Exam

Its time again for me to renew my Estonian living permit, and finally after 5 years in Estonia and 3 years of marriage i am allowed to apply for an extended living permit. I am not exactly sure all the details of what it means and how long it will be for, but I know what I have to do to get it. The very first step in the process is I have to pass the beginners Estonian language exam. Assuming my registration goes okay, will be on 9.Nov. I have to complete a 1.5 hour written section and an oral examination. Once you pass this, then you can go apply for the living permit. The language exam is very scary. I know that I can get by with my language, but have i progressed enough to pass the exam?

So, I am writing to ask everyone to help me over the next month to get ready for this. Force me to speak as much Estonian as possible, don't let me take the easy way out.

Also, leave me some comments on some of the more important parts of Estonian language, things you think might be on a beginners exam. I need to know what all you smart Estonians are thinking and hopefully it leads to a great success.

Ajalugu tuleb vastu tulevikust

Miks on ajalugu tähtis? See aitab meil mõista, kus me oleme oma teekonnal praegu, ja millised võimalused on meil suunavalikuks tulevikus. See puudutab üksikinimese elu, aga ka ühiskonna ja kiriku elu. Minevik tuleb meile vastu tulevikust. Sellepärast uuritakse oma perelugu, organisatsioonid uurivad oma arenguteed, kirikud kirjutavad oma ajalugu.

Kogudus peab teadvustama oma minevikku. Kes ja millise mõjuga aitasid kaasa koguduse rajamisel ja arengul? Kuidas mõisteti piiblit ja rakendati usuelus? Kuidas lahendati kitsaskohti? Millied muutused on koguduse elus, juhtimises ja jumalateenistuses aset leidnud?

See kõik ei ole ainult akadeemilise ajaloouurimise huvi, vaid väga vajalik koguduse enesemõistmise jaoks ja tema arusaamisel, kuidas Jumal toimib koguduse ja üksikkristlase elus.

Sellepärast -- koguduste materjalide kogud, protokolliraamatud, kirjavahetus ja kroonikad on osa vaimulikust elust. Osa püüdest mõista ennast ja Jumala tööd.

Niisiis, eelneva valgel, mõned praktilised märkused kristlikust vaatenurgast.

Esiteks, kirjutage, salvestage ja koguge materjale koguduste ja vaimulike juhtide elusündmuste kohta. See on väga oluline! Kui kogudusel pole oma arhiivi või kroonikaraamatut, siis on aeg see rajada.

Teiseks, koguduse või kristliku kiriku ajalooga tutvumine teeb meid alandlikumaks. Me näeme viltuminekuid, kordaminekuid ja korrigeerimise võimalusi. Ja õpime lugupidavalt kuulama varem elanud vendi ja õdesid. Ajaloo tundmaõppimine on sel moel mõistetuna osa spiritualiteedist, pühitsusprotsessist.

Kolmandaks, Risttee koguduses algab novembri lõpus jutlusteseeria traditsiooni tähtsusest, aga ka muutumisest. Kas traditsioon kammitseb alati? Või vahest annab kindlustunnet? Jälgi Risttee reklaami jutluseseeria kohta.

Neljandaks, usuteaduslikus seminaris toimuns väga huvitav koolitus koguduse traditsiooni ja selle tõlgendamise tähtsuse kohta. Järgmine koolitus, 3. novembril, räägib aga piibli tõlgendamise võimalustest. Vaata seminari kodulehte www.kus.tartu.ee

Käisin täna kirikus

Oleme viimased päevad veetnud Columbuses, OH. Tänasel pühapäeval käisin kirikus. Õigemini lausa kahes - Northwest Bible Church's ja Lifechurch.tv Second life kirikus.

Northwest kirikuga seovad Risttee kogudust läbi aastate minevad sidemed. Alates 2001 aastast on nad käinud märtsikuus Eestis English Campi läbi viimas. NW kirikust on pärit nii Viinalasside perekond kui ka Craig ja Chris. Täna oli siin tore teenistus. Kõige eredamaks hetkeks minu jaoks oli vast see, kui 52-liikmeline koor ja 25 liikmeline orkester esitas ühe väga võimsa laulu. Ja muidugi Daniel Viinalass tervitas kogu kogudust kantslist mõlemal teenistusel.

Ja siis käisin ma täna ka Lifechurch.tv Second Life virtuaalses maailmas asuvas kirikus. See oli päris vägev elamus. Muidugi ma sattusin sinna 45minutit ennem teenistuse algust, nii et teisi seal veel ei olnud, kuid sellegi poolest oli väga tore kirikus ringi kõndida ning uurida kõike mis seal on. Siin on mõned pildid ka sellest külastusest... (hmm, millegipärast on Bloggeris praegu mingi viga, mis ei lase enam pilte uploadida. Nii et nende piltidega peab pisut ootama).

Aga mõtetes olin ma ikkagi eelkõige Ristteel, sest pole paremat kohta kui kodukogudus. Huvitav kuidas algas uus seeria Rõõmuabi 1863? Ja kuidas läks Tagahoov?
Järgmisel pühapäeval oleme juba aga Atlantas, North Pointi koguduses

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

This Sunday

This Sunday morning Risttee starts a new series, Rõõmuabi 1863. We will be looking at the book of Philippians and how the book is essential about one man, his joy, his life and how to bring out joy in the lifes of a church. I think joy and happiness are subjects that are very important to all of us and most people are on a pursuit of happiness. I hope that in the next 4 weeks those who attend these services will discover their source for joy, how to keep and defend their joy, how to share their joy and finally what marks a joy filled life. 11:00, Näituse 26, 28.nov.2007. Here is also the video advertisement for the next series.

Risttee kogudus on "cool"

Olin möödunud pühapäeval Risttee koguduse jumalateenistusel. Oli aastapäev. Ja nooruslik jumalateenistus. Ja ilmatu suur tort. Ja natuke on sellest juba siin blogis kirjutatud.

Aga sellistel hetkedel on põhjust mõelda, miks ma tunnen end selles koguduses koduselt. Igatahes ei ole vastus lihtsalt, et, noh, see on mu töö, et ikkagi pastor ja muu niisugune jutt. Teate, on olemas pastoreid, usu või ära usu, kes end oma koguduses sugugi hästi ei tunne. Aga miks mulle Risttee siis ikkagi meeldib? -- Paar asja.

Kõigepealt sellepärast, et terve see Risttee koguduse lugu on üks suur väljakutse. Mul on tunne, et ma osalen milleski põnevas ja tähendusrikkas. Milleski, mis ei ole täpselt väljamõõdetud. See ei ole mingi kosher-kogudus. Aga ta on hästi elus. Ja mulle tundub, et Jumal on tegelikes ja elusates asjades hästi lähedal.

Teiseks, mulle meeldib tohutult -- täiega -- see rahvas, kes selle koguduse kodugruppides ja noorteüritustel ja jumalateenistustel kokku tuleb. Nad on toredad. Super. Ma mõtlen mõnikord, kelleks need inimesed kord saavad. Karjääri mõttes jõuavad paljud neist kaugele, selles pole kahtlust. Aga ma mõtlen veel midagi. Ma mõtlen, et need inimesed on võimsate eeldustega, et muuta maailma paremaks -- Eestimaad, oma linna, oma kooli, töökohta. Ja mõjutada õnnistusrikkalt teisi inimesi. Ja kui ma saan, kui ma tohin, neid kasvõi pisut inspireerida ja toetada edasi arenema sellel teel -- siis on nemad ja Jumal mind sellega austanud.

Ja siis meeldib mulle loomingulisus ja sõbralikkus. Ja see, et jumalateenistuse eel saab kohvi juua. Ja et lapsed on teretulnud. Ja et jumalateenistusel on nii tõsidust kui huumorit. Ja et räägitakse tegelikest asjadest. Ja palvetatakse südamest. Ja et mitte ainult ei räägita, vaid tahetakse ka midagi teha. Kõik need Karunädalad ja veredoonorluse päevad ja loomade varjupaigas koerakuutide ehitamine. Ja mulle meeldib, et raskusi ei kardeta, vaid nendega tegeldakse. Noh, neid tuleb ju ikka ette, kui tegemist on elusa ja tegusa seltskonnaga.

Ah-jaa, veel üks asi, oleksin peaaegu unustanud: mind on väga inspireerinud meeskonnatöö. Näiteks see, et jutlus ei ole ühe-mehe soolo, vaid jutlusteseeriad arutatakse töörühmaga enne läbi. See on hästi "cool".

Ühesõnaga -- veel kord "Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!"

Loetud päevad, tunnid ja minutid

Küllap loeb meist pea igaüks päevi millenigi:
- Maci-mehed loendavad hinge kinni pidades sekundeid Leopardi välja tulemiseni (hetkel 3 päeva, 4 tundi, 23 minutit ja 6 sekundit - vt hetkeseisu siit)
- Mõni kardab oma sünnipäeva ning tunneb hirmu läheneva tähtpäeva ning suurema aastanumbri ees, mida see endaga kaasa toob
- Lifechurch.tv interneti campuse külastajad loevad minuteid järgmise online teenistuseni - 4 päeva, 13 tundi, 21 minutit ja 42 sekundit
- Meie oma peres loeme tunde neljapäeva varahommikuni, mil astume lennukisse et järgmiseks 3 nädalaks sukelduda perekondlike kokkusaamiste ning kirikujuhtimise teemaliste konverentside keerisesse
- 200,000 kana Talleggi farmides loevad päevi oma võimaliku mihklipäeva ees, mil nad ahjudesse kühveldatakse
- 380,000 eestlast ei jõua ära oodata järgmist pühapäeva, mil võistlustules Eestimaa uued iidolid - tantsivad tähed. Eks igalühel oma lemmik - mõnel nunnu suursaadik, mõnel sarmantne Koit ja ta kihistav kaaslane, mõnel väändunud käega ja kibekiirelt liikuvate pikkade koibadega esikoolitaja Vain.

Aeg aga muudkui tormab ning need oodatud või kardetud hetked on kohe kohe käes.
Miks on küll selle väärtusliku aja kasutamine on nii raske. Vähemalt minul. Kõige rohkem vihkan ma ennast nendel hetkedel, kui ma tagasivaadats pean tõdema, et olen mõttetult kulutanud tunde ja mõnikord lausa päevi, tegeledes asjadega, mis lõppeks ei oma mingit tähendust (ja parimal juhul pakuvad vaid rahuldust ja meelelahutust antud hetkes).

Kuid mis siis on see oluline, millega ma peaks oma aega täitma. Mille nimel töötama, unistama, panustama? Eks igaüks meist pea leidma siin oma tee.
Kuid mina ei ole saanud viimastel nädalatel peast ühte lauset:
"100 aasta pärast on ainuke asi, mis mingit tähendust omab, see kas inimesel on suhe elava Jumalaga!"
Ja vat see on küll tähtis.

Risttee esimene sünnipäev

"Lähen kirikusse äärmiselt suurte ootustega," ütles eelmisel aastal üks tudengineiu nimega Kadri, kui astus Sadamateatris pesitsevasse Ristteele. "Kui uus kogudus tuleb linna, siis see peab tähendama, et midagi sügavamat on toimumas."

Eile sai seesama sügava-põhjaline kogudus aastaseks, süües raudtee-liipride kõrvalasuvas hoones 15kg pulmatorti.

Peep Saar, üks koguduse pastoritest, ütles 2006. aasta 29.oktoobril (vt uudist), et viie aastaga peab Risttee kogudus saama Tartu linnas asendamatuks. Siis nüüd, kui jäänud on dealinini neli aastat, võib mõõta saavutatuid tulemusi näiteks numbrites:

- 3 erinevat asukohta kirikule (vt kolimisuudiseid)
- 15 inimest kogudusse ristitud (vt videotunnistusi)
- Kogukonna suurus 150-200 (lapsed, noored, pered)
- Korraldatud üritusi 3000-4000 inimesele (karunädalad, verepäevad, GoingUpid jmt)

Olgu siinkohal veel lisatud Salemi kiriku (meie emakoguduse) pastori Meego Remmeli tervitussõnad meie eilsel pidupäeval. Kõneleb ta musta kardina taustal:

Kas kristlusefoobia kummitab?

Istusin kohvikus oma vana tuttavaga. Meiega liitus keegi tema sõpradest. Tutvusime. Rääkisime igasugu asjadest - maast ja ilmast. Huvitav oli. Korraga küsib mu uus tuttav, et millega ma tegelen. Mul on mitmeid identiteete - naerukoht -, aga seekord otsustasin ennast seostada pigem teoloogilise hariduseg. Ütlesin, et töötan Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Teoloogia ja ususeminar. Ta jäi mõttesse. "Kas see on kuidagi Oleviste kirikuga seotud?" küsis ta. - "Hmm. Mnjah. Võib ka nii ütelda." Ta teatas, et temal on töötajaid, kes Olevistest, ja et neid peab muudkui korrale kutsuma, sest nad misjoneerivad töö ajal. Ja on pealetükkivad oma usuga.
Mis ma pidin ütlema? Töö aeg on ikka töötamiseks. See on selge. Aga kui keegi räägib talle olulistest väärtustest töökaaslasega töö ajal, siis - no mis suur patt see ikka on? Inimesed ju ikka räägivad. Kui aga töö tehtud saab.

Pealetükkivus on muidugi igas asjas halb. Kui keegi sulle "sisse sõidab". Või värbama hakkab. Aga mulle tundub, et kristlastele pannakse seda ikka koledasti pahaks. Ja iga väiksematki oma veendumuste sõnastamist tõlgendatakse kohe kui ristisõda. Kui keegi õhutab sind ostma kõõmavastast shampooni või puhkuseosakuid Hispaanias, siis suhtume kuidagi rahulikumalt. Ei räägi mingist äriagentide vandenõust. Ja kui ei taha shampooni, siis ütleme seda, "paneme ukse kinni" ja elame edasi.

Aga juba see, kui keegi ütleb, et ta usub Jumalasse, ajab mõne inimese krampi ja ta tunneb et temale on suunatud jõuline vaimne invasioon. Et kristlased olgu vait nendes ajades, mis neile on olulised. No, kam-oo-oon!

Meie jutt - mu uue tuttavaga - läks päris pingeliseks (rääkisime rahulikus toonis, aga oli tunda, et õhus on elektrit), kui teemaks tuli religiooniõpetus koolis. Et see on ikka üks karm pööramine. Ma väitsin, et religioon(id) mõjutavad maailma nii oluliselt, et seda valdkonda peab tundma. Nagu loodust või inimsuhteid või majandust või filosoofiat. Ta küsis: "Kas sina laseksid mõnel turbaniga õpetajal oma lapsele religiooni õpetada?" - "Noh, kui see turbaniga on professionaalne õpetaja, ja õpetab ka teiste religioonide põhitõdesid, siis küll. Milles probleem?"

Ma arvan, et religiooniõpetus koolis ei saa - ei tohigi - võtta seda rolli ja eesmärke, mis on kirikul, aga elementaarset usulist kirjaoskust vajab iga inimene.

Tal oli veel üks oluline argument. Et tema lapsele olevat koolis räägitud jõuludest ja Jeesusest ja Jeesuse surmast ja mingist ülestõusmisest. Et laps tuli koju ja hakkas joonistama mingeid mägesid ja kolme risti. Tema tegi skandaali. Klassijuhataja - kelle tunnis teemat käsitleti - ütles, et ta rääkis lastele jõulude tähendusest ja selle peategelasest. "Aga meie peres tavaliselt niisugustel teemadel ei räägita." - "Nojah, meie peres ei räägita tavaliselt ka integraalvõrranditest, aga ega see ei tähenda, et neid ei peaks koolis õppima."

Et jutt liiga pikaks ei läheks, teen kokkuvõtte. Esiteks. Agressiivne ja taktitundetu oma usuga teistele "sisse sõitmine" on muidugi jama. Aga see ei tähenda ometi, et inimene sellest, mis talle oluline, rääkida ei tohiks. Näiteks töökaaslastega. Teiseks. See, et mõni religiooniõpetaja on olnud taktitu, ei tohiks ainet kui niisugust tähtsusetuks teha. Mul oli algkoolis üksvahe mitte just kõige parem ajalooõpetaja, aga ma ei tulnud selle pealegi -- ei tookord ega nüüd --, et sellepärast tuleks ajalugu tunniplaanist välja jätta. Kolmandaks. Mulle tundub, et kuskil kummitab mingi kummaline kristlusefoobia. Aga mis on selle põhjused?

Ajuvabad seadused

Küllap oleme kõik sattunud lugema või kuulama tobedaid seaduseid, mis on aegade hämarusest kusagil kehtima jäänud. Näiteks:
- Kalifornias on lähemal kui 500m kõrtsile, kirikule või koolile keelatud loomi paaritada
- Ohios ei tohi kedagi pühapäeval või 4.juulil arreteerida ja samuti on seal keelatud rohkem kui 5 naisterahval ühes ja samas majas elada.
- Texases ei tohi sõita autoga, millel puuduvad kojamehed. Esiklaasi ei pea olema, kuid kojamehed peavad.
Jne, jne

Nagu ka nendes näidetes, on enamus sellistest seadustest muidugi pärit USAst. Kuni viimase ajani pole mul olnud isiklikku kokkupuudet väga tobedate seadustega, kuid kõik muutus paari viimase nädala jooksul.

Mu abikaasal Annal on lisaks Eesti kodakondsusele ka USA oma. Kui meil sündis tütar Emma, siis loomuliku sammuna soovisime ka temale saada USA kodakondust (nö igaksjuhuks, võta sa kinni mis tähtsus on kodakondsusel kui sellisel paarikümne aasta pärast meie üha enam globaliseeruvas maailmas). Läksime USA saatkonda ning öeldi et pole probleemi, täitke paberid, Emma oli USA kodanik oma sünnihetkest saadiks. Lihtsalt vormistamise küsimus.
Järgmine nädal saime kõne saatkonnast, et asi pole ikka nii lihtne. Nimelt on olemas USA kodanikuseaduse järgmine punkt:
Kui USA kodanik (Anna) elab välismaal ning on abielus muulasega (minuga) ja neil sünnib laps (Emma) siis selleks et laps saaks kodakondsuse, peab ema elama oma elust 5 aastat USAs, millest 2 aastat peale 14a. vanust.

Kui laps sünnib väljaspool abielu, siis piisab sellest, kui USA kodakondsusega ema on oma elust vaid ühe aasta elanud USAs (ja seda ükskõik kuna oma elus).

Kuna Anna on peale 14a vanust elanud USAs alla kahe aasta, siis korraga me enam ei teagi mis saab Emma kodakondsusest. Ainukesed õppetunnid, mis mina sellest loost seni olen õppinud on:
- kui oled ameeriklane, siis tasub lapsi sünnitada väljaspool abielu
- mida rohkem sa ametlikke pabereid täites valetad, seda parem

Ja mõlemad õppetunnid on mulle moraalselt vastuvõetamatud.

Aga tobedad seadused kahjuks eksisteerivad... Peaasi et me ise neid juurde ei looks

Olla püha või postmodernne?

Räägitakse palju postmodernsusest. Et ajad on muutunud, et nüüd tuleb jälle ümber kohaneda...

1. Aga ükskord läks üks mees, kelle ema oli iisraellane ja isa egiptlane ühe iisraellasega vaidlema. No oli selline, ilmselt pisut rassistlik vaidlus. Sest üks hetk oli see nii tuline, et see iisraeli-egiptlane ei osanud muud teha, kui iisraellase jumalat needa.
Kes 3. Moosest on lugenud, teab, et mees visati seepeale kividega surnuks. Jumal pidas seda hullemaks kuriteoks kui näiteks looma vigastamist või teise mehe tapmist. Mees oli rikkunud kõige pühamat nime.

2. Aastaid hiljem tuli Taavet oma meestega seaduselaegast toomast. See oli asi, mis kõige otsesemas mõttes tähendas Jumala ligiolekut. Juhtus aga nii, et laegas hakkas kanderaami pealt maha libisema. Kohe tormas üks mees seda appi kinni hoidma.
Aga pühadus oli nii suur, et mees suri. Ja Taavet sai pahaseks Jumala peale. Aga midagi polnud parata, Jumal lihtsalt oli püha.

3. Möödus veel mitu ajastut. Kristus oli tulnud ja läinud, jätnud selja taha apostlid, kes kogudusi hakkasid rajama. Üks suurejoonelistest plaanidest oli koguda kokku kõigi usklike vara, et sellega kõigi eest paremini hoolitseda. Oli aga üks abielupaar, kes säästis pisku endale... Aga et tuli välja, et nad sellega valetasid mitte kogudusele vaid Pühale Vaimule, siis nad surid. Ilma erilise kommentaari või diskussioonita.

Ja sa küsid, kuidas see puutub tänasesse, postmodernsesse, päeva?

Kalifornias, Cornerstonesimi koguduse (seesama, kus on Francis Chan) vanematekogu liige rääkis ühe loo oma tuttavast, sel suvel. Et oli korralik pereisa, mitme lapse ja hea naisega. Siis ta aga äkki suri, voodis.
Ja tuli välja, et see voodi oli mehe armukese voodi. Ja seal ta ööpealt surigi.

Sarnane juhtum oli Vaasas. Seal, kus mina sel suvel töötasin. Ühel noortepastoril, kel vanust ligi 30, oli abikaasa ja kaks last. Siis ses vennas midagi aga juhtus, ja ta hakkas käima teismelise ülistusjuhiga teisest kogudusest. Aegamisi eraldus ta oma perekonnast ja hakkas tüdrukuga koos elama.
Ei läinud palju aega mööda, kui ta talvel, koos sõbra Patrickuga jää peal saanitas. Mõlemad kukkusid jääauku, sõber tuli veest välja ja jäi ellu, tema aga jääauku sisse ja suri.

Võid öelda, et see postitus oli modernselt pikk ja üksluine. Mina aga ütlen, et Jumal on püha ja pühaduserikkujaid ootab surm. Ole sa mis sajandis tahad.

Ilma moraalita pole vabadust

Ilma moraalilta pole vabadust! -- See oli Vene Õigeusu Kiriku partiarhi Aleksius II sõnum Euroopa Parlamendis Strassbourgis 2. oktoobril sel aastal. Patriarh rõhutas Euroopa kultuuri ja teaduse kristlikke juuri. Ja seda, et kristlike põhimõtete ja kristlike struktuuride marginaliseerimine ühiskonnas nõrgendab viimaks sellesama ühiskonna alustalasid.

Hilisemates diskussioonides ja järelkajades sai patriarhi kõne kriitika osaliseks. Et patriarh polevat piisavalt tolerantne... Näib, et tolerantsus ise muutub Euroopas üha ründavamaks ja agressiivsemaks. Hm, kas terminite vastuolu? Või karm tegelikkus?

Asjal on veel üks huvitav pool. Nimelt nädalapäevad pärast patriarhi kõnet avaldas Venemaa Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu välissuhete osakond õigeusu kirikupea seisukohti toetava kirja. Baptistid, kes oma 140 aastase ajaloo jooksul Venemaal on kogenud kitsendusi ja tagakiusu mitte ainult riigi, vaid ka Vene õigeusu kiriku poolt, on moraalsete väärtuste eest seismisel sellesama traditsioonilise suurkirikuga "ühes paadis".

Ehkki ma tean, et sõnumi kaalukus sõltub suuresti sellest, kes seda ütleb, olen siiski veendunud, et üleskutset moraalsele põhimõttekindlusele tasub tõsiselt võtta -- isegi kui see tuleb Venemaa patriarhi suust. Pealegi on patriarh Eestist pärit!

Kui me ei oska hoida moraalseid väärtusi, ei oska me hoida ka vabadust! -- See on kõva sõna! Üks kõvemaid viimasel ajal, mida olen kuulnud.

Mikael Agricola palve ja Eesti sünge sügis

Mikael Agricola oli Soome kirjakeele rajaja ja reformatsiooni "maaletooja" Soomes ja Rootsis. Suri aastal 1557, nii et 450 aastat tagasi. Mõtlen Agricolale mitmel põhjusel.

Esiteks, käisin just Soomes. Soome ja Eesti vahel on suhete sildu mitmeid. Huvitav, kas keegi on kokku lugenud, kui palju eestlasi elab Soomes? Aga Mikael Agricola ja tema ainus poeg Christian Agricola kehastavad üht sajanditevanust silda. Nimelt sai Christian Agricola 1584. aastal Tallinna piiskopiks.

Teiseks, juba 16. sajandil, kui keegi veel ei rääkinud infoküllusest, oskas Agricola kirjutada lühidalt. Tema kuulus katekismus ABCkirja koosnes kuueteistkümnest leheküljest. Nojah, olgem ausad, ta kirjutas ju ka hariduse- ja usualase Rucouskirja, milles umbes 900 lehekülge.

Kolmandaks, mõteln Agricolale ka sellepärast, et üks mu sõber saatis mulle Agricola kirjutatud palve, mis sügisesel hämaruseajal mõjub värskendavalt. Killuke päikesevalgust sügise sünguses. Mu sõber on veendunud, et tegemist on "võimsa palvega". Püüan selle eesti keelde panna:

Tule, Püha Vaim,
saada taeva kirkus me üle.
Tule, vaeste abimees.
Tule, andide tooja.
Tule, südamete valgus,
sina parim julgustaja,
hinge kallis külaline
ja soe puudutus.
Töö vaevas oled sa leevendus,
kõrbekuumuses värskendus,
murede keskel lohutus.
Imepärane valgus,
täida südame sopidki neil,
kes jäävad sinu turvale.
Ilma sinu väeta
kõik tumeneb ja moondub.
Pese, mis määrdunud,
kasta, mis kuivanud,
paranda, mis haavatud.
Murra, mis tõrges,
soojenda, mis külm.
Otsi kõiki, kes on eksinud.
Kingi uskujaile, kes sulle loodavad,
oma pühad annid.
Kingi vahvastatud usk,
kingi õnnis lahkumine,
kingi igavene rõõm.

Don't Play Boy!

Tallinn, raadio ja blogid on täis jänkupäid. Ilmselt saab meeste- ja just poisikeste lemmikajakirjaks Playboy. Ma muidugi pead ei anna, aga tundub, et kuulsat jänkut on meie maaljuba pikka aega oodatud.

Tahaksin aga jänkule vastu astuda ja näidata, milline on tegelik pornostatistika! (vihje: üsnagi hirmuäratav)

1. Pornograafia äri ulatus ja suurus - 570+ miljardit krooni aastas

2. Pornograafilisi
*veebilehti - 4.2mil (12% kogumahust)
*päringuid päevas - 68mil (25% kogumahust)
*e-maile - 2.5miljardit (8% kogumahust)
*downloade kuus - 1.5miljardit (35% kogumahust)

3. Vanus esmasel kokkupuutel interneti pornograafiaga - 11 a.

4. Suurim netipornograafia tarbijaskond - 12-17a

5. 8-16a osakaal, kes on netis pornot vaadanud - 90%

6. Kristlased, kes ütlevad et porno on probleemiks nende kodus - 47%

7. Meeste/naiste osakaal - 72% mehed / 28% naised

8. 69% on hakanud pornot vaatama uudishimust

9. 4 inimest 10st vaatab/näeb pornot tänase päeva jooksul

10. Täna ilmub Playboy lisaks USAle ja Saksamaale ka Prantsusmaal, Venemaal, Tšehhis, Rumeenias, Sloveenias, Ukrainas, Hollandis, Kreekas, Ungaris, Gruusias, Hispaanias, Slovakkias, Poolas, Serbias, Horvaatias, Bulgaarias, Jaapanis, Mehhikos, Argentiinas, Venetsueelas, Brasiilias ja Indoneesias. Playboyd loeb iga kuu rohkem kui 18 miljonit inimest üle maailma.

Veel eluolulisi linke:
"3 soovitust poissmeestele" (blogipostitus Märt Saarelt)
"Kes koputab su uksele?" (jutlus Peep Saarelt)
"xxxchurch" (pornoga tegelev kirik)

Kids are cool!

Just down the street from our house is a small store. It is a discount food store, Säästu Market. We often walk down there to get stuff we need and also just to grab a snack or some ice cream with the boys. Oskar really likes this place and leads the way each time we go. We went down there Sunday night to get some milk, bananas and some bread. As you exit the store there is a small four sided bench. Each time we exit, Oskar runs over to this bench and sits down. He crawls up on the bench, swings his little legs around and just sits there. He doesn't do anything when he is there, just sits. A few times I have come out of the store with him when its just the two of us and he doesn't go home until he gets to sit for a few minutes. The reason he does this is because when he would walk to the store with Reena in the spring and summer, they would always sit there and just watch people and hang out before going home. Its funny that such a small little behavior that is started can become such a common and expected behavior.

This had got me to thinking about the other things Oskar and Alex are learning. What are the things the are picking up at home? What attitudes are the developing from watching Reena and I? I am a little scared to think about it. Maybe its a conversation that Reena and I are having and some comments are said that are particularly unflattering or negative towards someones work or their character. Oskar is just starting to talk, rather repeat things right now, and I know that sometimes there are things said at home that I wouldn't want him to repeat. What about how I treat Reena? Maybe my short attention span or inability to focus and listen? Maybe Oskar is learning that life is sitting and watching TV or being on the computer instead of talking, play games and enjoying relationships with others? This has become such a convicting moment for me and a clear siren has been played, now its game time, time to change and make my home the place God wants it to be.

Tehnoloogia kohtub Piibliga

Septembris lasi maailma ühe innovatiivseima kiriku LifeChurch.tv meeskond välja beeta versiooni uuest (revolutsioonilisest?) online Piiblist - Youversion. Põhimõtteliselt on tegu sümbioosiga sotsiaalsetest võrgustikest (nagu Orkut, Facebook) ning juba tuttavatest online Piiblitest.

Mida sa saad teha siis Youversionis?
1. Otsida kirjakohti, minna kiiresti teatud peatüki või salmi juurde
2. Kirjakohti "allajoonida", märgistades neid tärniga
3. Lisada kirjakohtadele märksõnad, et sa need hiljem kiiresti üles leiaksid
4. Luua Youversionile sisu, lisades konkreetse kirjakoha/kirjakohtade kohta käivaid pilte, kommentaare, viiteid või seletusi.
5. Pidada päevikut
6. Lugeda teiste kasutajate poole välja jagatut
7. Saata piiblilugemise teekonnal avastatud leide emaili teel oma sõpradele.
8. Ja palju muud.

Funktsionaalsus on pidevalt täienev ning tundub, et palju üllatusi on ees ootamas alles. Tore on ka see, et toetatud on pea kõik olulisemad inglise keelsed tõlked (NKJV, KJV, ESV, NCV, ASV, jne). Üsna varsti peaks lisanduma ka üks mu lemmik versioone - Message.

Praegu tundub mulle küll, et ma kustutan oma Bookmarkide menüüst ära kõik teised online Piiblite lingid (va muidugi ainuke eesti keelne www.piibel.net), ning hakkan kasutama vaid Youversionit. Kohtume juba sealses kogukonnas.

PS Lifechurh.tv on ka kõige esimene kogudus maailmas, kes avas kiriku virtuaalses SecondLife ühiskonnas. Sellest võid lähemalt lugeda siit!

Elu kui WC paber

Ma olen õppinud.... et elu on nagu WC paberi rull. Mida lähemale lõpule see jõuab, seda kiiremini see kulub". (A.Rooney)

Eile sai mu uhkus ränga hoobi ning mina sellekohase õppetunni. Nimelt hüppasin ma Tagahoovis koos oma suure väikese sõbra Matuga ühe laulu saatel, mille sõnad kõlavad "Olen maas, tõusen üles taas jne". Kui laul läbi sain, tundsin et reielihased annavad kükist üleshüppamisest tunda. Terve õhtu oli imelik surin jalus ning täna hommikul on reied valusad. Vat sulle siis füüsilist vorm. Ja mina veel arvasin, et saan suurema trennita minna xDreami võistlustele Taavi ja Reimoga...

Pühendusega Brian Karlikule! (foto)

Kallis Brian. Tean, et sul on olnud tuliseid vaidluseid minu sõprade Toivo ja Craigiga. Et ma aga eile juhtusin nägema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha peal (rongijaama lähistel) jalutamas mingi plakatiga Craigi -- ja et ma teadsin, et teil on just olnud arutelusid verbaalse ja mitteverbaalse evangelismi üle -- siis nägin selles võimalust neid kahte vaatepunkti omavahel lähendada.

Fotol on näha, et Craig ei jaga mitte ainult võileibu, vaid ka selget sõnumit.

Brian Karlik on selle blogi üks kõige pühendunumaid lugejaid. Tegemist on misjonäriga, kes elab Pärnus ja on rajanud kiriku.

Going Back to School

In a short while I will back in school. I am going to try to finish my masters degree. I am pretty scared about this because its been 5 years since I last studied formally and I am not sure I can find the time I need to do it. The reason I am heading back is because I am just 3 classes or less away from finishing my degree and I was told that I need to finish is a certain amount of years or the school may forfeit some of my credits.

How do you deal with things in your life when you are faced with something your not sure you can make it through? I am looking for some advice or some ideas about this so feel free to share.

I will only be taking 1 class at a time, so I hope its not too tough, but you never know.

If you see me reading a lot more over the next few months, then you will know what I am doing.

Edukuse saladus

Lugesin huvitavast uurimusest. Uuriti ühe firma töötajaid, kellel olid samasugused eeldused, haridus, töötingimused. Osa neist olid edukamad kui teised. Osa oskas ennast paremini väljendada. Nad olid loovamad. Nad tulid välja uute ettepanekutega, põhjendasid oma arvamust paremini kui teised. See seltskond moodustas uuritavatest umbes kolm protsenti.

Uurimise käigus selgus, et need kolm protsenti... jah, usu või ära usu -- pidasid päevikut! Nad kirjutasid sinna mõtteid iseenda jaoks, sõnastasid oma tundeid ja seisukohti. Analüüsisid sündmusi. Nad andsid ruumi mõttele kui loovale jõule.

Ma ei taha öelda, et päevikupidamine on ainus salanipp olla mõjutaja. Aga see, kes tahab midagi silmapaistvat korda saata, ei tohiks kunagi alahinnata isiksuse jõudu. Tahad olla edukas -- heas mõttes, mitte mingis karjeristlikus võtmes --, siis tee midagi selleks, et oleksid küpsem inimene. Ega see väga raske ei ole ju -- ainult aeganõudev. Võtab umbes inimese eluaja või nii... Vaat niisugune asi tuli sellest uurimusest välja.

Raseda naisega ühes voodis

Kas teate mis juhtub, kui sa poed ühte voodisse 8-kuud raseda naise (kes pole sinu naine) ning tema abikaasaga? Ma olen seda teinud mitmeid kordi ja tulemus pole kõige parem.

Päris lapsest peale on mu üks kõige paremaid sõpru olnud minust 22 aastat vanem Onu Pets (tema blogi vaata siit). Ma olin 4 aastane kui Petsi abikaasa Maarja ootas 8-kuud oma esimest last ning nad elasid sellel suvel meie juures. Hommikuti jooksin ma ikka allakorrusele, kus Pets ja Maarja ööbisid ning pugesin nende voodisse, et äratada üles Pets ning alustada taas ühte toredat ning positiivset päeva temaga. Aastaid polnud mul mingit mälestust, et ma midagi sellist tegin. Kuid umbes viis aastat tagasi Maarja hakkas esimest korda mulle rääkima, et endiselt ta kannab oma südames teatud mälestust nendest hommikutest. Ning eelkõige seda, kuidas ta abikaasa Pets oli nõus kohe hommikult hakata möllama oma 4-aastase väikese õepojaga, unustades otsekuid oma 8-kuud raseda naise.

Igatahes, Maarja ja Pets on supertoredad ja minu elus väga suurt rolli mänginud. Nende kodu on olnud alati otsekui teiseks koduks minu jaoks (kuigi nad elavad Tallinnas ning õige tartlasena ma ei suuda seda linna täielikult aksepteerida). Kuna me oleme viimased 2 pühapäeva rääkinud Ristteel mida tähendab olla Koduks kõigile, siis tegime ka lühikese intervjuu Petsiga sellest, mida tema näeb kodus. Olgu siis mu ühe parima sõbra, Onu Petsi sõnad meie saatjateks tänasel päeval:

Meeste nibud (pähkel 4)

Seekordne pähkel on küll natukese lapsikuvõitu, aga siiski selline, mille üle täiskasvnudki inimesed murravad päid. Kirjutavad isegi raamatuid. Küsimus puudutab meeste füsioloogiat...

Me ju teame seda mõttekest, et Aadamal ja Eeval polnud nabasid, küll aga nende lastel. Aga kui me nüüd selle loo üle veel mediteerime (sest need loomisdetailid ju räägivad ka detailidest Jumala kohta), siis tuleks ju ka küsida:

Miks küll Jumal otsustas anda Aadamale ja kõigile teistele täiesti keskmistele meestele nibud?

Saame ju aru, miks on rinnalihased vajalikud. Aga miks anda üks alge... nii-öelda rudiment?

1. See on osa (ka makro-) evolutsiooniteooriast. Aadamale ei loodud nibusid, see on hoopis nagu lapseloode, mis on kõhus konna ja põrsa sarnane.

2. Midagi läks sassi. Aadamale ei loodud nibusid, Eevale tehti improvement, aga ja juhtus nii, et kõik nende järglased hakkasid samuti saama oma emapärandit.

3. Midagi ei läinud sassi. Aadamale ei loodud nibusid, Eevale tehti improvement. Aga selleks, et pärandada seda järgmistele eevatütardele edasi, siis Jumal salvestas selle nibunähtuse ka meestesse. Seda tõestab X ja Y kromosoomi olemasolu.

4. Mingi muu vastus.

Küsimus vajab vastamist, sest
- selles küsimuses kõhklemine paneb meid kõhklema piibellikus loomisloos
- see annab meile originaalse võimaluse alustada vestlust ükskõik kellega pea nullist ja jõuda oma aruteludes maailma loomiseni välja. Võimas!

Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära. (Jr 4:19)