuseks valgusest teistele?