Vikerkaarepäevad

Nägin möödunud nädalal vikerkaart. Suurt, selgete värvidega. Ilmselt on see selle aasta viimane vikerkaar. Meenus, mida John Ortberg kirjutab vikerkaarepäevadest. Ta nimetab niiviisi selliseid päevi, mil Jumal on hästi lähedal, uskuda on kerge, kõik on kuidagi selge. Aga ta hoiatab, et mitte kõik päevad ei ole vikerkaarepäevad. Mõnikord teeme asju rutiinist, kuidagi mehaaniliselt.

Vikerkaarepäevasid ei peaks taga nutma, vaid tuleks hoopis olla nende eest tänulik. Ortberg lisab: "Targad inimesed peavad vikerkaarepäevasid meeles, et ammutada neist jõudu siis, kui Jumal tundub raskestimärgatav." Mõtle täna mõnele vikerkaarepäevale oma elus. Ja kui täna on vikerkaarepäev, jäta see meelde.

Minul on täna päris tavaline töine päev. Inglikoore pole täna laulmas kuulnud. Mingit erilist ilmutust pole saanud. Kolleeg tegi hea nalja, see oli tore. Tööd on laulal rohkem kui olema peaks. Aga mingi kuuenda või seitsmenda meelega -- usumeelega -- tajun, et selles hetkes on rohkem kui märkan. Selles argises hetkes on Jumala Vaim.

Tuli selline spirituaalne mõtisklus. Karunädala hoogsatest tegemistest kuuleme selle nädala jooksul kindlasti ka (minu mailide hulgas on üks, milles öeldakse tänu hommikuvõileiva eest, ja teine, kus küsitakse, kas Pirogovi platsil võileiba ei jagatagi). Nii et loe ikka Risttee blogi :)