Palju õnne Ristteele

Risttee sai 2 aastat vanaks. Ei teagi, kas õnne tasub kogudusele soovida. Aga tänu on küll... et me ikka kestma oleme jäänud ja kasvanud. On au olla Kristuse ihu.

Aitäh kõigile liikmeile, toetajaile, välisvaatlejaile. Aitäh Tartule, et meil siin missioonil lased olla!

Pulmatrall

Eelmine nädal oli Ristteel väga eriline - lausa kahed pulmad!

Palju õnne Taavi ja Liina Uudam!
Palju õnne Kuldar ja Kristel Jürma!

Praeguseks on mõlemad äsjaabiellunute paarid põrutanud väga romantilistesse sihtkohtadesse mesinädalatele.

Kuldar ja Kristel Raadi järve kaldal

PS Kuldari ja Kristeli pulmast saad lähemalt lugeda Tartu Postimehest.

Kirikurotid

Mai lõpus toimus heategevuslik kontorirottide võidujooks - Rat Race 2008 Tartu.
Pildil sibamas tõelised ratrace kunnid - Innar, Peep ja Kuldar.

Tunnistused elumuutusest

Nagu ikka siis lindistasime ka seekord videotunnistused kõigi noortega, kes said ristitud.

Youtube videod leiad siit.

Kümme võrdub kaks

Risttee koguduses algas jutlusteseeria "Kümme võrdub kaks". See "uus matemaatika" viitab kümnele käsule - ja sellele, mida Jeesus ütleb tema poolt sõnastatud kaksikkäsus: "Armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast".

Kümmet käsku jagavad nii juudid, islamiusulised kui kristlased - igaüks oma kontekstis. Osvald Tärk, omaaegne silmapaistev teoloog on öelnud, et kümnes käsus on kogu inimkonna kõlbelise korra alged. Huvitav, et leida võib igasuguseid käsulaudu - näiteks kümme käsku internetikasutajale, kümme käsku mobiilitelefonikliendile ja muud sellist. Meisse on vist istutatud soov asju kontsentreeritult sõnastada.

Väike probleem nende käskudega kah. Ega käsud meile kellelegi ju nii hirmsasti ei meeldi. Vahest peaks 2. Moosese raamatu 20. peatüki teksti nimetama hoopis elujuhisteks. Aga sisu jääb ikkagi samaks.

Paar kommentaari. Vahest on neis universaalsetes juhistes tegelikult vabastav, mitte kammitsev mõju. Nagu liikluseeskirjade tundmine ja järgimine vabastab. Või nagu keelereeglite teadmine vabastab ennast hoopis paremini väljendama. Juhised-reeglid ei pruugi olla takistavad, vaid vabastavad.

Teiseks mõtlen ma, et see, kes piirdub ainult kümne käsu uurimise, isegi järgmisega, paneb "kõvasti puusse". Need pole mõeldud enese õigema ja paremana tundmise soodustamiseks, vaid tegelikult suhete soodustamiseks - Jumalaga, kaasinimestega. Sellepärast tuleb vaadata käsusõnade taha. Neid järgida, aga mitte sellega piirduda. Sest kes neisse takerdub, see muutub kergesti kibestunuks, eneseõigeks ja teisei süüdistavaks.

Sellepärast tasub järele mõelda - mida ikkagi tähendab, et kümme võrdub kaks...

Vana Aadama surm

Ristimised on Ristteel alati hästi olulised. Muutunud elud on see miks meie kogudus ju üldse eksisteerib.

Sellel pühapäeval toimus Risttee koguduse vabaõhu ristimisteenistus. Oli rõõmus päev, mil 7 noort inimest avalikult andsid tunnistust sellest, et Kristus on nende kuningas ning päästja.

Pildid nähtaval Risttee veebigaleriis

mõtteaineks

Sure unistusele olla edukas ja hakka elama olles õnnistuseks. (Matthew Barnett)

Ühendav palve

Viimasel ajal võib tähele panna mitmeid uuenduslikke ja oikumeenilisi projekte, mille eesmärgiks on ühendada ülemaailmset Kristuse kogudust.
WeTheChurch on veebikeskkond, mille eesmärgiks on läbi palve ühendada kristlasti hoolimata nende asukohast. Palve- ja tänusoovid peavad olema lühemad kui 140 tähemärki, et kõik suhtlus oleks soovikorral ka Twitteriga jälgitav.

Emale - sõnu, mida iga päev ei ütle

Ma arvan, et minu ema seda blogi küll ei loe. Tal pole arvutitki. Ta ei osale internetitarkuse otsimises, mis tänapäeval pakub "kiirteed pseudotarkuseni". Tal on endal tarkust. Elutarkust. Kuigi, kui ma seda talle ütleksin, siis ta vist... Ma ei teagi, mida ta ütleks... Võib-olla ei ütleks midagi.

Mu ema on 87-aastane. Ja koolitarkust on tal tänapäeva mõttes vähevõitu. Vist seitse klassi. Ma ei mäletagi täpselt. Sest see ei ole tema puhul tähtis. Elu on tähtis. Kui oskad, sõnasta asju, arutle ja argumenteeri. Aga tea, et kui head ja põhjendatud seisukohad ei kehastu eluks, pole neist kasu tuhkagi. See on kõige suurem õppetund, mida olen emalt õppinud. (Aga kui keegi mõtleb, et ahah, polegi vaja õppida, tarkust saab ka niisama kergesti kätte, lihtsalt kukub aastate jooksul sülle... see eksib.)

Tahan hoopis öelda, et koolitarkus ja elutarkuse ei käi automaatselt koos. Ja et viimaks on elutarkus tähtsam. Teoloogina ei saa ma ka mõnest teoloogilisest mõttest mööda. Jamses W. McClendon on rääkinud "eluloost kui teoloogiast". Mu kõrgesse ikka jõudnud ja ikka jätkuvalt tegus ema kehastab tarkust, mis tuleb omandada kogemuse, usu ja armastuse, ja lihtsa jumalakartuse teel. Te eluviis, lihtsad veendumused, mida ta kehastab ilma pika jutu ja targutamiseta, on võimsam teoloogia kui mõni teoloogiline arutelu, mida olen lugenud, või milles osalenud.

Palju õnne emadepäevaks! - Sinu teoloogist poeg, kes üha õpib Sinult elutarkuse teoloogiat.

Ebamugav tõde

Vaatasin filmi "Ebamugav tõde", mis sisuliselt oli Al Gore'i rohkelt illustreeritud loeng üleilmsest soojenemisest. Selle nädala teisipäeval ETVs. Võiks kasutada kõnelemisõpetuses näidisena. Aga oleks kohatu kiita Gore'i retoorikuoskusi, kui ta rääkis nii olulistest asjadest. Rääkis nii, et oli aru saada - teema läheb talle korda.

Kristliku läänemaailma tarbijalik elustiil on planeedile hukatuslik. See, mida veel viiskümmend aastat tagasi kiideti progressina ja teaduslik-tehnilise arenguna, kannab maitsvaid vilju vaid lühiajaliselt, õige pisut pikemas perspektiivis on viljad mõrud. Tööstuse ja transpordi ja elukondliku tegevuse tulemusel õhku paiskuv süsihappegaas jätab nö "päikesekiired maa atmosfääri vangi" - kliima soojeneb. Ja kui soojeneb, siis hakkab sulama jää. Piisab poole Gröönimaa sulamisest, et miljonite ja miljonite inimeste asustusalad jääksid vee alla: Shanghai piirkonnas, Indias, Manhattanil, Hollandis...

Kliima-ajaloo kümme kõige kuumemat aastat on olnud viimase 15 aasta jooksul. Gore'i sõnum oli argumenteeritud ja mõtlemapanev: me oleme tsivilisatsiooni ja planeet Maa konflikti tunnistajad, kaalul on inimeste võimalus elada Maal ka tulevikus. Kõneleja väitis, et lahendus ei ole tõsiasjade eiramises ega meeleheites, tuleb muuta elustiili, teha poliitilisi otsuseid --

Mõned tähelepanekud ja mõttearendused. Esiteks: vanad harjumused ja uus tehnoloogia - sellel kombinatsioonil on ettearvamatud -- sageli tõsiselt negatiivsed -- tagajärjed. Muidugi keskkonnale. Aga kas ka muudel elualadel? Näiteks kirikus. Kas uue tehnoloogia abil võimendatud individualism või ihu-hinge vastandamine või hoolimatus Jumalast antud elukeskkonna suhtes pole siis ohtlik?

Teiseks: kõige raskem on muuta mõtlemist. Tõsiasju on niikaua kerge ignoreerida, kui need veel ei põleta iseenda nahka. Aga siis võib olla hilja. Kuidas õppida mõtlema kogukondlikult, globaalselt, mitte ainult iseenda päästmise võtmes? Olles kiriku-inimene, tundub mulle, et evangeelsetel kristlastel on eriti tarvis seda õppida. Piibelgi ütleb: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud...", kuigi paljud kristlased loevad seda teksti Joh 3:16, nagu oleks sinna kirjutatud, "Sest nõnda on Jumala mind armastanud...".

Mu unistuseks on, et Eesti kristlike koguduste liikmed ja juhid oleksid selliste tegelike küsimuste teadvustajad ja lahendustele kaasaaitajad. Nii teoloogias, ühiskondliku närvisüsteemi tundlikumaks muutmisel kui ka tegude ja eeskujuga. Näiteks, kas päikesepatareide või muu säästevenergia abil köetav väike kirik oleks midagi võimatut? Ma arvan, et mitte... Eriti nüüd, kui talved on soojaks läinud.

10 küsimust: perekond

Craig Groeschel küsib 6 lapse isana ja pastorina järgmised küsimused perekonna kohta:

1. Kas ma olen oma abikaasale lähemal kui üks aasta tagasi?
2. Kas me oleme see nädal perekonnana ühiselt Piiblit lugenud?
3. Kas ma olen palvetanud koos kõigi mu pereliikmetega sellel nädalal?
4. Kas mu lapsed teavad, et nad on mulle tähtsamad kui inimesed kirikust?
5. Kas mu lapsed lähevad rõõmuga pühapäeval kirikusse või vastumeelselt?
6. Kas mu abikaasa tunneb vaimulikku lähedust minuga?
7. Kui mu abikaasa saaks muuta minus ühte asja, siis mis see oleks? (Ja miks ma pole seda siis juba teinud?)
8. Kas me peame perena hingamispäeva?
9. Kas mu abikaasa ja lapsed tunnevad rõõmu ajast, mis ma nendega koos veedan?
10. Kas mu pereliikmed teavad ja oskavad sõnastada meie pere põhiväärtuseid?

10 küsimust: lähedased suhted

Lifechurch.tv pastor Craig Groeschel esitas oma blogis 10 küsimust, mis mind mõtlema panid. Arvatavasti pead sa need küsimused enda konkreetse tausta jaoks pisut ümber sõnastama, kui "vaimuliku" töö asemel töötad sa "ilmalikus" sfääris, õpid koolis või oled kodune. Kuid mõtlemisainet on siin kõigile:

1. Kas kõige lähedasemad inimesed tõstavad mind üles või tirivad alla?
2. Kas ma olen eelmise nädala jooksul teadlikult investeerinud teistesse juhtidesse?
3. Kas ma olen täiesti avatud vähemalt 2 lähedase sõbraga regulaarselt iga nädal?
4. Kas ma olen allutanud ennast vähemalt 2 mentori suunamisele ning juhtimisele?
5. Kas ma pean vimma kellegi vastu?
6. Kas ma räägin teistest kogudustest (või konkurentides, naabritest, klassikaaslastest) positiivselt?
7. Kas kiusatus võrrelda, kaevata, kritiseerida või taga rääkida saab minust võitu?
8. Kas mu sõnu ja suhteid saab iseloomustada sõnaga "ülestõstev" või "negatiivne"?
9. Kas inimestele meeldib olla minu lähedal või olen ma tihti pigem emotsionaalses madalseisus?
10. Kas ma olen leidnud vähemalt 3 uut sõpra viimase aasta jooksul?

Suhted sassis

Risttee blogis on nädalapäevad vaikne olnud. Kirjutan siis. Jälle raamatust. Heast raamatust. Loen seda parasjagu.

Tõnu Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" on tervitatav üllitis. Üllitis ei olegi hea sõna - see mõjub nagu oleks tegemist mingi pamfletiga. Aga ei ole. Soliidne, kaunisti kujundatud ja sisukas raamat, mis räägib suhtlemise sasipundardest ja nende harutamisest.

Ma ennustan sellele raamatule laia lugejaskonda. Esiteks sellepärast, et suhtlemine puudutab iga inimest. Igaüks tahaks osata seda kunsti paremini. Ja igaüks teab, mida tähendab suhete sassiminek. Teiseks sellepärast, et tegemist on asjatundja kirjutatud tekstiga, mis samal ajal on lahedalt loetav. Näited lisavad raamatule elu. Küsimuste vormis sõnastatud ülesanded kutsuvad lugejat edasi mõtlema ja arutlema.

Ja sentensid, mõttekillud "maitsestavad" teksti veel omakorda. Näiteks: "Kui suhted muutuvad külmaks, võib hinges keema minna." Või: "Andestamatus võib luua illusiooni, et juhime olukorda. Tegelikult juhib haavumine meid." Või: "Konflikt on nagu looming, milles väljendame iseennast. Paraku on selle loomingu austajaid vähe." Ja: "Andestada, tähendab vabaks saada."

Kuigi olen alles raamatuga poole peal, on tunne, et olen targemaks saanud. Ja tahtmine lugeda raamat lõpuni. Kui selline tahtmine on siis, kui oled raamtuga poole peal, siis on järelikult hea raamat.

Loe rohkem!

Leidsin oma paberite hulgast lehe, kus oli kirjas 44 nõuannet. Näiteks: "Õpi pähe oma lemmikluuletus" või "Ära kunagi naera kellegi unistuste üle" või "Pea meeles, et mõnikord on vaikimine parim vastus" või "Usalda Jumalat, aga pane autouksed siiski lukku". Eriti meeldisid mulle: "Suhtu armastusse ja kokakunsti suuremeelse sundimatusega". Ja veel: "Loe rohkem raamatuid, vaata vähem televiisorit".

Tegelikult elame visuaalsel ajastul. Aga visuaalsesse võib takerduda. Nagu kõigesse muussegi. Olen üha rohkem veendunud, et raamatukultuuri tuleks viljelda sisukamalt ja innukamalt.

Jutlustasin viimastel nädalatel sellest, et mõnest asjast võib loobuda, et ruumi teha millelegi olulisemale. Mina püüdsin ruumi teha lugemisele. Lugesin läbi Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Soovitan kõigile. Ilukirjandusest Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees". Viimane on omamoodi ilukirjanduslik pilt, kuvand, dokument -- sellest, mis toimus Eesti noores riigis ja välissuhete arendamises 1989-1991. Minu meelest. Igatahes aitab mõista kultuuri, kus elame.

Sest teoloogina olen veendunud: me ei vaja ainult Piibli eksegeesi ja hermeneutikat, vaid ka kultuuri eksegeesi ja hermeneutikat. Aga see läheb vist juba selle lühikese blogisissekande teemast välja.

Pastor pihitoolil

Sellel pühapäeval alustame uue seeriaga: Pastor pihitoolil

Seni avamata hämarad ja sügavad saladused pastori elust: ebakindlus, kahtlused, väsimus... pettumused, vead ja eksimused. Seerias "Pastor pihtitoolil" avab pastor Peep (ehk siis mina) ennast ja oma elu. Milliste probleemidega võitleb pastor? Küllap samasugustega nagu igaüks meist.

Neid pihtimusi, mida ma võiksin jagada on rohkem kui nelja nädalasse mahub, kuid siin on need millest juttu tuleb.

• Ma ei suuda taluda paljusid kristlaseid
• Ma pean kõvasti pingutama, et jääda seksuaalselt puhtaks
• Ma olen aja ori
• Ma muretsen kogu aeg

Ma ühest küljest väga ootan seda seeriat ja võimalust rääkida endast sellisena nagu ma olen, ilma midagi ilustamata ja lisamata. Samas teisest küljest ma kardan järgmiseid nädalaid, kuna mu oskused isiklike tunnete ja emotsioonide jagamises on väga nõrgad. Eks me näe kuidas välja kukub. Igatahes ma plaanin kutsuda oma sõbrad ja tuttavad nendele pühapäevadele. Nad väärivad tõde kuulda.

Lase lahti enda loodud tehislikust ja täiuslikust välisest kestast ning luba Jumalal saada sinu lähedaseimaks sõbraks läbi oma isiklike pihtimuste.

All squeezed out

Do you ever feel like a lemon that has been squeezed and squeezed and there is nothing left, totally empty? This is a feeling that happens to us sometime in life. There can be a variety of causes, and we could debate those in another blog, but what can we do to get our juice back and refreshment so we can go back into the world. Specifically, how does the Bible, God's word play a role in this?

I want to share one specific thing a friend taught me many years ago that helps me in these times. Its something that I try to do every few weeks and it has a profound effect on my life. I go to the book of Psalms (Psalmid-laulud) and I pray through a psalm. I don't really have a system for picking them, but I take the psalm and I read it verse by verse and then I personalize the thoughts of the reader and apply them to my life. Sometimes its about how a personal is responding to God, or about his word, but I take the words and I then pray them out. If the text talks about longing for God, I restate it in my own language and the elaborate it, responding to it and sharing my life with God. This is helpful because when those moments when we feel empty its hard to even think or string thoughts together, but this gives me Gods words and then I respond. I try to spend a few minutes on each verse, this can vary, if you pick a long psalm like 119, then you have to clear out your schedule cause it can take a while. Sometimes I move on and pray another psalm. One other benefit of this is I feel a kindred spirit with the writer and I take time to think about what they were going through when they wrote this psalm, where did they write it and all that fun stuff. Praying through a psalm, has been a powerful part of my life for about 10 years and I hope to continue it for the rest of my life.

When your feeling squeezed and have nothing to say, but a desire to go to God and his Word, pick out a psalm, pray through it and then let God and his word fill you back up.

Piilu pildi taha

Piilu selle pildi taha, klikates siia. Ja sa saad teada, millega lõppes eelmise nädala Risttee evangeelne nädal tudengitele.

Ime on usu lemmiklaps

Mul ei ole raske uskuda, et Jeesuse ülestõusmine oli ajalugu. - Aga ma olen teadlik selles lauses eneses peituvast paradoksist. Teaduslik see lause ju igatahes ei ole. Ega peagi olema. Peale teadusliku reaalsuse on teisigi reaalsusi.

Ütlesin hiljuti ühes vestluses umbes nii: Inimene, kes on otsustanud imesid mitte uskuda, kes juba ettehaaravalt, ehkki vahest alateadlikult, valib piirdumise ratsionaalselt seletatavaga, välistades igasuguse võimaluse, et maailmas võib leiduda loodusseadusi eiravaid erandeid, imesid, üleloomulikku, mitte-seletatavat -- niisiis, see inimene peab ülestõusmissündmust tõenäoliselt huvitavaks kirjanduslikuks looks, või lausa pettuseks, või Super-Trikimeister Jeesuse kõige grandioossemaks numbriks.

Ainult et evangeeliumite tunnistus ei toeta ühtki neist mainitud lähenemisviisidest. See räägib lihtsalt, mõjuvalt ja minu meelest usutavalt Kristuse kannatuse- ja ülestõusmise loost. On selge, et evangeeliumi kirjutaja eesmärgiks ei ole luua ilukirjanduslikku teksti. Ta tunnistab millestki olulisest, hämmastavast, elumuutvast. Selle sündmuse tagajärjel muutuvad hirmunud jüngrid julgeteks -- "leiavad selgroo", osalevad maailmaajaloo ühes kaugemaleulatuvamate tagajärgedega protsessis: kristliku kiriku sünniloos. Ja nende heroiseerimiseks ei ole evangeeliumite tekst kirjutatud teps mitte --

Aga vanenõuteooria? Grandioosne luiskamine? Kui Jeesuse keha oleks jäänud Rooma võimude kätte -- oleks neil olnud lihtne see välja tuua ja juba eos lõpetada suurelt jaolt just ülestõusmissündmusele toetuva uue - ja rahutusi põhjustava - usuvoolu areng. Aga järsku olid jüngrid ja evangeeliumikirjutajad vimpkadega? - Mõtlesid fantastilise loo välja. Aga kui nad oleks seda tõesti teinud, oleks nad ju tahtnud, et neid kergesti usutaks. Nad ei oleks kindlasti mitte kirjutanud, et ülestõusmise esimesed tunnistajad olid naised. Juutlikus kultuuris ei olnud naise tunnistusel mingit väärtust. Uu-uups! Ja uskuda, et Jeesus oli lihtsalt varjusurmas, või nagu Super-Trikimeister, oleks lasknud ennast peksta (mõtle Gibsoni filmile!), ristile naelutada, odaga torgata, surilinadesse mähkida, valvatud ja tohutusuure kiviga suletud hauda panna -- et oma tööd tundvad ja tõsiselt võtvad Rooma sõdurid olid lihtsalt osalised trikis, millest neil aimugi polnud... Kam-oo-oon! Vaat niiviisi mõtlemiseks on vägevat usku tarvis.

Seda arutelu võiks jätkata. Aga piirdun öelduga. Järele mõeldes tundub, et palju lihtsam on uskuda ülestõusmissündmust põhijoontes nii, nagu evangeeliumid seda kirjeldavad, kui haarata triki- või vandenõuteooriate järele.

Aga mu tekst ei püüa tegelikult kedagi ratsionaalselt veenda. See lühike tekst on pigem tunnistus kui õpetus. Viimaks on asi selles, kas inimene otsustab jätta oma elus ruumi usule ja imele. Või otsustab ta seda mitte teha. Sellest sõltub, kuidas ta näeb maailma enda ümber, kaasa arvatud Piibli sündmusi. Ka Kristuse kannatust ja ülestõusmist. Mina tunnen, et ei taha elada maailmas, milles puudub imelisuse, seletamatu ja müstilise mõõde. Minu meelest on parem elada usu abil avatud maailmas, kui mõistuse varal suletud maailmas. Viimane muutub ahistavaks.

Aga "ime on usu lemmiklaps", nagu ütles Johann Wolfgang Goethe.

Proovi paastuda

Mul on üks soovitus. Loobu sel mõnusal liha- ja munaajal söögist. Kohe kaheks-kolmeks päevaks.
Aga kui sa nii kõva tegelane ei ole, siis vähemalt loobu 1 söögipäevast.

Ja sellele juurde on veel üks lisand... vaheta see söögiaeg palveaja vastu ära! Otseses mõttes. See pool tunnikest kohvitasside juures tee parem kõned Jumalale. Need makaronid, mis muidu kõhtu vitsutaksid, tee parem lauseteks Kõige vägevama Jumala poole.

On mõned asjad, mis juhtuvad:
1. Su suhe Jumalaga muutub lähedasemaks-tajutavamaks
2. Sa õpid nägema, mis su suurimad mustusetekitajad on
3. Su isiksus muutub Kristusesarnasemaks

Ja siinkohal ma isegi ei räägi kaloritest, ega lahkuvatest mürkainetest. Näen, et paastuaeg, mida kirikus ikka sel nädalal on visa looma kombel peetud - on palju suurema tähendusega, kui poppsühholoogiast pakatavad ajakirjad sellest kirjutavad.

Võta aega, et mitte süüa.
Võta aega, et hoopis näljased põlved põrandale lüüa.

See on läbikogetud ja läbiproovitud.

Why English Camp...

This week a group of studnets are gathered in Vinni for the annual March English Camp. This camp is for the 8th straight year done in conjuction with Northwest Bible Church in Ohio, the same church that I came from before I moved to Estonia.

People often ask, why do English Camps and what is so special about them. I wish I could explain it, but its really a miracle of sorts. The camp is very simple, we take a group of studnets who want to practice and learn English and match them with a group of young Americans who can make that a reality. The camp is full of large group meetings with videos, games, skits, music and someone sharing about a particular theme. The students then spend time in small groups with the Americans and some local estonian leaders. The camp also has lots of free time, sports, movies and a lot of hanging out.

From a ministry persepctive, this is one of the most effective tools we have seen in Estonia. The camp is 100% relational. We are all together, eating sleeping and having a lot of fun. The leaders have a chance to spend time with the students and invest their lives. During these camps we see students take significant steps in their faith and in starting a relationship with Christ. For years many of the students in our church first started a relationship with Christ at the camp, or it was the first place they really started to think about it. English Camps year after year after year continue to be a huge funnel for not only our church, but other churches in Tartu and others around Estonia who have participated in them.

Of course, English Camp is just a tool, but I think its a tool that has been blessed and for now one that we will continue to use and even help other churches around Estonia to use English to reach young people with Christ amazing message.

Suurus pole oluline

Mul oli suur eelisõigus olla üks osalejatest Global Youth Initiative juubelikonverentsil Iisraelis, kus kogunesid 53 riigis töötavad misjoniorganisatsioonide liikmed. Reisil, millest võiks väga pikalt rääkida, üheks eesmärgiks oli teha Jeesuse elu ja tegevuse kontekst meile reaalsemaks ning arusaadavamaks.

Tagasi mõeldes oli üheks kõige kõnetavamaks hetkeks minu jaoks vaatepilt, mis avanes Arabeli mäelt, Galileas.

See foto meie ees näitab piltlikult kogu Jeesuse tegevuse keskpunkti tema avaliku töö jooksul. 3 aasta jooksul veetis Jeesus just siin kõige rohkem aega - Maarja Magdaleena koduküla, Kapernaum kus oli Jeesuse kodu, Galilea järv, mäejutluse mägi, kõik see mahutub sellele pildile. Vähem kui 20 km kaugusel asuvad lapsepõlvelinna Naatsaret, Kaisarea Filipi linn, Kaana küla. Just nendes kohtades veetis Jeesus kuid investeerides ja panustades oma järgijatesse, kellest said hiljem maailma muutnud revolutsiooni juhid. Kuidas küll suutis Jeesus väiksemas maalapikesel kui Tartu maakond seda saavutada?

Mõnikord me mõtleme, et selleks et Jumal saaks minu kaudu midagi suurt teha, peame me mööda maailma ringi käima ja jutlustama tuhandetele. Eestimaa tundub nii väike ja tähtsusetu, kui seda väljaspoolt vaadata. Mis on meie rahvaarv võrreldes muu maailmaga? Kas siit võib üldse midagi tulla, mis muudab maailma?

Jeesuse elu ja tegevus näitab meile, et suurus pole oluline. Peamine on järgida Jumala tahet sinu elu jaoks. Ükskõik kui väikesel või tähtsusetul maaalal tegutsedes võib sealt alguse saada maailma muutev revolutsioon.

USAs uuriti kord tuhendeid kogudusi selleks, et leida kõige kogudus, mis on kõige rohkem rajanud uusi kogudusi ja mõjutanud ülemaailmset Jumala Kuningriiki. Kõikide üllatuseks selgus, et kõikidest suurtest ja mõjukatest kogudusest kaugelt kõige esimeseks paigutus hoopis üks väikene maakolkas asuv maakirik. Sealset noortegruppi vedas eest mitte noor ja andekas noortejuht vaid pensionipõlves olev vanem naisterahvas. Ja ometi oli see kirik saatnud välja paarikümne aasta jooksul väljaläkitatud töötegijate kaudu rajanud enam kui 200 kogudust üle maailma (Uuringu tulemus tuli sellele kogudusele täieliku üllatusena, nad ise ei olnud oma edukusest isegi mitte teadlikud).

Olulisem kui suurus, asukoht või mastaapsus on meie südamehoiak, põlev armastus Kristuse vastu ja kuuletumine tema kutsumisele meie elu jaoks.

Kuninga tagasitulek ja palju muud

Oleme ülestõusmispühade nädalas. Veel mõned päevad ja käes on Suur Nädalavahetus.

See nädal on täis Ristteel täis toimetusi ja tegemisi. Käimas on tudengitele suunatud Karunädal: Kuninga tagasitulek. Noored on kevadises inglise keele laagris. Käivad ettevalmistused suureks pühapäevaseks ületõusmispühade teenistuseks.

Karunädala teemaks on see kevad Kuninga(?) tagasitulek. Läbi nädala toimuvate ürituste jooksul keskendutakse sellele, kes oli Jeesus. Kas Jeesus oli ikka Jumala poeg või oli tegemist lihtsalt karismaatilise kujuga, kes oskas inimesi mõjutada? Miks nii paljud inimesed praegugi usuvad, et mees, kelle väidetav esimene imetegu oli veest veini tegemine on maailma päästja? Kas tänapäeva teadus kinnitab või pigem lõhub Jeesuse reputatsiooni?
Karunädala kava võib leida siit - karu.risttee.ee

Kaubahalli esiselt võib pärastlõunatel leida suure kuubiku, kus sees toimub performance (täna näiteks on kastis tervenemist otsiv haige mees). Õhtuste ürituste keskseks punktiks on Atlantise konverentsisaal, kus erinevate valdkondade spetsialistid lahkavad Jeesuse isikut ja tegevust.

Suurel Reedel kella 7st õhtult algab Raekojaplatsilt läbi kesklinna liikuv Jeesuse ristikäiku mäletav rongkäik. See saab kindlasti olema huvitav kogemus nii kõgile osavõtjatele kui pealtnägijatele.

Nädal tipneb tavapärasest pidulikum ülestõusmispühade teenistusega. Koor laulab ja meie rõõmustame.

Selline on ülestõusmispühade nädal Risttee koguduses.

Külalisblogija Einike Pilli: Millised on võitja-grupid?

Tänane blogija on Einike Pilli, kes on meie püsiblogija Toivo Pilli abikaasa, 3 lapse ema, koolitaja ja õppejõud. Head lugemist.

Mulle meeldib suhelda inimestega, kes küsivad ja otsivad. Nendega, kes tunnistavad, et nad mõningaid vastuseid alles otsivad. Nendega kes ütlevad: ma enam ei oska, ole hea, aita mind. Pean tunnistama, et kohtan selliseid inimesi kristlaste hulgas üsna harva.

Hiljuti osalesin Harvardi Ülikooli uurija Daniel Wilsoni koolitusel, kes rääkis, mis vahe on tipptasemel erialastel gruppidel ja nendel, kes tippu ei jõua. Wilson ütles, kes tegi oma uurimuse ekstreemsetes oludes matkajaid jälgides, avastas, et kõik grupid otsivad tasakaalu nelja aspekti vahel.

Esimene neist on teadmine. Wilson avastas, et võitja-grupid kasutavad omavahelises suhtlemises palju küsimusi. Selgus, et edukas on selline grupp, kus 70% juhtudest kaheldakse ja otsitakse ning 30% ollakse kindlad selles, mida öeldakse. Võib ju öelda, et see ei saa mingil juhul kehtida kristliku tõe kuulutamise kohta. Aga mõelgem hetkeks – kui erinevalt on Jumalat eri ajastutel, eri kultuurides ja isegi eri Piibli raamatutes mõistetud – miks arvame, et just meie oleme kõige õigema tõlgenduseni haaramatust Jumalast jõudnud?

Teine on usaldamine. Heades meeskondades ei kasutata mitte ainult oma pädevusi, vaid julgetakse välja näidata ka oma nõrkusi, paluda abi. See ei tähenda täielikku abitust, vaid adekvaatset enesehinnangut ja oma kaaslaste usaldamist. Oma nõrkuste mittetunnistamisel on lisaks üksijäämisele veel üks varjukülg – nõrkusi ei taheta lubada ka teistele.

Wilson rääkis ka sellest, et heades meeskondades leitakse terve tasakaal juhtimise ja allumise vahel. Ta tõi näiteks Orpheus Kammerorkestri, mis töötab nii, et järgemööda võtavad erinevad tuumgrupid vastutust muusikapalade interpreteerimise ja orkestri juhtimise eest. Ma olen mitu aastat kuulunud sellisesse kogudusse, kus iga pühapäev juhtis jumalateenistust erinev meeskond. See on üks mu pika ”kirikukogemuse” helgemaid aegu. Viimase aspektina nimetati koolitusel tasakaalu leidmist ühise, meie-identiteedi ja igaühe individuaalsuse vahel.

Kes teab, kuidas seda kõike saavutada?

Sagrada Familia

Barcelona. See on kitsad vanalinna tänavad, Vahemeri, Picasso muuseum, paella - roog riisist või nuudlitest ja mereandidest. Ja muidugi Antoni Gaudi - üks neist kunstnikest, kes art noveau stiili järjekindlalt ja põnevate tulemustega arhitektuuris rakendas. Aga kui Antoni Gaudi, siis muidugi ka Sagrada Familia.

Sagrada Familia on Barcelona linnapildis sümboolse tähendusega. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul linna veerel, nüüd linna keskel asuv kirik. Või õigupoolest pooleliolev kirik. Ehitama hakati seda 1882. aastal. Ja tänaseks on kirikust valmis umbes pool. Kellel huvi, võib Google'isse sisse toksida "Sagrada Familia" - ja saab teada nii ehituse ajaloost, ja leiab ka oskajate poolt tehtud fotosid.

Nii et ajaloost ma ei räägi. Vaid hoopis hämmastusest, et Euroopas on pooleliolev pühakoda, mida ehitatakse nii, nagu ehitati keskajal. Otsekui igaviku jaoks. Ja sellega võrreldes ei ole 125 aastat ehitamist tõesti midagi. Gaudi oli kiriku arhitekt ja tööde juhataja "ainult" umbes esimesed 40 aastat.

Mis ajendab selliseks ettevõtmiseks. Me elame ju efektiivsuse ja kiirete lahendujste ajastul. Kas nii pikka aega kestva kiriku ehituse jooksul muutub ehitus ise palveks, liturgiaks, kaotab pelgalt funktsionaalse tähenduse? Või motiveerib teadmine-aimamine, et oled osa millestki üle põlvkondade, üle poliitiliste muudatuste kestva? Või ei ole Euroopast siiski päriselt kadunud mõttelaad, et on asju, mida tehakse Soli Deo Gloria?

Raamatuelamus

Lõpetasin paar päeva tagasi Dan Kimballi raamatu "They like Jesus but not the church". Hea raamat, julgen soovitada lugemiseks. Seda eriti siis, kui sa tunned koormat (või et just siis kui sa ei tunne seda), kuidas jõuda Hea Sõnumiga 20-30ndates olevate noortetäiskasvanuteni.

Dan Kimball on pastor ja uue põlvkonna otsivate koguduste (emerging church) arhitekt ning teoloog. Oma raamatu rajas ta pikkade ja põhajalike vestluste peale, mis tal olid kümnete ja kümnete mittekristlastega. Oma üllatuseks leidis ta, et üha suurem hulk inimesi tänases päevas ei tunne mingit vastumeelsust Jeesuse ja tema õpetuse kohta (neile lausa meeldib see), kuid viis kuidas see õpetus on nähtavaks elatud kirikute ja kristlaste kaudu, hoiab neid noori isiklikust suhtest Jumalaga eemal.

Iga kirik ja kristlane tänases Eestis peaks samuti maadlema küsimustega:
Kuidas rääkida Jeesusest tänases kultuuriruumis? Kas see on erinev kui paar aastat tagasi? Mida arvavad inimesed kirikust ja miks?

Loetud raamat tekitas minus mitu suuremat küsimust, mida ma enda jaoks siiani töötlen:
1. Kuivõrd "kristlikus mullis" ma tegutsen ja elan, omamata sisulisi ning arenevaid sõprussuhteid inimestega väljastpoolt organiseeritud religioooni ja usku? Kas ma peaksin muutma midagi oma töörezhiimis, töötades Dani eeskujul näiteks 2 päeva nädalas kohalikus kohvikus (kus tal tekkisid enamus sõprussuhteid inimestega).

2. Kui valmis olen ma vastama rasketele ja sisulistele küsimustele oma usu ja tõekspidamiste kohta? Informatsiooni vaba levik on saavutanud praeguseks sellised mõõtmed, et iga vähegi otsiv inimene leiab 5 minuti jooksul Googlest üles artikleid pro-gay teoloogiast, piibli autoriteeti ning usaldsuväärsuse puudumisest, teaduse ja kristluse vastuoludest, jne, jne. Kristus aga ei karda ühtegi rasket küsimust. Kas aga mina olen teinud sisulist kodutööd ja valmis sisuliselt ning respekteerivalt arutlema ja vastama.

3. Kuidas edastame me oma kogukonna ja kiriku teoloogilisi arusaamu ? Kas meie jaoks on olulisem arrogantne tõe kuulutamine, või oleme valmis seda sama tõde austavalt ning armastusega kommunikeerima. St tasakaalu leidmine tõe ja armu/armastuse vahel.

Igatahes täitis see raamat mind lootusega. Peale on kasvamas põlvkond, kelle jaoks olulisem kui tõe absoluutide kuulutamine on näha tõelist usku nähtavalt ja reaalselt välja elatamas. Kristlastena peame tõdema, et pall on meie kätes.

Kogudus ja riik

Eesti Vabariigi aastapäev on selleks korraks möödas. Minu jaoks mitmes mõttes eriline. Näiteks kruvisin lipualuse majaseina külge ja panin korralikult lipu välja. Hea tunne oli, et see sai tehtud. Oleme oma perega elanud selles kodus juba mitu-mitu aastat, aga vaat see väike (või suur) asi ikka tegemata... Nüüd siis tehtud. Vaatasin sini-must-valget lippu ja mõtlesin, et on ikka ilus küll.

Risttee koguduses oli ka lipp väljas. Ja loeti ette lõike iseseisvusmanifestist. Ja lauldi hümni. Ja palvetati Eesti maa ja rahva ja riigi pärast. Üldse mitte formaalselt, vaid hingega ja südamest. Oli tähendusrikas.

Ja aastapäeva järellainetustes mõtlen ma, et kristlased võiks julgemalt ühiskonna elus kaasa rääkida ja tegutseda. Vabakoguduste poole pealt mõtlen Karl Kaupsile, kes oli 1938-1940 Riigikogu liige. Või Adam Podinile, kes tegutses vangide aitamiseks, ja enne Teist maailmasõda Eestis veel olemas olnud pidalitõbiste asundustes. Ta muretses nii ravimeid kui viis läbi jumalateenistusi. Seda hinnati Punase Risti ordeniga 1931. aastal.

Ühesõnaga -- ühiskondlikku aktiivsust on ka vabakoguduste ringides ajalooliselt olnud küll. Kuvand, et usklikud hoiavad ainult palvemaja seinte varju, ei ole õige. Kust see küll pärit on? -- Ja valmisolekut teha midagi oma kogukonna ja ühiskonna heaks näen ma praegugi. Lootuse küla, Samaaria kodud, kristlased, kes teevad oma tööd hästi ükskõik, mis valdkonnas...

Sisukaid poliitikuid, kes kristlikest väärtustest lähtuvad -- kuid oskavad ka muud kui jutlustada -- võiks rohkem olla. Ja loodan, et suur hulk kristlasi osaleb ka kevadisel suurel prügikoristuse aktsioonil, et Eestimaa saaks puhtam ja ilusam.

Pagan või magan

Nagu te teate, proovime ilmvõimatut. Olla kõigile. Aga samas teistele. Üheltpoolt nagu meeldida kõigile, aga samas ikka olla usklik. Motolauseks "kirik teistele, kodu kõigile".

Samas, paljud magavad pühapäevahommikuti. Ega siis tegelikult usklikud elavamadki pole. Lihtsalt hingamispäeviti nad käivad koos, on teenistused üle kogu linna, maa ja kera.

Ütleme, et meie kulutame aega ja raha selleks, et aidata inimestel leida kasvav suhe Kristuse Jeesusega. See tähendab, et inimeste elud muutuvad. Sest Kristus suri, äratati ellu... ja sama on võimaluse on andnud Kristus igale paganale. Ja igal pühapäeval.

Eestlane on ju pagan. Aga pühapäeval kodus.

Viimasel pühapäeval oli üks ema meie kiriku lastetoas (Atlantise kõrvalruumis). Lastehoidmise kõrvalt vaatas hägust telekat (sealt on meil otseülekanne teisest ruumist). Heli tuli kehvakesti läbi, aga midagi siiski...

...naine kuulas tähelepanelikult, läks istus teleka jalge ette.

Ja siis ütles minu abikaasale, kes sel korral seal ruumis beebisid hoidis: "Kuidas sa küll saad? Sa loobusid tänasest teenistusest, aga kui sa jutlust ei kuule, kuidas sa siis nädala vastu pead?"

Mõtlen, et nädala peame kõik vastu pidama. Omal kujul ja omade beebidega. Ja mida kauem olen kirikuga olnud seotud, seda rohkem näen, et Kristus andis meile sellise sõnumi ja õpetuse, mis aitab kõiki. Elada elu, aga ikka üheskoos temaga.

Milleks Risttee kogudus?

Kas ja miks on Tartule vaja Risttee kogudust?

Kirikuna teistele, on meie fookus suunatud nendele inimestele, kes ei näe Jumalal ja kirikul mingit kohta oma elus. Inimesed, kes pole kogenud kokkusaamist Jumalaga. Neid on Tartus üle 95,000.

Risttee koguduse DNAs on 3 peamist komponenti:
1. Kui Universumi Looja puudutab ükskõik millist inimest, siis see puudutus muudab su elu. Lähedus Jumalaga, isiklik ja personaalne suhe temaga - see on DNA esimeseks komponendiks.
2. Ühiselt elu elamine kogukonnas, kus kõik on teretulnud, armastatud ja aktsepteeritus just sellistena nagu nad on - see on igatsus, mis on küllap meis kõigis. Kodu kõgile, lähendav osadus on lahutamatu osa Risttee DNAst.
3. Kui Jeesus tuleb kuhugi kogukonda, linna või külasse, siis muutub see koht teistsuguseks. Ristteelaste igatsuseks on olla nö Jeesuse maaletoojad ja seda kõikjal ja alati. Inimesed, kelle elud on teeks, mida mööda saab Jumal rännata. Teeniv ja ohverdav kogukond, mille eesmärgiks pole mitte ainult verbaalne "tõe kuulutus" vaid mõistmine, et verbaalne tõde on kehtetu kui seda ei elata välja muudetud eludena.

Kas Tartus on Risttee kogudust vaja?
Ma usun, et kui ristteelastena elame selliselt, et meie DNA pole mitte ainult sõnades vaid elatud välja igaühe eludes, siis on tegu kogudusega, millest tuntakse puudust kui seda enam Tartu linnas poleks.

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

Igaüks on preester ja piiskop?

Juba Martin Luther ütles, et kirik ei peaks tegema vahet vaimuliku seisuse ja tavaliste koguduseliikmete vahel. Iga kristlane „on väärt astuma Jumala ette, et teiste eest palvetada, ja et õpetada üksteisele Jumala asju”. Selle kohta kasutatakse teoloogilises keeles terminit "üldine preesterlus".

Luther rõhutas, et „kes ristimisest on tulnud, see võib kiidelda, et ta on juba pühitsetud preestriks, piiskopiks ja paavstiks, kuigi igaühele ei sobi säärast ametit pidada". Kogudus või kirik „kutsub” mõned inimesed karjase rolli täitma, sest neil on selleks paremad eeldused. Ka koguduse korra seisukohast on ülesannete jagamine vajalik. Kuid selline amet on funktsionaalse, mitte olemusliku tähendusega. Niisiis -- määravaks on vaimuannid, mis aitavad ülesannet täita, olgu siis ülesandeks jutlustamine, hingehoid, hoolekanne või pastoraalne tegevus. Määravaks ei ole teatud staatus ega muud tingimused.

Reformatsiooni radikaalne tiib, anabaptistid, tegi üldise preesterluse põhimõttest veelgi kaugemaleulatuvaid järeldusi. Nad pooldasid igasuguse formaalse – ja kohati isegi funktsionaalse – vahetegemise kaotamist "vaimulike" ja "ilmikute" vahel. Ehkki anabaptism oli mitmetahuline nähtus, oli enamus selle usulise suuna pooldajaid seisukohal, et usukogukonna ülesannete täitmise võime ja kutsumus ei ole „deponeeritud” vaid valitutesse. Näiteks jutlustada või vaimulikke talitusi võib vajadusel läbi viia igaüks.

Kui üldine preesterlus moodustab avarama lähtekoha, siis üks konkreetne viis, kuidas see koguduse elus väljendub, on vabatahtlik kaastöö. Kuidas peaks kajastuma üldine preesterlus koguduse väikegruppide tegevuses? Kuidas koguduse juhtimises? Kuidas jumalateenistuses osalejate rollides ja tegevustes?

Mulle näib, et üldise preesterluse põhimõte nõuab värsket lähivaatlust. Evangelikaalsetes ringkondadeski on sageli "kõigi usklike preesterluse" põhimõttest saanud "mõnede usklike preesterluse" praktika.

Puudutus mis muudab

Olen jätkamas oma rännakut läbi Piibli (loe lähemalt sellest siit). Kui sa pole seda kunagi teinud, siis julgelt soovitan, sest läbi erinevate ajastute, inimeste ja olukordade meiel peegelduv Jumala Sõna pole ka tänases päevas kaotanud oma värskust. Loen ise praegu 2.Mo raamatut ning seadused, mis hakkasid reguleerima alles tärkavat iisraeli riiki, on lausa põnevad. (Näiteks täna leidsin sealt juhendi, kuidas võiksime me koostada tehnika rendilepinguid, vt 2.Mo 22:14-15).

Aga miks on aga nii, et inimesed loevad ühte ja sama kirjakohta, ise pea sama vanad ning samasuguse elu kaemusega, kuid tulemus mis nad sealt saavad on tohutult erinev. Miks on mõne jaoks Piibel eluline ning kõnetav. Mõni aga leiab sealt vaid iganenud seaduseid, nimekirju ja kulunud fraase? Kas me võime teha täpselt ühte ja seda sama asja kuid saada täiesti erinevaid tulemusi?

Tundub et jah. Jeesus kõndis kord keset suurt rahvamassi. Teda nügiti, togiti, pressiti siit ja sealt peale. Kuid siis korraga tuli üks puudutus ühelt haigelt naiselt, mis oli täiesti erinev teistest. See oli puudutus, mis tervendas. Puudutus, mis viis selle naise kohtumisele elava Jumalaga. (loe seda lugu Markuse evangeeliumi 5pt 25-29 salmidest).
Seega me võime teha täpselt sama asja, lugeda täpselt samu kohti ka Piiblist. Kuid mõni puudutus viib elava Jumalani, teine puudutus aga pole enamat tihedas rahvamassis higiselt üksteise vastu hõõrumisest.
Mis eristas selle vana naise puudutust teistest?
Tal oli usk. Teadmine, et kui ta saab vaid Jeesust puudutada, siis Jumal vastab.

Milline on meie meelsus minnes Piibli juurde? Kas me eeldame et see on otsekui puudutus, millega võime kohtuda Jumalaga. Või teeme lihtsalt seda mida peab, trügime ja pressime igapäevaelus edasi.

Tartu on vaja 500 kirikut

Tartus on tegelikult elanikke rohkem kui 98 711. Neile tuleb liita juurde veel sellised üliõpilased, kes linna registreerunud ei ole (loe: nänni ei ole tahtnud saada).

Ja nüüd. Kui me lähtume eelmise kiriku-rajamise teemalisest postitusest ("Milleks meile/teile kirikut?") ja selle põhiargumendist - kogudus on Kristuse kehastus maa peal. Sealjuures meelespidades, et Kristus tuli päästma kõiki. Järelikult:

Tartu ei ole vaja 10 kirikut! Vaid 500 kirikut. (Kui me lähtume sellest, et kõige tervislikum-viljakam-osaduslikum on u 200-liikmeline kogudus). See tähendab, et ainuüksi Annelinna on vaja 200 kirikut. Nii vene- kui eestikeelseid.

Kas sellised vallatud arvutused on piibellikud?

Mitte lihtsalt piibellikud, vaid Kristuse endi seisukohad. Vahetult enne kui Kristuse maa pealt minekut ütles ta ju sõnad: "Te saate väe... ja te peate olema minu tunnistajad... ilmamaa äärteni." (sh Veerikuni ja Raadini).

Nüüd on iseküsimus see, kui edukas on olnud kirik oma tunnistamises.

Missioon ise jääb aga Kristuse tulekuni samaks. Olenemata meie edust või ebaedust.

Uus Michael Jordan?

Nädal tagasi saabus Eestisse Jordan. Seda korda mitte korvpallimänguoskusega publikut hullutav Michael vaid hoopis kuueks kuuks Risttee kogudusse praktikale tulev Jordan Conti.

Jordan käis esimest korda Eestis pea täpselt aasta tagasi kevadise inglise keele laagri meeskonna liikmena. Midagi jäi talle sellest siin veedetud ajast nõnda südamesse, et ta hakkas otsima võimalusi siia tagasi tulekuks, ja seda juba pikemaks ajaks. Jordani tugevused on just eelkõige valmisolekus ja oskuses teha kõikvõimalikke tehnilisi ja video valdkonda langevaid asju. Kuna see võimaldab vabastada teiste meeskonna liikmete aega muude asjade jaoks, siis ootasime Jordani tulekut pikisilmi.

Esimene nädal on Jordanil Ristteel viibitud ning ta poleks saanud tulla õigemal ajal. Otse lennukist tulnuna asus ta tegema videosid GU ja Risttee teenistuste jaoks, transportima ja seadma asju üles GU afterparty ja Gunverentsi jaoks, jne. Tore et noortel on lisaenergiat, mida vajadusel kulutada.
Kui sul pole veel mahti olnud tutvuda selle vaikse iseloomu ja pidevalt naeratava noore mehega, siis soovitan sul seda võimalusel kindlasti teha.

Jordan Conti
Vanus: 20algus
Pikkus: ~185cm
Kaal: Alla normi
Tugevused: Naeratus ja tehniline taip
Hobid: Kohvikus käimine

Appi! Fototropism määrab mu elu

Ma pole just eriline mullaste näppudega mees. Õigem oleks lausa öelda, et pigem olen ma kõigi roheliste kodutaimede hirm, kuna üle- või alakastmise tagajärjel tabab neid varem või hiljem surm.

Kuid kas sa oled tähele pannud, kuidas taimed keeravad ennast kasvades valguse suunas. Selle nähtuse nimi on fototropism ehk reageerimine valgusele. Päevalilleväljal võib näha lausa seda, kuidas tuhanded avali lilled pööravad oma päid päikese liikumist järgides läbi terve päeva.
Võimas mõju sellel valgusel.


Fototropism töötab ka inimeludes. Me reageerime oma elus olevale valgusallikale ning hakkame selle suunas elama ja kasvama. Neid valgusallikaid võib olla erinevaid - meie lapsed, tehnoloogilised vidinad, pangakonto seis, lemmik spordimeeskond, jne. See allikas, mille me määrame oma elus valguseks, hakkab tahtmatult kuid kindlalt mõjutama meie elu suunda ja iseloomu kasvu!
Jeesus ütleb hästi, kui ta kommenteerib fototropismi inimeste eludes:
"Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Mt 6:23).

Tõesti, kui see valgus, mille poole me kasvame on pimedus, siis tõesti mis saaks sellest suurem olla.
Võibolla pole minu elus valguseks pimedus, aga ehk on ta selline hämarus. Võib pisut ähmastunud valgus. Mis on sinu elu valguseks?

Johannese evangeeliumi majesteetlikus alguses on järmised sõnad Kristuse kohta:

Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.

Kui sa tunnistad ennast täna Kristuse järgijaks, siis kas sinu elu on tunnistuseks valgusest teistele?

Kristluse eripalgelisusest

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Kuid väita, et sarnasused tähendavad kohe kopeerimist, on lühinägelik. Muide, on uuritud muinasjutte -- ja leitud, et eri rahvaste muinasjuttudes on sarnaseid jooni, näiteks hea ja kurja võitlus, valguse ja pimeduse motiivid, viletsusest nutikuse abil väljapääsemine... Ega see ei tähenda, et Eesti muinasjutud oleksid kopeeritud näiteks indiaanlaste lugudest. Sarnasused ei näita Eesti lugude väiksemat väärtust, vaid õieti suuremat - sest need kajastavad universaalset ja üldinimlikku kogemust. "Ideedel on tiivad," on keegi öelnud.

Kristlus on aga ühes mõttes täiesti universaalne. Tema tuumas on väljateenimatu andestuse idee. See, et Jumal otsib inimesega kontakti. Mitte lihtsalt, et inimene otsib Jumalaga kontakti. Vaid esmapilgul tundub see otsekui "liiga pehme" väärtus. Tegelikult on see transformatiivne ja väga "kõva sõna".

Mis aga puutub ülalmainitud filmi, siis tundub, et see on järjekordne "üleilmse vandenõuteooria" populariseerimise versioon. Vandenõuteooriad on inimestele ikka "peale läinud"...

Milleks meile-teile kirikut?

Kirik on Kristuse kehastus maa peal. Kui me aga võrdleme inimeste reakstioone Kristusele ja tänasele kirikule, siis need on erinevad. Kristust armastati ja Kristust vihati, õlgu ei kehitanud keegi. Kristusega olid kõige patusemad, aga samas ka need, kes teda kõige vähem sallisid.

Tema juurde saadeti isegi inimesi küsimustega, et saada talt vastuseid. Kristus tuli maailma, et see päästa.

Milleks on praegu kirik?

Nõustun viimase aastakümne ühe kõige mõjukama kirikujuhiga. Mehega, kes inspireerinud kümneid-ja-kümneid pastoreid Eestiski. Bill Hybels, kes ütleb: "Local church is the hope of the world."

Kogudus on Kristuse kehastus. Ära kehita õlgu.

Soovituslik lugemine - lingid ja podcastid

Täna pakume välja mõned viited, mida soovitavad lugeda meie blogijad. Seega võtke aega, et lugeda ja kuulata teiste kirjutatut/salvestatud

DAVE RAVE: Top 10 Things You Want to Stop Doing

Mars Hill Bible Church podcastid (iTunes'i link)

Head lugemist ja kuulamist.

Good Exam

This past Sunday I took my Estonian Beginners exam. Upon completing this, I will be able to apply for a long term living permit. I hope I pass, and I feel pretty good about it, but you never know. The exam was pretty difficult. It took about 2.5 hours to complete all 4 disciplines. First I had to fill out an application and then write a letter. In the letter had to explain what I did at my new years eves party. After that it was the listening section of the exam. This was probably the easiest. Then the reading which was the most stressful and longest. I didn't really get to a point that I didn't know anything but sometimes it was a little confusing. I was able to make it through, but I hope I don't have to do it again. There were several exercises that were very difficult to complete including finishing the second half of a sentence. I started this section and then I realized that it wasn't just a sentence but a complete story and then I had to go back and change everything. It was with that I learned a part of the Estonian education system. If you change your answer on a test, you have to write "õige" next to the last answer, the one you want them to grade. I found it funny that I get to write correct on my own exam. I asked the administrator if i could write õige next to all of the answers, she didn't get the joke, or even that I was joking and took the paper from my hands and proceeded to walk me through the whole why we need to write "õige" process again. The conclusion of the exam was the oral portion. This was probably the easiest, but most stressful. I had to introduce myself, tell some interesting facts and then I got to have a conversation with another person taking the exam. My partner was Jegveia, a 70 year old retiree from Ukraine. The hardest part was she didn't speak or understand Estonian very well, so I would ask her a question and then there was a really long pause, followed by a few words, then another long pause, then a word or two more. The administrator was very helpful and told us both we did very well. I will find out in about 30 days how I did. Not sure why it takes 30 days to grade the exam, but it does. I will let you all know how I did.

Blogipühakiri

Kujutage ette, et see blogi mingi hetk muutub piibliks ja inimesed hakkavad seda tsiteerima. Mõelgem, et ühel päeval on iga postitus (kokku 204) justkui kullatera -- mida aastatuhandeidki hiljem loetakse, pähe tuubitakse ja teistele õpetatakse.

Blogipühakiri, aastaist 2007-2008.

Kuidas peaks seda tulevikuinimesed lugema? Mis prille kandma? Mis küsimusi küsima... sest ma ju ei taha, et keegi jätaks tõelise moraali "verstapost missuguses" või "hajameelsetes noortes emades" kahe silma vahele.

Kui blogi oleks piibel, siis seda tuleks lugeda nagu piiblit. Ja pidada meeles vähemalt kahte asja:
1. Ükski asi ei saa tähendada seda, mida ta ei tähendanud tol ajal.
(nt mõni on tõlgendanud teise-põse-keeramise lugu poksimisreeglitega, aga juutidel vaevalt oli poksireeglid paigas)
2. Ükskõik, milliseid 1. ja 21. ja 27. saj olukordi me võrdleme, kui nad on oma olemuselt sarnased. Siis on Jumala sõna ja tahe sama meile, mis neile eile. (nt kui pühana elamine oli oluline siis, on ta oluline ka nüüd)

Aga nüüd mine loe päris piiblit. Saad elu tunduvalt kergemalt selgemaks.

Verstapost missugune

Verstapostid on head - aitavad muidu ühtlaselt, kiiresti ning sujuvalt liikuvasse ajavoolu lüüa sambad, mille külge riputada mälestusevanikud.

Täna täitus minu elus üks suur verstapost. Meie pere ustaval neljarattalisel Audil sai sõidetud 300,000km.

Keskkeakriisid tunduvad ka üha varem inimestel kätte jõudvat. Paljud mu 20-dnate lõpus olevad sõbrad mõtlevad, mis verstapostideni nad oma elus jõudnud on. Ning kas kusagil kauguses üldse on veel mõnda motiveerivat eesmärki või unistust, mille poole püüelda.

Kuidas sinuga lood on?

Kultuuri kuulates

Öeldakse, et evangeelsed kristlased kuulavad vähe kultuuri. Nad kuulavad küll Piibli sõna ja Vaimu häält, aga kultuuri kuulavad nad vähe. Nad uurivad Piibli teksti tähendust. Ja on tähelepanelikud, mida ütleb neile nende südametunnistus. Aga kultuuri suhtes on nende kuulmine ja tähelepanelikkus nõrgavõitu.

Seda võib ka teisiti sõnastada. Päris pikka aega on vabakirikud -- ja laiemalt protestantlikud kirikud -- näinud tänuväärset vaeva tekstide eksegeesimisega. Aga hermeneutika on jäänud kuidagi kõrvale. Mida pühakirja teksti ütleb tänases päevas? Asi pole ju lihtsalt selles, et teada saada, mida mõtles tark Koguja, kui ta ütles, et "Igal asjal on oma aeg", või mida tähendasid Jeesuse sõnad tema kuulajatele, kui ta ütles "Õndsad on vaimus vaesed". Vaid asi on selles, mida need tähendavad täna meile.

Kuid sõnade tähendus on seotud kontekstiga, milles neid kuuldakse. Samuti inimeste valmisoleku ja kalduvuste ja veendumustega, kellele sõnad on adresseeritud. Ühesõnaga -- tähendus on seotud kultuuriga. Ei mitte absoluutselt... aga olulisel määral. Nii olulisel, et kui kultuuri ei kuula, siis võib juhtuda, et sõnad moonudvad. Järelikult -- et Piiblit mõista, tuleb õppida mõistma ka oma kultuuri, milles elad.

Lõpetuseks praktiline märkus. Kuulake ka Klassikaraadio ööülikooli saateid. Sattusin sellele internetilehele ja imestasin, et sealt võib nii palju põnevat leida. Autorid nagu piiskop Philippe Jourdan või preester Vello Salo, või teoloog Tõnu Lehtsaar -- kui otsida teoloogia poole pealt. Aga nende vestlustega ei maksa piirduda. Miks mitte kuulata Aleksei Turovski "Loomad Vanas Testamendis" või David Vseviovi "Ajalugu kui nauding" või Marju Lauristini "Müüdid meedias".

Hajameelsed noored emad

Olen siin silmad lahti hoidnud ja märganud, et noortel emadel läheb peale sünnitamist pea kuidagi laiali. Unustatakse asju, mis öeldud või lubatud. Või siis tehakse tüüpiline mehetemp ja unustatakse autovõtmed, tähtpäev või midagi muud säärast.

Miks see nii on?

Mul on teooria. Et see on Risttee blogi ja et alanud on kõva piibliuurimise aasta, pean aga tunnistama, et vajan kommentaatoritelt minust paremat piibliga argumenteerimist... aga mul muidu on teoreetiline osa olemas...

Naised muutuvad "nooreks emaks" saades hajameelseks seepärast, et nad hakkaksid mehest-isast rohkem sõltuma. Olen vaadanud, et näiteks minu abikaasa Greta usaldab ja kuulab mind rohkem kui varem. Ta lihtsalt on selleks sunnitud. Hehhehhee.

Kui poleks mind, ei püsiks tal paljud asjad meeles.

Kui aga poleks tema hajameelsust, siis ei võtaks ma varasemast suuremat vastutust. Ja nii me kokkuvõttes võidamegi. Kogu perega. Väike Wilma ka.

Aga kui piibellikku põhja pole, on see üks tühipaljas loba.
Kas siis keegi suudab selle leida?

Kuldsed väljad

Raha on üks kõige tundlikum, emotsionaalsem ja tihti ka väga privaatne valdkond. Iga päev mõtleme me rahast mitu korda. Kas ikka jätkub piisavalt järgmise palgapäevani? Kuidas sellega targemini ümber käia? Veel rohkem koguda?

- Kuidas teenida oma rahaga 10,000% kasumit? - Mis on kõige kindlam investeering, garanteeritud 100%liselt? - Kas ja kuidas on võimalik, et jagamine muutub korrutamiseks ja lahutamine liitmiseks?
Need olid mõned finantsvaldkonda langevad küsimused, mida Jeesus väga konkreetselt adresseeris.

Risttee koguduse jutlusteseerias “Kuldsed Väljad” räägime 3 nädala jooksul universaalsetest Jumala seatud printsiipidest raha jaoks ning rikkusest, mis avaneb läbi andmise.

Kauguses terendavad kuldsed põllud. Asume teele!

I osa: Raha seadused
Pühapäeval, 20.jaanuar 11:00 Atlantises

Mida rääkis Märt Saar riigijuhtidele (VIDEO)

Allpool on Märt Saare jutlus Rahvuslikul palvushommikusöögil. Head vaatamist.

First Pictures

Just got the first picture from the homework competition. Hanna did a good job with this. I have heard there are other pictures but I haven't recieved anyt yet, so if you don't get on the ball, then you need to become quick friends with Hanna cause she will be the bigger winner!

Kiirnuudlid versus hüva praad

Viimaste nädalate jooksul olen enda jaoks avastanud kiirnuudlid. Mulle nad täitsa maitsevad, eriti vürtsised kananuudlid. Kuigi eks nende toiteväärtus tundub olevad küll selline kahtlane. Ei tea kas liialt palju neid süües hakkaks just kolmas silm otsaette punsuma või üks käsi kärbuma, kuid mingid tagajärjed oleks küll tulemas.
Mis teeb kiirnuudlid minu jaoks ahvatlevaks on aga just nende valmistamiseks kuluv aeg ning lihtsus. Vaid keevat vett lisades on sul 1 minuti pärast valmis söödav roog.

Kuid kas pole ka meie Jumalasuhtes tihti samasugune "kiirnuudli" mentaliteet. Meil on probleem, küsimus, segadus. Me ootame, et Jumal lahendaks selle võimalikult kiiresti ja meie jaoks võimalikult lihtsalt ja valutult. Ja eks Jumal oma armust annab ka meile selliseid "kiirnuudli" söömaaegu. Kuid milline on selliste lahendust pikaajaline väärtus meie isiksuse kasvu jaoks?

Kiirnuudlieine vastand on korralik tasakaalustatut mitmekäiguline söömaaeg. Ma ise pole ausaltöeldes üldse mingi kokk (munakook, praekartulid, spagetid on minu arsenal). Kuid aidates oma abikaasat mõnikord söögivalmistamise protsessis võin tunnistada, et selles on küll midagi enamat. Tõsi see on vaeva- ja aeganõudev. Kuid kasvõi see isuäratav lõhn, mis mingi hetk hakkab märku andma valmiva tulemuse kvaliteedist ja headusest on seda vaeva väärt.

Olgu ka meil valmidus Jumalaga oma probleemidest, vaevades ja küsimustest rääkides ning lahendusi oodates võtta seda kui mitmekäigulise eine valmistamist. Vaeva kulutamine, ajaveetmine tasub seda ära, kui su isiksus kasvab sisemises küpsuses läbi selle protsessi. Tulemused kuhu me lõpeks Jumala juhtimisel väljajõuame on hoopis pikaajalisemad ning tähendusrikkamad kui "kiirnuudlieine" lahendused, mille väärtust nende saavutamise kergus vähendab.

Olgu see meile kinnituseks järgmine kord, kui me võitleme taas sama kiusatusega, ikka veel palvetame samade inimeste pärast, otsime selgust kõige segasemates olukordades ning lahendust sealt kus tundub et kõik uksed on suletud.

Ja eks ole Jumala ligiolu hõrk aimdus on väärt rohkem kui ma arvata oskan.

Thomas Helwys - kes see veel on?

Seisan Amsterdamis Bakkerstraati nurgal. Kunagi oli siin pagaritöökoda. Aasta oli siis 1609. Pagaritöökoda tegi küpsetisi -- osa neist kuivatati, et nad säiliksid kauem - Ida-India Kompanii laevade tarvis, kes Amsterdamist alustasid pikki merereise. Ikka eksootiliste kaupade järgi. Siis polnud veel Maci IPode ega muud sellist eksootikat, mida üle mere hankida. Aga hangiti vürtse, kohvi, teed ja muud niisugust kraami.

Aga see pagaritöökoda oli eriline veel selle poolest, et omanik andis oma äri tagaruume kasutada omalaadi usugrupile. Sellistele, kes julgesid olla teistsugused. Just - omalaadi. Nad ütlesid, et usk ei ole valitsuse asi, vaid igaühe enda südameasi. Aga neile oli tähtis ka kogukond, kuhu nad kuulusid. Individualistid nad ei olnud. Ja ristisid nad ka omamoodi -- rohke veega, vett nad ei kartnud. Ja kes siis Amsterdamis vett kardab! Niisiis - nad ristisid neid, kes oma usku tunnistasid, nõndaviisi, et inimene tevenisti korraks vee alla vajutati. Et siis tõusta veest sümboolse jõuga uuele elule.

Ühesõnaga, umbes nelisada aastat tagasi sündis Amsterdamis Bakkerstraati nurgal maailma esimene baptistikogudus. Väike algus inimõiguste ja usuvabaduse eest seismise teel. Baptistid olid need, kes väitsid, et igaühel on endal õigus usku valida. Ja nelisada aastat tagasi kõlas see sama ennekuulmatult nagu vee alla kastmisega ristimine. Või nagu lennumasinate võimalikkus. Selle Amsterdami -- hiljem Londonis tegutsenud - grupi üheks juhiks oligi Thomas Helwys. Nad julgesid elada tõeks teistsugust vaateviisi.

Seisan seal vihmases-sobuses Amsterdamis ja mõtlen, et vähesed teavad, kes oli Thomas Helwys. Isegi kõik ajaloolased ei tea seda nime. Aga kõik võtavad endastmõistetavalt seda, mille eest ta seisis, mida kuulutas ja mida praktikasse rakendas. Isikuvabaduse, usuvabaduse, südametunnistuse vabaduse ideed. Peavad nii endastmõistetavalks, et ei mõtlegi, millist rolli on mänginud usuvabaduse levikul see omalaadi usugrupp, kes aastal 1609 sai alguse Amsterdamis Bakkerstraati pagaritöökojas.

Külalisblogija Rodney Brown: Leadership…What are you thinking about?

Tänane kirjutada Rodney Brown töötas juhtivas rollis USA ühes kiiremini kasvavas kiirtoitlustusrestoranis Chick-fil-A, kui ta otsustas karjäärivõimalustest loobuda ning minna tööle hoopis äsja rajatud North Pointi kirikusse. Sellest otsusest on nüüdseks möödas 10aastat. Olleks üks kõige esimesi meeskonna liikmeid, on Rodney olnud osa North Pointi kasvamisest üheks USA kõige mõjukamaks ning innovatiivsemaks koguduseks. Praegu töötab Rod North Pointi koguduse misjoniosakonnas Global X, olles Eesti, Rumeenia ning Brasiila partnersuhete juhiks. Samuti on ta North Pointi Buckheadi campuse juhtkonna liige. Rodney on hetkel küll veel vallaline, kuid ta otsib usinalt endale naist.

I have recently discovered something in leadership that has really helped me, or maybe it’s an extension of something I learned years ago in leading people, as well as leading myself. It has to do with my thoughts.

Did you know that the secret conversations you have in your mind are shaping your future? We are constantly thinking about all kinds of things. Are those thoughts positive or negative? I don’t think that any thought is neutral. I remember years ago when I was thousands of miles away from home, running a business for a company in the USA. I would sometimes spend the entire day discouraged because I would be thinking of home, and what I was missing, versus what was right in front of me. I eventually asked God to help. I said “I know that I can’t help what enters my mind but I know it is my choice what I do with the thought once it enters my mind. Please bring the thought to my attention versus letting me have 10 or 15 minutes of negative thought time on it”. God began to bring the thoughts to my attention and I began to throw the thoughts out and focus on the matters at hand. The thoughts would come in and it might be 5 minutes before they were brought to my attention and then 3 minutes and then 30 seconds. That enabled me to be fully present in the situation I was in to lead the people I employed and to set record sales numbers in the business I was leading. This toned my mental muscles and helped me emotionally, relationally spiritually and physically.

Recently I have begun to take this to another level. God states clearly in Philippians 4:8, what we should be thinking about. Paul writes “Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”. Paul reminds us that we have a choice of what we think about. That sounds really good to me. How do you do this?

First, pray for God’s help. There are good thoughts and things to think about and there are bad. Ask God to help bring to your attention the thoughts you are dwelling on and then it is your choice to keep them or kick them out. I say kick out the bad. Get rid of “I can’t “ and I never”. Those thoughts will not encourage you to become the leader you want to be.

Second, focus on the good. Remember you are a new creation in Christ. You are responsible and strong. God has great plans for you and He is trustworthy. You are loved. Focus on your strengths, your blessings, your goals and all the people who love you. Let’s quit highlighting the negative and bring light to the positive.

Third, ask yourself these questions on a regular basis. Maybe as often as every morning and every night. Make a habit of asking these questions.
What are the 5 things I am thankful for right now?
What are 5 of my strengths or positive traits?
What are my 5 best achievements so far?
Who are the 5 people who love me the most?
What 5 things am I looking forward to in the next 7 days?

Each question demands a positive answer. The question leads to a better way of thinking which leads to a better way of living and leading.

“Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”.

To lead others and yourself in a greater way, follow Paul’s advice. Let’s begin to see ourselves the way God sees us. We are His masterpiece!

Abiks eesmärkide püstitamisel

Craig on teinud juba 2 postitust teemal, mis puudutab eesmärkide püstitamist. Mulle väga meeldib tema üleskutse leidmaks lahendust, kuidas seatud eesmärke paremini meelespidada ja seeläbi ka paremini neid saavutada. Lisan sellele veel mõned täiendavad materjalid:

- kuula Risttee podcasti eesmärkide püstitamisest (jutlustab Peep Saar)


- loe Craigi postitust eesmärkide püstitamisest ja võistlusest, mille ta välja kuulutas


- vaata Craigi postitust, kus ta poseerib oma eesmärkidega Viini lennujaamas



Kui sul on soov kasutada sama näidislehte eesmärkide püstitamisel, mida pühapäevasel jagati, siis võid aluseks võtta alltoodud vormi.

Picture #1

So, if you haven't heard, we are having a homework competition. If you were at our Sunday Service, or you have listened to the podcast, you can hear Peeps sermon. Basically, you need to fill out the goals sheet Peep distributed on Sunday and then take a picture with it showing where you will keep it or store it or even something creative for it. Currently I am in Austria for a few days to meet about Summer English Camps. I couldn't leave home without my list so, here is a picture of mine with me in the Vienna airport. You can get an idea of what I am talking about and the best picture gets the 300eek gift certificate from La Dolce Vita.

Mis palka te saate?

Jälle sai jupp aega mõeldud sellest, mida mõtles Kristus selle all, kui ta andis oma kõige kuulsama jutluse. Täpsemalt, mida ta pidas silmas siis, kui ta teatud sorti inimeste kohta ütles: "neil on oma palk käes."

Need inimesed olid need, kes vagasid tegusid tegid avalikult. (stiilis: tänaval palvetasid, pasunate saatel heategevust tegid ja lihtsalt sõpru, mitte vaenlasi, armastasid).

Samas tõi ta sisse teistsugused inimesed ja teistsuguse tasu. Sellise "hea palga", sellise "palga", mille Jumal isiklikult inimesele üle annab. Mis "palk" see siis oli? Sest materiaalselt palka taevariigis ju pole -- või on?

Mida tähendavad need kaks "palka", millest ta rääkis. Kumba ma teenin,tegelikult?

Inglise keeles: "For if you love those who love you, what is your MERIT?".
Rootsi keeles: "Om ni älskar dem som älskar er, vilken LÖN får ni för det?".
Soome keeles: "Sillä jos te rakastatte niitä, hotka teitä rakastavat, mika PALKKA teille siitä on tuleva?"
Eesti keeles: "Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis PALKA te saate?"

(suured tähed minu poolt)

Homework Contest

This past Sunday Peep shared a great piece of homework coming out of the sermon. He challenged all of us to think and pray about the next year and try to make some goals for our lives. Everyone was give a piece of paper with different categories on it and all we have to do is fill them in and keep the paper handy the next year and then try our best to make those goals a reality.

I love homework from services on Sunday. I believe that each Sunday every person that passes through the doors of a church should come out with something they are going to do, or change in their life the very next week. This is so important that we quickly put into practice what God tells us, otherwise we forget it and then it just becomes a nice memory.

Could you imagine that people that were at Risttee on Sunday, everyone of us, was to seek Gods guidance, complete the paper, then keep it handy and make these things happen in 2008; what kind of a church we could be. We would become a group of people who are seeking Gods face, listening to his voice and move when he says so! Risttee could become a major agent of change in Tartu. Through this maybe people would come to Christ, become better husbands, wives, fathers mothers, become more generous, more prayerful, more faithfully studying God's word, do you see where this is going, it could be revolutionary. I am getting goosebumps (kananahk) just thinking about it.

So here is the deal, we are having a little competition. The prize, a gift certificate to La Dolce Vita, great Italian pizza restaurant in Tartu. How do you win the prize? Take a picture of you with your list from Sunday showing off where your going to keep it. The best picture and location, as voted by me will win the 300eek gift certificate. I believe in this homework so much a simple prize is nothing and maybe just maybe you will give it a try and see what God wants to do in your life in 2008! I will post all the pictures as I get them here on the blog. The competition runs until 20.jaanuar.2008 17:00, so you have some time to do it. If you missed the service, it will be soon on the Internet, you can listen and then get a copy of the assignment from me. Just email me at craig@goingup.ee with any questions and most importantly your pictures!!!!!

Can't wait to see who wins!!

Piibel läbi aastaga

Kas sa soovid ühineda minuga ning lugeda 2008 aastal Piibel läbi? Veel pole liiga hilja alustada!
Ma mõtlesin järgida YouVersion plaani.
Ma ei tahaks seda teekonda üksi alata, sest siis on raskem loobuda alustatust.

Tegu on ühe minu eesmärgiga, mis ma olen püstitanud omale vaimulikus valdkonnas selleks aastaks. (Kuula ka Risttee podcasti sellest pühapäevast mis tuleb online paari päeva jooksul)

Nii et kes iganes tahab kampa lüüa, siis postita siia kommentaar või emaili mulle: peep@risttee.ee

PS Loe ka Märdi postitust

Aukartus või -kartmatus

Mul oli täna hommikul eelisõigus osaleda Allianssi korraldatud Tartu palvushommikusöögil koos kohalike vaimulike, poliitikute ning kõrgkoolide otsustajatega. Kui jõudis kätte palveaeg päris hommikusöögi lõpus, siis palus Meego ka minul palvetada.
Ennem palvetama minemist palusin ma vaikselt endamisi, et Jumal võiks lasta ka sellel väikesel palvel olla õnnistuseks kuulajatele ning tunnistuseks elavast suhtest mis mul temaga on).

Ja siis jõudis kätte minu kord palvetada. EEKBL esindajana oli minu osaks palvetada Tartu kõrgkoolid ja kõigi tudengite eest. Väike värin sees alustasin mikrofoni ees rääkimist oma Taevase Isaga. Palve ise läks hästi, tundsin et ei tee lihtsalt sõnu vaid need ka tähendavad midagi.

Kuid siis kui olin ütelnud Aamen, ning mikrofoni juures eemale astusin, taipasin korraga kuidas ma olin palvetanud. Mul olid käed olnud rinna peal risti! Kusjuures ennem palvetama minnes olid mul veel meeles mu isa sõnad mis ta ütles Märdile ja mulle ennem rahvuslikku palvushommikusööki oli öelnud - "Kui te peaksite palvetama seal, siis ärge hoidke käsi püksitaskus, vaid väljendage ka oma poosiga austust ning aukartust Jumala ees."

Ma kardan, et see kuidas ma täna palvetasin näitas halba eeskuju nendele mittekristlastele kes seal olid. Või jätsid väära mulje sellest, mida ma Jumalat arvan. Kindlasti kohe ei tunne ma aukartmatust Jumala ees. Mul oli lihtsalt õhukese pluusiga hirmus külm olla. Või ehk siiski, pole mul piisavalt aukartust ja ma olen langenud liialt Jumala kui armastava issikese võrdkuju pooldajaks? Eks Jumal ole täpselt sama sallimatu patu vastu kui ta oli Vana Testamendi ajal.

Selline kogemus siis tänasest hommikust. Mida soovida ja soovitada? Iseloomustagu me Jumalasuhet ühelt poolt intiimsus ning julge lähedus. Teisalt aga terve ning aupaklik kartus Tema ees.

2007 aastal külastas Risttee blogi tuhanded inimesed

Aastavahetused kipuvad olema sellised hetked, kus ühest küljest vaadatakse tagasi tehtule ja teisest küljest püütakse tuleviku tegevusi planeerida. Otsustasin, et selle postitusega annan teile teada sellest, milline on olnud meie blogi loetavus. Sellise statistika kogumiseks ja analüüsimiseks kasutan Google Analytics nimelist toodet.

Risttee blogi sai taas elluäratatud eelmise aasta 16.aprillil. Sellest ajast saadik on Toivo, Peep, Märt ja Craig kirjutanud kokku 182 postitust. Erinevaid lugejaid oli 3701, kes tegid selle aja jooksul 10049 erinevat külastust. Selle 3701 külastaja seas on ka mitmeid sadu külastajaid, kellest on saanud meie stabiilsed lugejad. Meie lugejad on pärit 57 erinevast riigist, kus Eesti, USA ja Soome on hõivanud esimesed 3 kohta nimekirjas. Linnade osas oleme leidnud kõige suurema lugejaskonna Tartust, Tallinnast ja Pärnust. Kokku on Risttee blogi külastatud 280-st erinevast linnast.

Minu jaoks on üks põnevamaid asju see kuidas meie blogi üles leitakse. Ligi 85% puhul jõutakse meie lehele läbi teiste blogide või kodulehekülgede. Siinkohal omab vaieldamatut esikohta Märt Saar oma blogiga, kus on tulnud ligi 28% külastustest. Koguduse koduleht on teisel kohal ja blog.tr.ee on kolmandal kohal. Aina enam leitakse meie blogisse tee epl.ee kaudu, kus ilmuvad Risttee blogi postitused.

Otsingumootoritest jõutakse kõige rohkem meieni Google kaudu. Otsingusõnad, millega sealt meie lehele jõutakse on kohati väga naljakad ja samas ka mõtlema panevad. Esimestel kohtadel on sõnad "risttee", "jutlus" ja "harri kingo". Huvitav on see, et väga palju jõutakse just inimeste nimede otsinguga meie blogini. Siinseteks näideteks on rekkamees Peeter Vardja, professor John Viinalass, Aljosha, Jüri Talvet abielus jne. Nimesid on seal hästi palju ning nende seas on tuttavaid ja täiesti võõraid isikuid. Samas on ka mõned tõsisemat laadi otsingud:

how to handle disappointment
kohtumine Jumalaga
ideas of how to find kristlus
igatsus
kristlaste osadus
kuidas leida oma kutsumus
küsimused piibli kohta
ma ei suuda unustada
ma vajan armastust
midagi mida ma vajan
school violence in america and estonia
silmapaistvad noortejuhid
usalduse testimine

Loomulikult kõigele muule on meid leitud ka sõnadega muruniiduk, korsten, meeste nibud, wc paber, playboy, vanapaber, jne.

Eraldi postitustest olid kõige populaarsemad Märdi kirjutis teemal "Jee mul sünnib tütar" ning "Orkutis testitakse sõprust". Kolmandal kohal on Peebu postitus "Raseda naisega ühes voodis".

Eelmise aasta lõpus alustasime eksperimendiga, kus igal nädalal proovime leida ühe külalisblogija. No igal nädalal pole see õnnestunud, kuid siiski proovime selle eksperimendiga jätkata.

Omalt poolt tahan tänada kõiki püsivaid lugejaid ja kutsun teid ikka tagasi kas siis otse Risttee blogi lehele või RSS-i kaudu. Uue aasta alguse üleskutsena tahan teid julgustada rohkem kaasa mõtlema kommenteerimise kaudu. Lisaks tahan väga tunnustada meie autoreid, kes on ustavalt proovinud igal tööpäeval oma mõtted kirja panna. Soovin teile jätkuvalt inspiratsiooni julgustavate ja provokatiivsete kirjutiste loomisel.

Risttee blogi hall kardinal.