Kuidas leida kutsumust?

Minu jaoks on see emotsionaalne teema, aga püüan kirjutada ratsionaalselt. Sain äsja kutsumuse ja nüüd mõtlen, mida öelda neile, kes veel kutsumust leidnud ei ole. Ja mida öelda neile, kel see olemas, aga ära kipuvad kaotama. Ja mida öelda neile, kelle kõrval on inimesed, kel kutsumus, aga selles kurvameelsed.

1. On levinud ütelus, et Jumalal on kõigi jaoks oma plaan. Muidu oleksime mõtteta.
2. Kuid ei ole vist õige öelda, et kõigil on oma eriline kutsumus. Muidu oleksid paljud selle ära tundnud.

Mu isa ütles eile "ei ole oluline sinu professionaalsus ja haritus. Jumal kasutab neid, kes on ustavad." Kuigi ta varastas selle tsitaadi misjonär Roosimaalt, seletab see hästi, miks ta meile - väikestele lastele - õpetas palvetades ennast nimetama "Jumala sulaseks".

1. Ei ole kõige olulisem, kas Jumal sind pidevalt kõnetab ja sa teda karvadega tunned.
2. Oluline on, et sa teda hoolimata üles-alla elust teenid. Nagu Saamuel oma esimesed aastad.

Ma ise kogesin sama asja. Olen teinud GoingUpis ja Ristteel sadat erinevat ametit. Näidelnud, meeskondi juhtinud, ideid genereerinud, juhatuses istunud, tudengitööd rajanud, kõnelnud ja isegi suvepraktikant olnud, aga mitte kunagi ma ei ole tundnud, et See Ongi minu õige koht. Alati tean, et teen õiget asja, aga täidan auku. Ma usun, et sama on teeniva meelsusega. Tuleb teha, mis teha tuleb, sest kutsumust ei saa genereerida, see tuleb-kuna-ta-tuleb.

1. Aga selles püsimises on parim motivatsioonilause, mis võimalik saada teenijana või teha teisele teenijale, on öelda: "Jumal kasutas sind!"
2. Sest nagu isa ütles, ei piisa sellest kui ütled "oled proff" või "oled haritud", loeb see, kas oleme ustavad.

Ühesõnaga, Jumala tahtes on võimalik elada.
Mina praegu küll elan.