Lambaga Tsehhist Tartusse

Eelmisel laupäeval võtsin lamba käeotsa ning asusin tagasiteele koju Tsehhi-Poola-Slovakkia piiri lähedal asuvast Malenovice külast, kus oli äsja lõppenud Josiah Venture juhtimiskonverents teemal "Lead like Jesus".

Ma polnud ennem kunagi lambaga reisinud, seega otsustasin teha fotomeenutusi läbielatust ning nüüd on aeg küps jagada neid ka teiega.

Ostrava lennujaamas

Turvaväravate läbimine

Prahas MacDonaldsis uudistamas

Kui tugeva plekiga on Skoda Fabia?

Pakihoidlas

Check-In Prahas

Käsipagasi kärul peale lennusõitu

Suurärimees ja JV nõukogu esimees Philip Vierling otsustas lammast lüpsta

Risttee kodugrupid alustavad

Eile õhtune Grupilink tähistas ametlikku kodugruppide 2007/2008 hooaja algust Risttee koguduses. Tegelikult olid küll mitmed grupid selleks ajaks juba tegevust alustanud, kuid ametlik algus on ametlik algus. Kui sul ei õnnestunud eile kohal olla kuid sooviksid leida endale kogukonda, mille osa olla ja kuhu kuuluda, siis võid järgnevalt leida erinevate kodugruppide lühikirjelduse.

I Peregrupp. Siin käivad Risttee koguduse "vanemad" abielupaarid, kellel vähemalt paar aastat abielukogemust selja taga. Koguneb neljapäeviti 18:00 roteeruvalt kas Pruulmannide, Saarte või Hainide juures. Täpsem info kodugrupi kohta: peep@risttee.ee

II Peregrupp. Nö noorpaarid, kellel selja taga 2 aastat või vähem abielu. See kodugrupp on kuni pooldumiseni uute inimeste jaoks suletud.

III Teeliste kodugrupp. Siin pole ükski küsimus taunitud, kahelda on ok, otsida tuleb, vastuseid leida üheskoos. Kodugrupp koguneb Pillide juures kodus neljapäeviti 18:00. Kui soovid liituda selle kodugrupiga siis anna teada Toivole emailil: toivo@risttee.ee

IV Tudengigrupp. Noored tudengid, täis elujõudu, vitaalsust, sütitavat energiat ning kustutamatut nälga, kogunevad neljapäeviti 19:00 Hamerite kodus Võru 180. Gruppi juhib Kuldar, kellelt saab täpsemat infot emailil kuldar@goingup.ee

V Tudengigrupp. Tarmo juhtimisel on selles grupis tähtis koht Piiblil ning palvel, unustamata samas ära osadust, teenimist ning sõpradesse investeerimist. Grupp koguneb kolmapäeviti 19:00 roteeruval põhimõttel grupiliikmete kodudes. Täpsem info tarmo@goingup.ee

VI Keskkooli kodugrupp. Igal esmaspäeval 19:00 saavad keskkooli õpilased kokku Chrisi kodus (Riia 7-3). Grupijuhtideks on Kati, Eva ja Chris.

VII Põhikooli kodugrupp. Pühapäeviti 17:00 kogunevad põhikooli õpilased (taas Chrisi kodus Riia 7-3). Grupijuhiks on Timo ja Hanna.

Tere tulemast Kööki! Tere tulemast kodugruppidesse!

Hi-tech ja jumalateenistus

Paar päeva tagasi ilmus Washington Postis artikkel, mis vaatleb, kuidas tehnoloogia ja jumalateenistus haakuvad. Mõneski USA kirikus saab reaalajas osaleda jumalateenistusel mitmetes asukohtades, kus jutlustajat jälgitakse ekraanilt. Nojah, jutlustaja on ekraanil natuke nagu kinotäht -- eredamates värvides ja suurem kui elusuurus. Valgustus, konverentsi-ekraanid ja hoogne muusika annavad jumalateenistusele traditsioonilisest tunduvalt erineva atmosfääri.

Tehnoloogia kasutamisse jumalateenistusel ettevaatlikult suhtuvad praktikud ja teoloogid toovad välja varjupoole: tehnoloogia muudab inimesed passiivsemaks, rahvas ootab -- silmad ekraanile kinnitatud --, et neile midagi antakse. Nad on tarbijad, mitte osalejad. See aga võib olla hävitav kristlikule spiritualiteedile. Selline jumalateenistus kaldub sarnanema meelelahutusega. Tegelikud inimsuhted, osadus, kannatab. Tehnoloogia võib võtta jumalateenistuse fookuse.

Hi-tech pooldajad aga rõhutavad, et tehnoloogia kasutamine jumalateenistusel muudab selle tänapäevasemaks. Kirikukülalistel pole tunnet, et nad astuvad kirikusse tulles ajas mitukümmend aastat tagasi. See on tugev -- võimas -- sõnum, et Jumala kummardamisel ja usul on midagi pistmist just tänase päeva ja inimeste elutegelikkusega. Oma kontorist tuttava ekraani leian ka kirikust. Järelikult -- kirik kuulub tegelikku ellu, mitte muinsuste hulka. Tehnoloogia võib palju kaasa aidata kristliku sõnumi tõlgendamisel ja selle mõju tähendusrikkamaks muutmisel.

On selge, et ka Eesti kogudustes suureneb tehniliste vahendite osakaal jumalateenistusel. Aga -- vähemasti esialgu -- ei kao kuhugi vajadus ka tegelikult kokku saada ja koos Jumalat teenida: lauludes, palvetes, piibli mõtestamises. Risttee koguduses on kodugrupid. Ja ühist kohvijoomist, pühaõhtusöömaaega või einet koos vestlusega laua ümber kah keegi esialgu veel virtuaalmaailma ei püüa viia.

Mis Risttee kogudusse puutub, siis minu poolt palju jõudu ja suur aitäh meie HI-TECH gurule Craigile ja tema meeskonnale! -- Olen ise "computer ignoramus" ja vaatan alati huvi ja kaasaelamisega, milliseid tehnilisi võimalusi atmosfääri kujundamisel ja sõnumi põhipunktide rõhutamisel meie meeskond oskab kasutada.

Kuidas leida kutsumust?

Minu jaoks on see emotsionaalne teema, aga püüan kirjutada ratsionaalselt. Sain äsja kutsumuse ja nüüd mõtlen, mida öelda neile, kes veel kutsumust leidnud ei ole. Ja mida öelda neile, kel see olemas, aga ära kipuvad kaotama. Ja mida öelda neile, kelle kõrval on inimesed, kel kutsumus, aga selles kurvameelsed.

1. On levinud ütelus, et Jumalal on kõigi jaoks oma plaan. Muidu oleksime mõtteta.
2. Kuid ei ole vist õige öelda, et kõigil on oma eriline kutsumus. Muidu oleksid paljud selle ära tundnud.

Mu isa ütles eile "ei ole oluline sinu professionaalsus ja haritus. Jumal kasutab neid, kes on ustavad." Kuigi ta varastas selle tsitaadi misjonär Roosimaalt, seletab see hästi, miks ta meile - väikestele lastele - õpetas palvetades ennast nimetama "Jumala sulaseks".

1. Ei ole kõige olulisem, kas Jumal sind pidevalt kõnetab ja sa teda karvadega tunned.
2. Oluline on, et sa teda hoolimata üles-alla elust teenid. Nagu Saamuel oma esimesed aastad.

Ma ise kogesin sama asja. Olen teinud GoingUpis ja Ristteel sadat erinevat ametit. Näidelnud, meeskondi juhtinud, ideid genereerinud, juhatuses istunud, tudengitööd rajanud, kõnelnud ja isegi suvepraktikant olnud, aga mitte kunagi ma ei ole tundnud, et See Ongi minu õige koht. Alati tean, et teen õiget asja, aga täidan auku. Ma usun, et sama on teeniva meelsusega. Tuleb teha, mis teha tuleb, sest kutsumust ei saa genereerida, see tuleb-kuna-ta-tuleb.

1. Aga selles püsimises on parim motivatsioonilause, mis võimalik saada teenijana või teha teisele teenijale, on öelda: "Jumal kasutas sind!"
2. Sest nagu isa ütles, ei piisa sellest kui ütled "oled proff" või "oled haritud", loeb see, kas oleme ustavad.

Ühesõnaga, Jumala tahtes on võimalik elada.
Mina praegu küll elan.

Positive Thinking Helps

Today I was at home and we were moving some furniture around our house. We still have a few more things, but the major work was just completed. We had an antique piano that has been in the families for years that we wanted to move into another room and turn it into and office\music studio. The piano is huge and heavy and our hallways are pretty narrow. I had some family of to and they gave me a hand with moving it. We had to try a few ways and some people were really negative about it can't be done, and that we should give up. Märt and I were positive, we just knew it would go through and with the positive thingking we were able to keep plugging away until it was finally standing exactly where we wanted. The best part is, there were no walls harmed in the moving of this furniture.

With the positive attitude, we had an environment that was enjoyable and led us to be successful. Maybe it takes just a positive comment or even saying nothing at all, but it can make a difference. I challenge you to think about your home, office or other environments, and see if you can't bring a little more positive attitude, you might be surprised by the results.

Kirik külalise pilguga -- ehtsuse kiituseks

Olen lugenud suure huviga David Zimmermanni mõtteid blogis -- üldpealkirja all Church From a Visitor's Perspective, kirik külastaja pilgu läbi. Aadressil www.churchmarketingsucks.com. Eluterve, kriitiline, sisukas. Kutsub üles ennast natuke kõrvalt vaatama. Sellest on ikka kasu.

Zimmermann räägib kogudusse mitte kuuluva inimese esmamuljetest, sellest, kuidas mõnes koguduses ignoreeritakse uustulnukat täiesti (tekib tunne, et ma pole siin eriti teretulnud), ja kuidas mõnes külvatakse ta üle piinlikkust tekitava tähelepanuga. Kõige hullem kogemus oli tema jaoks, kui keegi tundmatu tädi teda kallistama tormas, teatades: "Me oleme siin kallistav kogudus!" Aga Zimmermann räägib ka imelikust keelekasutusest. Tänapäeva inimesele on üsna arusaamatu, miks terve saalitäis rahvast on nii entusiastlikud selle üle, et kellegi kätest on naelad läbi löödud...

Lisaksin Zimmermanni alustatud vestlusele -- oh, internetiajastut, ma ei teagi, kes see Zimmermann on -- mõne mõtte omalt poolt. Ma arvan, et peaksime tähelepanu pöörama ka jumalateenistuse atmosfäärile. Või kuidas seda öelda. ... Tonaalsusele. Vaimulaadile.

Keegi südames usku tõsiselt võttev, aga väliselt seda mitte eriti rõhutav inimene astus sisse jumalateenistusele. Ta lahkus teenistuse lõppedes segaduses ja pettunult. Kogu teenistus oli shõulik, kuidagi pinnapealne. Isegi pühaõhtusöömaaeg oli nagu meelelahutus. Oli mulje, et kõige selle taga ei olegi rohkemat, kui ainult see, mis silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Ja see ei olnud ka eriti tähendusrikas. Tal astus uksest välja. Hiljuti oli surnud ta lähedane sõber. Aga see jumalateenistus, see kogudus ei aidanud teda ei leinaga toimetulekul ega elu sügavate asjade üle järelemõtlemisel. -- Nojah, natuke lohutab mind see, et lugu ei juhtunud Eestis. Aga kui olen päris aus, pean tõdema, et oleks võinud ka Eestis juhtuda.

Paradoks on selles, et jumalateenistusel ongi erinevad inimesed. Mõni on just armunud. Mõni on eksamil läbi kukkunud. Mõne on abikaasa maha jätnud. Mõni peab otsustama, kas vahetada töökohta või mitte. Mõni on loteriiga võitnud. Kogudus teeb vea, kui püüab kõigile meeldida. Ei ole tarvis kõigile meeldida. Minu meelest on just see nn. "seeker-sensitive" jumalateenistuse oht. Mu meelest on kõige tähtsam, et kogudus oleks ehtne. Ei tohi vältida sügavaid küsimusi, ei tohi alahinnata inimesi. Siis on lootust, et nii rõõmus kui murelik, nii kahtleja kui vaimustunu saavad iseendale, kogukonnale ja Jumalale lähemale.

Ja olgu öeldud, et minu meelest ei pea sügavatest asjadest kõnelev kogudus olema kaugeltki igav, sünge ega üksluine. Vastupidi.

Ja, aitäh, Taavi, et seda Zimmermanni blogi natuke promosid.

Hiinlased on targad

Hiina vanasõna ütleb järgmist:
“Parim aeg puu istutamiseks oli 20 aastat tagasi. Paremuselt järgmine hetk selleks on tänane päev.”

Kas su elus on olnud asju, mida sa oled ikka ja jälle edasi lükanud:

• Trennis käima hakkamist
• Oma abikaasa jaoks nädalas ühe õhtu võtmist “date night” jaoks
• Dieedi alustamist
• Kindla koha ning aja leidmist oma päevakavas palvetamiseks
• Regulaarset piibli lugemist
• Aja võtmist õppimiseks, lugemiseks, enese arendamiseks
• Isikliku ja elava suhte loomist Jeesusega

Jah, parim hetk nende tegevuste alustamiseks oli juba ammu aega tagasi. Kuid sul on tänane päev!

Mountains

This week I am in Czech and taking part of a good conference. But the coolest thing here is the mountains. The hotel is located on the mountains and it has an incredible view. I personally have never lived in the mountains, but I love them. I love to ski down them, I love to walk through them and love to look at them. I wonder if the people who live around here really appreciate what they have. I wonder how often they spot and marvel at the panoramic view they have. Also, how often do we take time to appreciate what we experience, see or interact with everyday. Whens the last time you told your best friend thank you for being you, or just a simple love you? How often have you just sat besides you childs bed, watched them sleep and pray for them. I think if we didn't this more regularly, it would not be time wasted.

Lammastekonverentsil (fotodega)

Hetkel on terve hunnik juhte Risttee kogudusest mägedes, et õppida karjaseelu.

On välja uuritud, et suurem osa usuinimesi kogeb Jumala ligiolu läbi looduse. Ja et Eestis mägesid pole, siis Jumal on kohati välismaal suurem.

Sõnum, mis ei ole esitatud visuaalselt, on sõnum, mis jääb ühele osale auditooriumist arusaamatuks. Eelmine aasta olid lammaste asemel õunapuud. Üleelmine aasta vanaaegne ja kaasaegne portree Jeesusest.

Kes ütles, et taustalauljad peavad olema suure kondiga naised?

Hea nali. 160 osavõtja keskelt jookseb välja karjasekepiga Peep. Ta kallistab papist lammast ja laulab farmerilaulu, ja hakkab õhtut juhtima. Sellega meenusid vanad ajad, kui Peep veel abielumees ei olnud...

Aga palvetage, et meist, ida-eurooplastest, saaks head juhid!
Nii head, kui sellest maarjamaa savist voolida annab.

Karunädala iPodi võitjad

Karunädal on tänaseks läbi ja tegijad võivad kokkuvõtteks Borati kombel öelda "Great success". Craig kirjutas oma emakeelses blogis lühikese kokkuvõtte, millest mainin üksikud faktid ka siin ära. Nädala jooksul jagati tudengitele:
- 1200 võileiba
- 2000 tassi kohvi või kakaod
- 400 snickersit

Lisaks ülaltoodud faktidele, saab põgusa ülevaate Karunädala kavast ka teistest üritustest, mis vürtsitasid tervet nädalat.

Karunädala grande finale oli rock kontsert Raekoja platsi taga, kus esinesid Risttee bänd, CRUX ja USA North Pointi kogudusest kohale sõitnud bänd eesotsas Kristin Stanfilliga. Just selle kontserti ajal kuulutati välja need õnnelikud, kes osalesid ja võitsid Karunädala loosimises. Selleks, et olla võitja kandidaat pidi Karunädalast teada andma kuni 5-le sõbrale. Auhindadeks olid Karunädala t-särgid, mälupulgad, Big Beni kinkekaardid ja 2 iPodi. Olgu allpool ära toodud õnnelikud võitjad.

iPod 4GB võitja:
Kertu Vilipuu

iPod 2GB võitja:
Triin Vahi

Mälupulga võitjad:
Lauri Kübarsepp
Kristi Vetemaa
Carine Tischler
Triin Vahi
Rain Ojavee

Big Ben kinkekaartide võitjad:
Ave Lepik
Triin Müürits
Taavi Vaasma
Janika Mägi
Madli Liiv


Karunädala t-särkide võitjad:
Ilja Domashkin
Janne Nägelik
Arigio Somelar
Helene Urva
Markus Vardja
Jaak Lõivuke
Kerstin Tasa
Karen Runthal
Eilika Tsaro
Gerli Otto

Kui sa pole oma auhinda kätte saanud, siis tule Risttee kontorisse (Näituse 26, Tartu) alates 24.septembrist (ennem seda on Karunädalat korraldav meeskond Eestist lihtsalt eemal).

Nagu Karunädala avaleht ütleb, siis kohtumiseni järgmisel kevadel. Seni aga olete kõik oodatud Risttee kirikusse. Teretulemast!

Misjoni imevõti

Kas misjonitööks on imevõtit? -- EKB liidu äsja lõppenud misjonikonverents Tartus andis küll mõista, et imevõtit ei ole. Aga püsivus, motiveeritus, usk Jumala toimimisse ja tegelikkusesse on ometi tähendusrikka ja elusid muutva (kuidagi ei suuda kirjutada turumajanduse järgi lõhnavat sõna "eduka") misjonitöö tagatiseks.

Joosep Tammo avajutluse näide jäi meelde. Tammo viibis suvel Ameerikas BGC konverentsil, kus ühel üritusel vestlesid 12 kiiresti areneva koguduse pastorid. Neilt küsiti, mis on nende koguduse arengu ja kasvu põhjus. On neil mingi meetod, mingi õpetus? Igaüks rääkis erinevatest asjadest. Ei olnud neil imevõtit, mis igal pool uksi ja inimsüdameid avaks. Aga üks asi ühendas neid kõiki -- või kaks. Esiteks, nad kõik olid veendunud Jumala tegutsemises ja tõelisuses. Selles, et "Kristus on meie keskel". Ja teiseks, nad olid leidnud viisi, kuidas oma kindla veendumusega ka teisi sütitada.

Nii lihtne ja nii keeruline see ongi! Tehkem sedasama.

Varahommikusi uitmõtteid Tlna lennujaamast

Ma olen üsna kindel, et see postitus on Risttee blogis esimene, mis on tehtud varasel hommikutunnil Tallinna lennujaamas check-in sabas oodates.
Üldse tundub see kellaaeg olema üks kiiremaid aegu lennujaama päevases elurütmis. Check-in sabad on Eesti kohta mu meelest ikka väga suured, ulatudes mööda isegi turvaväravatest. Aga väga hullu ka ei ole, peale 40 minutit ootamist on pilet olemas.

Lendan Tsehhi, Malenovicesse, igasügisele Josiah Venture missioniorganisatsioonide sügiskonverentsile ning juhatuse istungitele. Selle aastane konverentsi teema on "Lead like Jesus" ehk siis juhtimine. Terve hulk Risttee/GU praeguseid ja tulevasi juhte ühinevad minuga esmaspäeval. Kuna nemad peavad seal alles hiljem olema, siis vaesekesed peavad sinna saamiseks istuma 18+ tundi autos.

Karunädal on täna hommikuks selja taha jäänud. Oli vägev nädal. Alates pühapäevast saadik olen ma saanud oma voodis magada vaid 20+ mingid tunnid. Praegu tunnen ennast suhteliselt kapsastununa. Lennukis ootab 300lk raamatust, mis mul on vaja kindlasti ennem JV juhatuse istungit lõpetada, kuna see oli selle korra kohustuslikuks kirjanduseks. Kui sa tegeled juhtimisega, siis soovitan sulgi soojalt lugeda raamatut, mis räägib praeguse ajastu suurimast ning võimalik ehk kõige enam alahinnatud organisatsiooni edukust määravast faktorist - usaldusest ehk "Speed of Trust".

Usaldusest rääkides, siis tagasi vaadates Karunädalale, pole ikka võimalus sellise mastaabiga projekte juhtida, kui sa ei usalda oma meeskonda. Sellel nädalal olid nii paljud ristteelased tegemas hulga rohkem kui neil tavaliselt tegemist. Aitäh teile kõigile!

Kristian Stanfill rokkis reede õhtusel Risttee väikeses saalis nii et vähe polnud. Aga hämmastav on ikka see, et kui kõik mehed väga väga hästi oma muusikainstrumente valdavad, siis pole tulemuseks mitte müra vaid väga tore muusika, mis sest et hästi kõva. Nii et kõik pühapäeval kirikusse, kus on võimalik saada osa unikaalsest kombinatsioonist - Märt Saare ainuomane humoristlik ning tabav Sõnaseletus ning Kristian Stanfilli taevast rõõmustav ning maad raputav ülistusmuusika!

Karunädalast tahtsin ikka veel midagi asjalikku kirjutada, kuid praegu hakatakse juba lennukit "boardima", siis pean lõpetama. Kuirb et praegune postitus jääb kuidagi mõttetuks :). Eks siis asisematest asjadest hiljem.

Jeesus V-l (pähkel 3)

Kuigi on karunädal, siis siiski langes liisk selle kasuks, et pähkel tuleb millestki muust kui karust. Oli mõttes teha küsimus kolmest karvasest karust: Simsonist, Eesavist ja eelmisest postitajast Craigist, aga nagu öeldud, liisk langes kellegi peamurdvama kasuks.

Peamurdjaks on seekord Jeesus ja vaatluse alla tuleb öö, mil ta jalutas vee peal. Üles on kirjutanud loo nii Matteus, Markus, väiksemal kujul Johannes, aga arst Luukas seekord vaikib.

Küsimus:
Miks otsustas Jeesus jalutada vee peal?

1. "Õhtu jõudes" Ta jäi palvetades mäe otsas hilja peale, ega hakanud ringiga tulema.
2. "See on tont!" Ta tahtis jüngreid esmalt hirmutada ("tont tuleb!"), siis aga lohutada.
3. "Heitlemas lainetega" Ta teadis, et paat oleks läinud põhja, kui ta ei oleks tulnud.
4. "Sina oled Jumala Poeg!" Ta kasutas võimalust, et teha imetegu, mis tunnistaks Ta olemust.
5. "Tule!" Ta soovis anda meeldejääva usuõppetunni Peetrusele (kuigi Johannes ei pidanud tähtsaks meenutada).
6. "Tahtis neist mööduda" Ta lihtsalt lootis, et see on jalutuskäik, mida ei märgata ja variandid 1-5 lihtsalt kaasnesid sellega, et ta neist ei möödunud.
7. Mingi muu variant.

Eelmist pähklit "5 siledat kivi" ei suutnud mitte keegi lahendada. Üleelmise ja selle seeria esimest pähklit "Mina olen väga alandlik!" on hammustanud selle blogi kõige tulisem kommentaator Brian. Ära jää talle alla!

Piiblis on pähkleid.

Big Ben Night #2

I just got home from the concert at Big Ben as part of our Karunädal. The band was great again tonight and the people really seemed to enjoy it. They played some of their worship songs and then a few other rock songs. I have really enjoyed the music, but really like the guys behind the music. They are all great guys and have a bg desire to use their musical talents to help Risttee. If your free tomorrow evening, stop by Pirikovi park at 21:00 and enjoy the concert.

Today I also competed in the railroad competition. We had a great team, Peep, Villu, Hando and Martin on the breaks. We were an unstoppable force in the initial run. 2:22 was our time and 7 seconds faster than other team. However to achieve this it took an incredible amount of energy. This was an amazing work out. This machine takes some work to get going, you push as fast as you can, but then once its going, then it really flies. I am not sure how fast we were going, but it seemed like 100km\h. After the run I felt like I wanted to throw up. Head was spinning, arms were really tight, legs were burning, its a good think it only lasted about 30 minutes like that. It was a blast and something that I had always wanted to try. We had a final as well and the top 3 teams competed again. We gave it our all and ended up 0.1 seconds slower than one team. It was really close, but we were two slow. We all gave it our best and were 10 seconds faster than the previous run. In the end we won some prize, but it was probably better that we didn't win since Peep and I both work at the church.

The whole Karunädal has been a great time and a great sucess. We hope tomorrow will cap off an incredible week as we try to serve our university, city and share the gospel with all we come in contact with.

Karunädal meedias

Kui lugema pole juhtunud, siis siin on paar artiklit, mis kajastavad Karunädalat Eesti meedias:

EPL kirjutab eile:
Ameerika kristlased jagavad Tartu tudengitele võileibu

Postimees:
Karunädal aitab Tartus tudengeid

Lisaks siia ka ühe toreda kirja, mis tuli täna postkasti:
Tere!

Tahan Teid tänada selle kampaania eest!
Te ei kujuta ette, kui meeldiv mul oli kui ma sain lihtsalt tasuta kakaot lõbusate tudengite käest! Kakaot pakuti mulle Narva mnt ühikate juures kaks naist ja kaks meest, kolm inimest rääkisid inglise keelt! Suurepärane! Tuju oli nii kõrgelt tõstetud, oli väga lõbus nedega suhelda!! Nagu kõik eurooplased nad kohtusid mind naeratustega ja hea tujuga=)

Tublid! Edu Teile!

Vikerkaarepäevad

Nägin möödunud nädalal vikerkaart. Suurt, selgete värvidega. Ilmselt on see selle aasta viimane vikerkaar. Meenus, mida John Ortberg kirjutab vikerkaarepäevadest. Ta nimetab niiviisi selliseid päevi, mil Jumal on hästi lähedal, uskuda on kerge, kõik on kuidagi selge. Aga ta hoiatab, et mitte kõik päevad ei ole vikerkaarepäevad. Mõnikord teeme asju rutiinist, kuidagi mehaaniliselt.

Vikerkaarepäevasid ei peaks taga nutma, vaid tuleks hoopis olla nende eest tänulik. Ortberg lisab: "Targad inimesed peavad vikerkaarepäevasid meeles, et ammutada neist jõudu siis, kui Jumal tundub raskestimärgatav." Mõtle täna mõnele vikerkaarepäevale oma elus. Ja kui täna on vikerkaarepäev, jäta see meelde.

Minul on täna päris tavaline töine päev. Inglikoore pole täna laulmas kuulnud. Mingit erilist ilmutust pole saanud. Kolleeg tegi hea nalja, see oli tore. Tööd on laulal rohkem kui olema peaks. Aga mingi kuuenda või seitsmenda meelega -- usumeelega -- tajun, et selles hetkes on rohkem kui märkan. Selles argises hetkes on Jumala Vaim.

Tuli selline spirituaalne mõtisklus. Karunädala hoogsatest tegemistest kuuleme selle nädala jooksul kindlasti ka (minu mailide hulgas on üks, milles öeldakse tänu hommikuvõileiva eest, ja teine, kus küsitakse, kas Pirogovi platsil võileiba ei jagatagi). Nii et loe ikka Risttee blogi :)

Karunädal on alanud

Täna hommikul algas ametlikult Tartu tudengifestival Karunädal.

Paljude jaoks algas see nädal tegelikult juba eile õhtul, mil peale Eesti ning NP tudengimeeskondade kokkusaamist algasid ettevalmistused tänaseks hommikuks. Valmis oli vaja teha 300 võileiba ning värvida üle Karunädala plakatid. Ma poleks ette osanud kujutada, kui palju aega võtab sellise koguse võileibade tegemine! Ning kui palju selle jaoks toidumaterjali kulub. Ühtlasi selgus, et tänu projektijuhtimise puudustele oli jäänud kahe silma vahele selline väike detail nagu kust saada igaks hommikuks 100l kuuma vett. Olenevalt iseloomutüübis töötavad mõned inimesed pingelises olukordades hulga efektiivsemalt kui rahulikus kulgemises. Mina olen arvatavasti üks nendest. Tunni aja jooksul olid olemas nii vajalikud termosed, kui kokkuleppe lahkete töötajatega Hotell Dorpatis , kes lubasid igaks hommikuks 100l vett kuumaks ajada.

Igatahes täna hommikul 7:30st said sajad tudengid Risttee koguduse poolt Karunädala puhul võileiva koos kuuma topsi kakaod ja kohvi (kui ma väga mööda ei pane, siis täna hommikul sai ära jagatud 260 võileiba ning 350 tassi jooki). Mõned tähelepanekud tänasest hommikust, mis ma endamisi tegin:
- küll need septembri hommikud on alles kargelt külmad. Kuum jooks läheb otse asja ette
- liiga palju meeskonnaliimeid ühes kohas tekitavad inimestes alateadliku hirmu. Pakkumisest keeldutakse ning tõtatakse ummisjalu edasi
- kui inimene on osa suuremast massist (nt bussipealt tuleb suurem hulk rahvast korraga), siis on tõenäosus, et ta sellest rahvahulgast eraldub ning laua juurde tuleb, suhteliselt väike. Massidest eristumine nõuab pealehakkamist ning julgust
- vähemalt täha hommiku põhjal ma küll ei julgeks öelda, et eestlased ei naerata. Tore oli näha hommikul sadade noorte ja vanemate inimeste naeratavaid nägusid. Isegi kui nad kohvi ja võileiba ei soovinud, siis enamuse inimesi pani selline pakkumine naeratama ning tänama.
- Siiri ja Helena on tõesti head müügiinimesed. Nende positiivne ülevoolav energia on nakkav kõigile :)

Homme hommikul jälle toidupunktid Tartu kesklinnas avatud. Kui sul on võimalik ning sa soovid näha naeratavaid ning rõõmsaid inimesi, siis tule ja löö kaasa! Su abi oleks kindlasti vaja. Ning muidugi õhtuti võileibu tegemas pole kunagi liialt palju inimesi.

Aga täna õhtul juba jätkub Karunädal Petanque võistlusega Pirogovi platsil. Mis muud kui hoidke end jooksvalt kavaga kursis: karu.risttee.ee
Siia hakkavad nädala jooksul tekkima ka pildid toimunust.

Ja kui sa usud palve võimu, siis ütle sinagi omalt poolt palve selle alanud nädala eest meie Taevasele Isale.

Aksepteerimisvajadusest

Ükskord rääkis Marju Lauristin ühe loo... see käis niimoodi: tehti ülikooliõpingute raames uurimustöö kuskil lasteaias. Lapsed istuvad ilusti ümber laua. Kõigil kissellid ees. Palutakse kõigil lusikatäis toitu võtta ja seda siis kirjeldada.

Põnnid istuvad reas ja lasevad ühtejärge toidul kõhtu minna. Asja konks seejuures aga seisnes selles, et kui enamus kisselle olid magusad, siis üks kausike oli tiba korrast ära. Soolane ja vastik.

Esimene laps võtab lusikatäie ja kommenteerib: "See kissell on magus!" Uurijad noogutavad, minnakse järgmise juurde.

Teine võtab lusikatäie, kommenteerib: "See kissell on magus!"

Siis kolmas, neljas. Samamoodi. Kõigil on head kissellid.

Siis tuleb selle vaesekese kord, kellele ebameeldiv portsjon ette pandud. Ta mekib siis ka, võtab korraliku lusikatäie nagu teisedki... ja kommenteerib "See kissell on magus!", aga õnnetuke hakkab nutma ja teeb grimasse.

Loo moraal seisnes selles, et lapsed otsivad aksepteerimist ja seltskonnad ning keskkonnad mõjutavad inimese käitumist ka siis, kui nende loomulik käitumine oleks teistsugune.

Nüüd ma aga keeraksin selle eesti ühe targeima naise jutule veel ühe vindi peale ja ütleksin, et tegelikult ei ole nii ainult lastega, vaid igaühega. Sest alates 2-aastatagusest konverentsist, kus ma nägin mõningate meeste imelikku käitumist, tundub mulle üha rohkem, et tegelikult on täiskasvanud inimesed palju suuremas aksepteerimishirmus.

Täna näiteks panin tähele oma tehasetööl seda, kuidas kaks uut keskealist töölist, meest, olid oma käitumist muutnud. Meil on seal on punase habemega juhtfiguur, Pekka, kellele meeldib laulda-vilistada ja ropendada. No ja ühtäkki kuulen kuidas ühest tehasenurgast hakkab tulema püüdlikku vilistamist (tõsi, päris mööda vilistas) ja teine mees seal kõrval paneb nagu väike laps, kes on õppinud selgeks uue sõna: "Oi, saadan. oi, saadan." (varem see mees ainult naeris seltskondades).

Mina muhelesin ja siis taipasin, et tegelikult olen ise samasugune. Kui tulevad noored soome poisid ja küsivad, et kuidas mingi naise kehaosa on eesti keeles, ei saa ma muud parata kui naerda ja naeratada.

Minagi istun kissellilauas.

PS. Kes küsib, mis lõuapildiga on tegemist, siis ma pean tunnistama, et ma ei tea. Panin selle seepärast, et nii Peep kui Craig on miskipärast hakanud neid oma postitustele juurde panema. Ju siis on trendivärk. Nüüd on Toivo kord.

Great Verse

This week I have been brought back to a verse that I memorized while I was in college. While in college I was involved in student radio and was a DJ and sports talk show host. It was a complete blast to do this type of work. I felt like the coolest person in the world, with my head phones on in the studio, playing songs, commercials and it didn't matter that no really listened. But our radio station had made Eph 4:29 our theme verse and we would quote it all the time. It was very fitting for a bunch of people who planned on talking for the rest of their lives. Truth is, I had forgotten about that verse, even worse, I have been living like it never existed which is the worst thing I could do. Often things would flow out of my mouth that would destroy, bury, and rip people apart. The guilt that has been in my heart of this the last few days has been enormous. I would like to give a quick advertisement for Sunday at Risttee, we are going to look at this verse and what does it mean to us as a church. What culture are we creating and how does it effect our lives. I encourage everyone to come and lets see what God has in store for us.

Hoolimisest

Keegi ütles: "Inimesed ei hooli sellest kui palju sa tead, senikaua kui nad saavad teada kui palju sa hoolid."

See ei käi ainult üldiste teadmiste kohta, vaid ka usuliste teadmiste kohta. Kristlik kogudus on sageli jaganud teamisi -- piiblist, Jumalast, päästmisest, eetikast. Uskudes - oh lihtsameelsust! - et sellest piisab maailma muutmiseks. Misjoniks. Evangelismiks.

Asi on selles, et usk võib küll tulla kuuldust (viide Paulusele), aga inimene kuuleb seda, mida ta tahab kuulata. Meie kuulmine on selekteeriv. Näiteks perekonnas. Abikaasa ütleb midagi, aga ma lihtsalt ei kuule, sest mul pole huvi, või on mõni muu asi mu mõtted haaranud, ma ei pööra tähelepanu. Ja nii jääbki perekondlik päästev sõnum kuulmata, et praeahi tuleks välja lülitada kümne minuti pärast, ja pajaroog kõrbeb hukatuslikult põhja.

Kuidas äratada tahet, et kristlikku kuulutust ka kuulataks? -- See on küsimus.

Ma arvan, et kogemus, et kristlased hoolivad, annab ühiskonnale sõnumi, et neil on ehk ka midagi öelda. Vähem ülevalt alla dotseerimist, ja rohkem elu jagamist ja armastust ja tegusid.

Hiljuti ütles üks ettekandja, et ainult kolm protsenti Ameerika evangelikaalsetest kristlastest on otsesõnu öelnud, et nad on "kindlasti" valmis aitama AIDSi tõttu orvuks jäänud lapsi. Mul pole põhjust arvata, et Eestis oleks see protsent suurem. Muide, prognoositakse, et aastaks 2010 on maailmas 40 miljonit AIDSi tõttu orvuks jäänud last.

Mul ei ole sellele mõeldes midagi öelda.

Kõige noorem pastor EKB liidus

Täna lõppevad Kuressaares pastorite julgustamiseks ja innustamiseks mõeldud konverents "Innustus kutsumusest". 2 ööd-päeva GOSpas on tõesti olnud toredad, lõõgastavad ning üles tõstvad. Teenindus on kuninglik. Selle tõestuseks olgu kasvõi järgnev pilt 3-käigulise õhtusöögi magustoidust:


Kuid tegelikult tahtsin ma hoopis muust asjast rääkida. Nimelt sain ma siin olles teada, kes on Eesti EKBL kõige noorem pastor. Mis te arvate kes see on? Õige vastus Peep Saar. Vot mis välja tuleb.

Kogenenumate meeste kõrval olles tunnen ma muidugi, kui palju on veel ruumi kasvamiseks ning arenemiseks, kuid ennast ma otselt nii väga noorelt ju enam ei tunne ka. Ma armastan ikka öelda, et ma lähenen Jeesuse eale - st 30. Ei tea kas ma 33selt olen valmis lahkuma, kuna elutöö tehtud on. Vaevalt.

29 a. pastori vanust on Eesti kontekstis järelikult noor. Samas tean ma paljusid mehi, kes palju nooremana on saatnud suuri tegusid korda ning lausa muutnud maailma. Näiteks Steven Furtick, kes 18 kuud tagasi rajas 26 aastaselt Elevation Churchi, mida praegu (1,5 aastat hiljem) külastab pühapäeval üle 2500 inimese! Või näiteks Bill Hybels, kes oli oma 20-alguses, kui ta juhitud noorteliikumisest hakkas välja kasvama praeguseks tänast usumaastiku vast kõige rohkem mõjutanud Willow Creeki kogudus. Billy Graham oli kahekümnendate alguses, kui alustas oma kuulutustööd ning kõneles tuhandetele ja tuhandetele inimestele.

Või kui me vaatame Piiblist siis leiame sealt veel hoopis nooremaid, meie mõistes alles lapsi, keda Jumal on kasutanud. Jeesus toitis 5000 meest väikese poisi 5 leivast ja 2 kalast. Taaveti oli alles poisike, kui ta valis 5 lingukivi ning kohtus Koljatiga (vt Märdi pähklipurejate positust). Teismelise tüdruku Maarja (Jeesuse ema) usk ja valmisolek kuuletuda Jumalale., Saamuel kes mõistis väikese poisina tähelepanna Jumala häält. Timoteus, kes oli tärkavate koguduste julgustaja ning toetaja. Jne jne. Lisaks on nii paljud liikumise ja ärkamised üle maailma saanud alguse just noorte inimeste palvetest, igatsusest ning enda üleandmisest Jumalale.

Noorus pole kunagi olnud Jumalale takistuseks tegutsemiseks. Mõnikord on see lausa olnud eelduseks.

5 siledat kivi (pähkel 2)

Jätkame pähklimurdmisseeriaga ning jätkame sarnasel teemal nagu Craig eelmises postituses. Nimelt, kivid. Tema rääkis kandilistest ehituskividest, meie aga räägime täna siledates lingukividest. Täpsemalt, 5-st siledast kivist.

Nagu te teate, on Saamueli raamatud kirjutanud Saamuel ja tõenäoliselt kaks meest veel. (Saamuel ise sureb I osas ära). I osa keskel tuleb lavale peategelane, karjane Taavet. Ta on pärit paljulapselisest perekonnast.

Pähkliküsimus aga pärineb ühest tuntuimast eluseigast, mida esitatud nii ooperites kui telgimuusikalides. Väikene karjane vs Koljat (1. Saamueli 17), kuhu on kirjutatud: "Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile (Koljatile) vastu."

Miks võttis Taavet just 5 kivi?

On mõistetav, miks nad pidid olema siledad, aga miks ta valis endale 5 lingukivi?

1. Harjumusest, sest selline oli koti suurus ja keskmine laskemoona arv
2. Ebausust, sest see oli ta lemmiknumber (VT-s leidub numbrifetišit palju)
3. Ei usaldanud Jumalat päris täiesti, ja jättis endale varu
4. Usaldas Jumalat nii palju, et ei teadnud, kuna ta sekkub
5. Juhuslikult... lihtsalt loo üleskirjutaja pidas seda 1) ilusaks või 2) mingil eelpool esitatud põhjusel tähendusrikkaks detailiks.
6. (Midagi muud)

Ma olen võimalikku vastust kuulnud juhtimisteooriatest. Neis on arvatud, et see väikene valik seal ojas oli varajane näide Taaveti juhtimistarkusest... Aga mida arvad sina? On see ilma tähenduseta lauselõik piiblis, või on need viis siledat kivi midagi enamat?

Pähkel kolm tuleb juba järgmisel nädalal.
Eelmine pähkel on siin!

Just 300 days!

300 days ago I had a personal triumph. Nothing really life changing for anyone else, but or me, building a retaining wall and then finishing our carport and parking area was a major accomplishment. I had to poor concrete, lay a bunch of FIBO block and then fill it in, rent a cool tamper and then after sometime I was able to park my car under the car port and enjoy rain free and snow free moments getting in and out of my car. Also, no annoying frost to scrape in the morning. Well, in just 300 days my work has now fallen apart. See I had an older car that went through some tough times. I didn't have the money to fix it, so it sat there and sat there, right on the edge of my wall. Also, I noticed a portion of the wall was wet all the time, weakening the wall. Yesterday I tried to get the car out so we could fill in some low spots where the gravel had settled. Well to my horror, the wall started to fall down. Now, at first glance its still standing, but upon closer inspection, you can clearly see its large crack and a good lean in it.

When I saw this yesterday I went in to a huge depression and still feel it now. Something I worked so hard and long on, is now on the edge of destruction. I went from Nehemiah to Jericho in only 300 days. As I thought about this situation from a spiritual perspective, I saw a clear lesson.

You can build your life on a strong foundation, but extended exposure to dangerous situations or elements can bring destruction. So often I don't realize the effect everything around me is having. I just don't think about it. But if one consistent message keeps coming to me and I don't counter it, or deal with it, then it start to rot and decay my life. Little by little. The water the kept flowing onto my wall could have been easily diverted away from the wall into the back yard where its needed. A few hours and it would have been done, but I just didn't want to deal with it, I knew it could be a problem, but never realized the effect it was having on the entire wall. Stones that are 4 meters away are now in the wrong place because of a little rain running off my roof and then onto the top of my wall.

In your life are there things that are slowly eroding away you true identity. Are you exposing yourself to people or situations that are unhealthy or destructive? Are you living a naive existence, assuming that you are the true source of strength and that nothing else can affect you unless you allow it? For me, its back to my wall soon to see if I can repair it, or just tear it down and start again. Either way I have to do something, or my neighbor will end up with my driveway in his yard.