Kujundikeelest, piiblist ja T.S. Eliotist

Olen viimasel ajal mõelnud, miks piibel on kirjutatud nii nagu ta on kirjutatud? Miks on selles nii palju lugusid, pilte ja kujundeid? Nojah, tänu sellele on seal ka palju elu, inimlikke otsinguid, tundeid.

Asi lihtsalt selles, et taban end nii tihti kiusatuselt lugeda piiblit kui suurt reeglite ja seaduste raamatut. Elujuhiseid seal ju ongi. Aga need kõik on rüütatud konkreetsete olukordade, tegelike inimeste, ajalooliste sündmuste rüüsse.

Mulle meeldib väga mõte, et piibel ei ole pesumasina kasutusjuhend. Et muudkui loed, ajad näpuga järge, teed vastavad toimingud, krutid sealt, vajutad sinna -- ja asi on korras. Töötab! Piibel on rohkem nagu armastuskiri. Seda tuleb lugeda põksuva südamega. Seda tuleb tõlgendada. Tuleb otsida mõtet nii sellest, mis on kirjas, kui sellest, mis on jäänud ridade vahele. Tuleb panustada omaenda südant, et sellest aru saada. Et kirjatäht elustuks.

Kas aitaks see, kui kristlased rohkem tunneksid huvi kunsti- ja kujundikeele vastu? Mis puutub minusse, siis mõned kuud tagasi nägin vaeva T.S. Elioti näidendi "Kokteiliõhtu" tõlkimisega. See oli tore kogemus. Kui autor ütleb, näiteks: "Põrgu on inimene ise, põrgu on üksindus" või"Tehke tööd, et saavutada oma lunastus", siis kutsuvad need laused järele mõtlema, oma eluga seoseid looma, tõlgendama...

Vahest aitab ilukirjandusse ja kunstikeelde süvenemine paremini mõista piiblit? See jätab ruumi metafooridele, piltidele, luulele. See eeldab enda isiksuse avamist tekstile, tähendusele, ratsionaalset ületavale tõelisusele. Mulle näib, et nii on piiblit parem lugeda, igatahes parem, kui näha selles dogmade loetelu.

Või mida arvate teie?