Hoolimisest

Keegi ütles: "Inimesed ei hooli sellest kui palju sa tead, senikaua kui nad saavad teada kui palju sa hoolid."

See ei käi ainult üldiste teadmiste kohta, vaid ka usuliste teadmiste kohta. Kristlik kogudus on sageli jaganud teamisi -- piiblist, Jumalast, päästmisest, eetikast. Uskudes - oh lihtsameelsust! - et sellest piisab maailma muutmiseks. Misjoniks. Evangelismiks.

Asi on selles, et usk võib küll tulla kuuldust (viide Paulusele), aga inimene kuuleb seda, mida ta tahab kuulata. Meie kuulmine on selekteeriv. Näiteks perekonnas. Abikaasa ütleb midagi, aga ma lihtsalt ei kuule, sest mul pole huvi, või on mõni muu asi mu mõtted haaranud, ma ei pööra tähelepanu. Ja nii jääbki perekondlik päästev sõnum kuulmata, et praeahi tuleks välja lülitada kümne minuti pärast, ja pajaroog kõrbeb hukatuslikult põhja.

Kuidas äratada tahet, et kristlikku kuulutust ka kuulataks? -- See on küsimus.

Ma arvan, et kogemus, et kristlased hoolivad, annab ühiskonnale sõnumi, et neil on ehk ka midagi öelda. Vähem ülevalt alla dotseerimist, ja rohkem elu jagamist ja armastust ja tegusid.

Hiljuti ütles üks ettekandja, et ainult kolm protsenti Ameerika evangelikaalsetest kristlastest on otsesõnu öelnud, et nad on "kindlasti" valmis aitama AIDSi tõttu orvuks jäänud lapsi. Mul pole põhjust arvata, et Eestis oleks see protsent suurem. Muide, prognoositakse, et aastaks 2010 on maailmas 40 miljonit AIDSi tõttu orvuks jäänud last.

Mul ei ole sellele mõeldes midagi öelda.