Aksepteerimisvajadusest

Ükskord rääkis Marju Lauristin ühe loo... see käis niimoodi: tehti ülikooliõpingute raames uurimustöö kuskil lasteaias. Lapsed istuvad ilusti ümber laua. Kõigil kissellid ees. Palutakse kõigil lusikatäis toitu võtta ja seda siis kirjeldada.

Põnnid istuvad reas ja lasevad ühtejärge toidul kõhtu minna. Asja konks seejuures aga seisnes selles, et kui enamus kisselle olid magusad, siis üks kausike oli tiba korrast ära. Soolane ja vastik.

Esimene laps võtab lusikatäie ja kommenteerib: "See kissell on magus!" Uurijad noogutavad, minnakse järgmise juurde.

Teine võtab lusikatäie, kommenteerib: "See kissell on magus!"

Siis kolmas, neljas. Samamoodi. Kõigil on head kissellid.

Siis tuleb selle vaesekese kord, kellele ebameeldiv portsjon ette pandud. Ta mekib siis ka, võtab korraliku lusikatäie nagu teisedki... ja kommenteerib "See kissell on magus!", aga õnnetuke hakkab nutma ja teeb grimasse.

Loo moraal seisnes selles, et lapsed otsivad aksepteerimist ja seltskonnad ning keskkonnad mõjutavad inimese käitumist ka siis, kui nende loomulik käitumine oleks teistsugune.

Nüüd ma aga keeraksin selle eesti ühe targeima naise jutule veel ühe vindi peale ja ütleksin, et tegelikult ei ole nii ainult lastega, vaid igaühega. Sest alates 2-aastatagusest konverentsist, kus ma nägin mõningate meeste imelikku käitumist, tundub mulle üha rohkem, et tegelikult on täiskasvanud inimesed palju suuremas aksepteerimishirmus.

Täna näiteks panin tähele oma tehasetööl seda, kuidas kaks uut keskealist töölist, meest, olid oma käitumist muutnud. Meil on seal on punase habemega juhtfiguur, Pekka, kellele meeldib laulda-vilistada ja ropendada. No ja ühtäkki kuulen kuidas ühest tehasenurgast hakkab tulema püüdlikku vilistamist (tõsi, päris mööda vilistas) ja teine mees seal kõrval paneb nagu väike laps, kes on õppinud selgeks uue sõna: "Oi, saadan. oi, saadan." (varem see mees ainult naeris seltskondades).

Mina muhelesin ja siis taipasin, et tegelikult olen ise samasugune. Kui tulevad noored soome poisid ja küsivad, et kuidas mingi naise kehaosa on eesti keeles, ei saa ma muud parata kui naerda ja naeratada.

Minagi istun kissellilauas.

PS. Kes küsib, mis lõuapildiga on tegemist, siis ma pean tunnistama, et ma ei tea. Panin selle seepärast, et nii Peep kui Craig on miskipärast hakanud neid oma postitustele juurde panema. Ju siis on trendivärk. Nüüd on Toivo kord.