Kirik külalise pilguga -- ehtsuse kiituseks

Olen lugenud suure huviga David Zimmermanni mõtteid blogis -- üldpealkirja all Church From a Visitor's Perspective, kirik külastaja pilgu läbi. Aadressil www.churchmarketingsucks.com. Eluterve, kriitiline, sisukas. Kutsub üles ennast natuke kõrvalt vaatama. Sellest on ikka kasu.

Zimmermann räägib kogudusse mitte kuuluva inimese esmamuljetest, sellest, kuidas mõnes koguduses ignoreeritakse uustulnukat täiesti (tekib tunne, et ma pole siin eriti teretulnud), ja kuidas mõnes külvatakse ta üle piinlikkust tekitava tähelepanuga. Kõige hullem kogemus oli tema jaoks, kui keegi tundmatu tädi teda kallistama tormas, teatades: "Me oleme siin kallistav kogudus!" Aga Zimmermann räägib ka imelikust keelekasutusest. Tänapäeva inimesele on üsna arusaamatu, miks terve saalitäis rahvast on nii entusiastlikud selle üle, et kellegi kätest on naelad läbi löödud...

Lisaksin Zimmermanni alustatud vestlusele -- oh, internetiajastut, ma ei teagi, kes see Zimmermann on -- mõne mõtte omalt poolt. Ma arvan, et peaksime tähelepanu pöörama ka jumalateenistuse atmosfäärile. Või kuidas seda öelda. ... Tonaalsusele. Vaimulaadile.

Keegi südames usku tõsiselt võttev, aga väliselt seda mitte eriti rõhutav inimene astus sisse jumalateenistusele. Ta lahkus teenistuse lõppedes segaduses ja pettunult. Kogu teenistus oli shõulik, kuidagi pinnapealne. Isegi pühaõhtusöömaaeg oli nagu meelelahutus. Oli mulje, et kõige selle taga ei olegi rohkemat, kui ainult see, mis silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Ja see ei olnud ka eriti tähendusrikas. Tal astus uksest välja. Hiljuti oli surnud ta lähedane sõber. Aga see jumalateenistus, see kogudus ei aidanud teda ei leinaga toimetulekul ega elu sügavate asjade üle järelemõtlemisel. -- Nojah, natuke lohutab mind see, et lugu ei juhtunud Eestis. Aga kui olen päris aus, pean tõdema, et oleks võinud ka Eestis juhtuda.

Paradoks on selles, et jumalateenistusel ongi erinevad inimesed. Mõni on just armunud. Mõni on eksamil läbi kukkunud. Mõne on abikaasa maha jätnud. Mõni peab otsustama, kas vahetada töökohta või mitte. Mõni on loteriiga võitnud. Kogudus teeb vea, kui püüab kõigile meeldida. Ei ole tarvis kõigile meeldida. Minu meelest on just see nn. "seeker-sensitive" jumalateenistuse oht. Mu meelest on kõige tähtsam, et kogudus oleks ehtne. Ei tohi vältida sügavaid küsimusi, ei tohi alahinnata inimesi. Siis on lootust, et nii rõõmus kui murelik, nii kahtleja kui vaimustunu saavad iseendale, kogukonnale ja Jumalale lähemale.

Ja olgu öeldud, et minu meelest ei pea sügavatest asjadest kõnelev kogudus olema kaugeltki igav, sünge ega üksluine. Vastupidi.

Ja, aitäh, Taavi, et seda Zimmermanni blogi natuke promosid.