Pahad ja head jutlustajad

Paha jutlustaja paneb tundma, et oleme erinevad
Hea jutlustaja paneb tundma, et oleme sarnased

Paha jutlustaja ütleb, et teema on oluline
Hea jutlustaja näitab, et teema ongi oluline

Paha jutlustaja teeb uue teema üllatavalt halvaks
Hea jutlustaja teeb vana teema üllatavalt heaks

Paha jutlustaja on patsient oma teemadega
Hea jutlustaja on arst teiste teemadega

Paha jutlustaja kannab ilusat maski
Hea jutlustaja kannab omapärast nägu

Paha jutlustaja räägib kirikuinimestele
Hea jutlustaja räägib inimestele

Paha jutlustaja ütleb, et nii peab
Hea jutlustaja elu ütleb, et nii peab

Paha jutlustaja on paljude heade mõtetega
Hea jutlustaja on ühe ümberlükkamatu peamõttega

Paha jutlustaja teeb nimelt nalja
Hea jutlustaja teeb kogemata nalja

Paha jutlustaja kasutab piiblit
Head jutlustajat kasutab piibel

Paha jutlustaja pärineb õpikust
Hea jutlustaja pärineb loomingust

Paha jutlustaja läheb kõnelema
Hea jutlustaja läheb elusid muutma


Maailmas on väga palju pahasid jutlustajaid.
Aga väga vähe häid jutlustajaid.
Kuid nii vist on iga asjaga...

Eesti Päevaleht Risttee kogudusest

Täna hommikul ärkasin oma onu Peetri telefonihelina peale. Kuna ta tavaliselt mulle nii vara ei helista, siis on järelikult midagi olulist. Et mitte Emmat äratada, siis panin telefoni vaikseks. Ei pidand pikalt ootama, kui juba 5 minuti pärast oli telefonis SMS Petsilt, mis ütles: "Neeger! Osta päevaleht! Ilus inimene!" No ma siis läksin ja ostsin.

On pühapäev, 22. juuli. On Tartu ja Atlantise kõrval olev park. On kell 11. On Risttee kogudus. On bänd. On kunstnik härra Sildre (ma pole kindel, kas see on seesama härra Sildre, keda koteeritakse üheks Eesti paremaks koomiksikunstnikuks, aga küllap ta on). On Ruth, Simson ja Joosep. Nemad on piltidel. Ja on bänd. On jumalasõna. On noor, 29-aastane pastor Peep. On reporter Andres Keil.

Nii algab tänases Eesti Päevalehes olev terve lehekülje pikkune arvamusartikkel Risttee eelmise pühapäeva pargiteenistusest.
Kogu artikli võid leida siit!

Ma naersin mitu korda seda artiklit lugedes südamest. Ah et siis selliselt me siis väljapoole paistame. Andres Keil humoorikat kirjeldust tasub kindlasti meil kõigil lugeda.

Aga meie kohtume juba sellel pühapäeval algava "Väike aga vägev" piibliseeria raames Näituse 26 aadressil.

Misjonist ristteel

Viimastel päevadel on Eesti vabakoguduste vestlusfoorumis internetis tõusetunud misjoni teema. Keegi küsis ka, mis on Risttee koguduse nägemus misjoni kohta. Ma ei arva, et esindan mingit koguduse ametlikku nägemust. Seda meil vist ei olegi -- oleme liiga noor, roheline, alguaegade segadikus elav kogudus. Natuke Uue Testamendi koguduse moodi, kus oli vähe misjoniteoloogiat, aga selle võrra rohkem praktikat. Mis muidugi vajas mõtestamist.

Mõned tähelepanekud siiski.

Esiteks, Ristee koguduse misjoni tunnuseks on see, et see toimub ristteel. Elu ristteel, -- inimeste keskel, kes seisavad otsustuste, lootuse, nõutuse, katsetamiste ja unistuste teelahkmetel. See on misjon, nagu kakstuhat aastat tagasi: nagu see, mis toimus erinevate kultuuride kohtumisel Ateenas või Korintoses, erinevate usuliste tõekspidamiste ristteedel Jeruusalemmas, tundmatu maailma vaäljakutsete keskel Filipis.

Teiseks, me otsime tasakaalu sõnade ja tegude vahel. Me tahaks olla nagu misjonär Jeesus ise -- või kas teda saaks nii nimetada? --, kelle teod olid jutlus ja kelle sõnad muutsid elusid. Ma tean, et see kipub juba liiga kõrgelennuliseks retoorikaks. Aga soov mitte ainult seletada usku, vaid seda kogetavaks muuta teenides -- see on Risttee koguduse DNA lahutamatuks osaks. Siit siis sessi-stressid ja doonoripäevad ja vanapaberi kogumine ja linnapargi koristamine muu selline...

Kolmandaks, me jätame inimeste elude muutmisel hea meelega Pühale Vaimule ruumi tegutsemiseks. Keegi ei pea ennast paremaks klantsima, enne kui Risttee jumalateenistusele tuleb. Võib tulla nagu oled. See on kogudus "teistele", see on "kodu kõigile". Aga me usume samas kindlasti, et kohtumine Jumalaga ei jäta kedagi samaks. Isegi usklikke mitte :)

Õli habemes

Esmaspäevast algas mul puhkus. Kuna Emma on veel liiga väike, et temaga kuhugi pikemale ning kaugemale reisile minna, siis veedame järgmised 1,5 nädalat peamiselt Eestimaa pinnal. Kuid see selleks. Puhkus on ikka ajaks, mil me saame pisut lõdvemalt võtta ning lõõgastuda tavaelu rutiinist ning kohustustest. Kindlasti on meil igalühel mõned asjad, millega ta puhkuse ajal üldse ei tegele või kui siis väga vähendatud määral (nt emailide lugemine).

Minule ei meeldi habet ajada. Suhteliselt mõttetu tegevus. Kui kiirustades teed, siis on valus. Töötulemused on väga lühiajaliselt nähtavad. Jne. Ühesõnaga ma otsustasin, et oma puhkuse ajal ma habet ei aja.

Selline on mu habe praegu

Kuigi, ega habeme kasvatamine samuti teab mis kerge töö ei ole - lõua all sügeleb, näed hulga vanem välja ning naisele üldiselt see samuti ei meeldi.

Kõike arvesse võttes on minu jaoks suhteliselt võõras Vana Testamendi patriarhide komme kanda pikki ja aukartusäratavaid habemeid. Eks sellel ajal näitas habeme olemasolu ning karvkasvu tihedus ja pikkus ka mehe küpsust ning eeast tulenevat tarkust. (Huvitav, mis Jeesus on kujutatud kõikidel piltidel ilusa pöetud lühikese habemega, mitte puhmas ja korraliku habemega). Laulud 133 kirjeldab selleaegset arusaama tõelisest õnnistusest:

Vaata, kui hea ja armas on see,
et vennad üheskoos elavad!
See on nagu kallis õli pea peal,
mis nõrgub alla habemesse,
Aaroni habemesse,
mis nõrgub alla tema rõivaste palistusse...

Seega mu kallid sõbrad, ega minagi ei oska teile midagi paremat soovida, kui et ikka õli võiks teie pea pealt otse teie habemesse nõrguda. Ja sealt siis edasi riiete peale. Ilusat suvejätku kõigile.

PS Minu sügav tunnustus Risto Tammele kui tõelisele Eesti mehele, kes juhides meid oma habemega käib Vana Testamendi usuisade jälgedes.

Läki peldikuid pesema

Ükskord juhtus nii, et pidime kogudusega teise koguduse peldikuid pesema... Minu jaoks on see kurb lugu, sest mulle tundus, et mitte meile ei tehtud liiga, vaid...

Ah, ma alustan algusest

Olime Rootsis, noorteühendusega GoingUp (seesama, millest kujunes välja Risttee). Seal oli üks massiivne noorteüritus, nimega Punkt. Ja mille atmosfäär oli nagu jalgpallivõistlustel. Sinna tuldi üle kogu Rootsi kokku ja rahvas hõiskas sama spontaanselt nagu spordiväljakuil.

Olime seal nagu turistid. Õppisime. Panime asju kõrva taha, et siis printsiipe Eestisse importida.

Juhtus aga nii, et peale üritust hakkasime uurima, et kuidas meie neid aidata saaksime. Noh, et äkki aitame koristada või nii... ikkagi metsikult kommi- ja burgeripabereid. Et äkki annaksite meile luuad, või nii?

Andsidki. Lisaks luudadele aga andsid midagi veel... ütlesid, et "oleks vaja ka peldikuid koristada". Sest üritusel käis läbi rohkem kui tuhandejagu noort, siis vetsud olid lagaga üleõnnistatud. Põrandad märjad, prügikastid üle ajamas.

Mäletan sellest õhtust seda, et osad meie meeskonnast jätsid töö pooleli ja jalutasid keldrisse, oma magamistubadesse. Mõned pidasid vastu, aga kui töö oli läbi, siis kõigil mornid näod ees. Tekkisid inside joked sellest, kuidas eestlasi võõral maal mustaks tööks ära kasutatakse.

Ja kui mina oma luuaga allkorrusele jõudsin ja teisi üles koristama utsitasin, siis sain mitmest torust vastu, et "ega me lollid ole. me ei tulnud selleks siia!".

Mäletan neid sõnu vist seepärast, et solvusin. Ja pettusin. Alles me olime ülistuse ajal üheskoos käsi üleval hoidnud, aga nüüd äkki on kogu meelsus kadunud. Vetsuveega alla lastud...

Mõnikord kritiseerime neid ameeriklasi (ka oma koguduses), kes tulevad Eestisse nagu turismireisile. Tulevad teevad misjonit, eksootilisel maal. Et siis: tulek valedel motiividel.
Seda luuavart käes aga hoides, ma tundsin, et kõige konstruktiivsem kriitika mida me sellistele inimestele teha saaksime, oleks see, kui me oma eludega eeskuju näitame. Peldikutes kahjuks, meie risttee koguduse eellased, seda küll ei teinud.

Kuigi ka peldikutes ja just keset prahti on võimalik pidada häid jumalateenistusi... arvan, et see on printsiip, mida oleks pidanud õppima...

...ja andke mulle andeks, et teie peale solvusin!

Üldine ilmutus Gotlandil

Teoloogid räägivad Jumala üldisest ilmutusest ja Tema erilisest ilmutusest. Viimane on Jeesuses Kristuses avaldunud Jumala tegu ja olemus. Esimene avaldub ajaloos, looduses. Jah, ka looduses.

Olin viimased neli-viis päeva Gotlandil. Jumalast õnnistatud saar -- peaaegu sama ilus nagu Saaremaa. :)) Rootslased armastavad teeveerel lilli. Isegi lillad takjad on ilusad. "Meil siin ei niideta teeveeri. Et oleks ilus vaadata," ütles mu võõrustaja. Suvekodu aknast avanes vaade merele. Jumal on suurepärane kunstnik. Vaade oli igal õhtul uute värvidega: tumepunasest kahvatu hallikaskollaseni, sügavast sinisest roheliseni.

Käisime ka Färö saarel. Väiksem saar suurema saare külje all. Samuti otsisime mererannast fossiile -- kiviks hangunud koralle (!), merekarpe ja mingeid muid mere-elukaid. Kui palju ajastuid on need siin lebanud, ja siis kaljude küljest lainete, tuule ja külma mõjul lahti murdunud? Teadlaste arvates võib nende fossiilide vanust mõõta miljonite aastatega. Ja siis veel viikingite matmispaigad -- paadikujuliselt laotud kivirahnud. Umbes kaheksa tuhat aastat vanad. Kivide hall-must-valge-punakas struktuur. Väikesed taimed meretuultele avatud karjamaadel. Jändrikud männid ja kadakad.

Jumala hingematvalt suurejooneline loometöö. Ikka jätkuv, ikka ilus. Eri-ilmutust rõhutades ei tohi unustada ka üldist ilmutust. Nojah, olen nõus, et Jumala loodust võib ka lihtsalt niisama nautida, ilma et peaks teoloogilist arutelu juurde panema. Aga ehk lugeja suhtub mõistvalt...

Mitu härga Jeesus maksis?

Olen piiblilugemisega hetkel 3. Moosese juures. Seal, kus Jumal edastab Moosesele sõnumeid sellest, kuidas peaks käima tema rahva ohvriteenistus. Väga põnev on!

Olen saanud teada...
1. Sarvedest ei räägita mitte Saatanaga seoses (nagu meile läbi kunsti seda kujutatakse). Vaid sarved oli oluline osa altarist, kuhu Jumal käskis verd panna.

2. Rasva ja verd ei tohtinud süüa, mitte sellepärast, et need oleksid roojased. Või ebahügieenilised või ebatervislikud. Vaid seepärast, et need tahtis Jumal endale.

Aga kolmandaks, ja ehk kõige üle-mõistuse-olevaks, pean seda, et kui mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Oota hetk. Mõtle.

Mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Kui mitu härga see väärt oli?

Asi selles, et Jumal ootab iga patu eest ohvrit, et ta saaks andeks anda... Tol hetkel olid suurimad ohvrisummad kas siis härg, sikk, tall või 2 turteltuvi.

Ja nagu arvata võib, oli Moosese aegu ohvrialtari juures raudselt palju loomahääli! Ohverdamine oli nagu linditöö! Sest nagu ka praegu, tegid inimesed ka siis mitme looma jagu pattu...

Aga kui Jeesus maksis kõigi pattude eest... siis, kui mitme looma hind see veel oli? Arvestades praegust rahva hulka, kõigi olnud ja kõigi tulevaste inimeste hulka ja nii minu kui kalli blogilugeja meelsust patustada, siis pakun, et neid loomasid poleks iial nii palju!

Ja PANE TÄHELE, Jeesus ei maksnud vaid pattude eest. Ta suri kogu loodu eest ja enam veel. Tema ristisurma tähendus on palju suurem kui see, mis me oma eludes näeme või arvames enda ümber nägevat!

Mõelge iga päev, mida tähendab Jeesus ristil!
Isegi kui loete sellist igavaks-peetud raamatut nagu 3. Mooses, on avastused suured.
I promise!

Jeesus ja korsten

Alates eilsest on mul käsil üks tänavuse suve suurimaid projekte kodus. Nimelt korstna mahalõhkumine ning uuesti ehitamine (seda siis katusepeale jääval osal). 5 aasta jooksul on keskküttekatlast tulevad aurud ja suits ühe lõõri täiesti ära pudestanud, vaata et korsten kukub lausa kokku.
Eile asusime üheskoos mu sõbra Viljariga julgelt töö kallale. Esimese asjana oli vaja korstna ümber turnides ehitada telling (huvitav, et inimene harjub kõrgusega suht ruttu), mille järel sai vanu kive lammutama hakata.


Võttes korstnast pigijärgi haisevaid telliskive, mis olid nii pudedad, et sõrmega andis tükke küljest murda, tulid meelde Jeesuse sõnad
"Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see,
mis suust välja tuleb, rüvetab inimest."

Nii kergelt tulevad mu suust mõnikord sõnad, mis teevad haiget inimestele mu ümber, kuid mis sellele lisaks ka murendavad mu enda hinge.
Miks on teisest inimesest tema selja taga nii palju kergem rääkida kui minna mõne asjaga tema juurde ning teda isiklikult manitseda ja noomida.

Nii, et ettevaatust, sellega mis sinust välja tuleb. Tagajärjed ei ole päeva pealt nähtavad, kuid võibolla aastate pärast oleme sunnitud tõdema, et meist on saanud murenenud, mädanenud inimvared, ning lihtsalt fassaadiremondist enam ei aita.

PS Aga päikeseloojang on katuselt ilus.

English Camp Update

This week is Risttee's summer English Camp. The theme this week is Real Life. We have 20 people here from North Point to help lead the camp along with a great group of interns and staff. Around 70 students are here from Tartu and a few other places and the week has started out great. The school is full of energy and excitement and I believe its going to be one of the best camps ever. The first group meeting started with the MC, Benton, all dressed up in a funny costume, people dancing on tables and all kinds of other crazy stuff. After that small groups met and I think I have a good group. Its just 3 of us, but they all talked very openly about life, and we went over our time. I look forward to getting to know these students this week while they are here.

English Camp is such a special time for our ministry. Its a crazy, fun week where people go from strangers to life long friends. We really hope to see this camp impact our church and youth ministry in a major way and we hope to see many students lives changed. If you remember to pray for us, we could all use your prayers.

Oled sa Harri Kingo?

Üks netifenomen on Harri Kingo. Mõne arvates naeruväärne, teise arvates austusväärne. See on fenomen, kus üks mees seisab anonüümsete ja mitte-anonüümsete kommentaatorite keskel ja kuulutab julgelt Jumala sõna. Külvab teri send-nupuga.

Ma olen ise ka mõnikord Harri Kingo. Mitte küll nime poolest, aga tegudelt. Satun kuhugi foorumi või poolkristlikku artiklik lugema ja lihtsalt tuleb tung reageerida. Öelda oma arvamus, mis sest, et keegi ei tea, kes on täpselt klaviatuuri toksinud.

Oled sina ka Harri Kingo?

Kui oled, siis ilmselt oled mõelnud küsimuste üle:
1. Kui mõttekas on netimisjon Tegelikult?
2. Kas sellega lihtsalt lisad õli tulle või tõesti vastad kellegi küsimustele?
3. On see järjekordne tõestus sellest, et kristlased kaitsevad end sõnadega, aga mitte tegudega?

Harri Kingo on tegelikult andekas mees. Olnud 80ndate lõpus Eesti ajakirjanduse tipus. Olnud diktoriks ETVs, nagu ütleb Genialistide laul. Seisnud eestlaste ees pöörastel aegadel. Kuid nüüd, on sekulaarse auditooriumi arvamus: on mees alkoholismist ja mängurlusest veelgi rohkem põhja käinud. Aga, mis sina arvad?

Kes kaitseks püha lehma internetis? On see järjekordne hüüdja hääl?

Seda postitust kirjutas Märt Saar, siis kui talle oldi tehtud skeptik.ee postituste kommentaarides üks-null, sest märdikesel puudusid teaduslikud argumendid.

Tahad nuga? Aga millist?

Ehk on sinulgi päris oma taskunuga - pisikese nüri tera ning kruvikeeraja ja korgitseriga. Wengeri nimeline firma on aga "taskunoanduse" viinud täiesti uuele tasemele - eks majandusseadused ütlevad, et müüa saab kõike, kui aga vähegi nõudlust on.
Välja on lastud $1,200 maksev ning 85 erinevast tööriistast koosnev taskunuga, millega saab väidetavalt teha üle 100 erineva tööoperatsiooni. Ja välja näeb ta selline...


Tore fänni kaup küll, kuid kes suudab 22cm paksust nuga mugavalt käes hoida tööülesannete täitmiseks?

Kui tihti me oma elus jõuame välja punkti kus peame tõdema, et püüdluses teha võimalikult palju ei tee me enam mitte midagi korralikult. Fookus on kaduma läinud. Ning sellest tulenevalt ka reaalne väärtus meie tegevusel. Küllap on see inimlik - näha enda ümber üha rohkem vajadusi, võimalusi ning püüda siis neile reageerida, neid täites ning kohates. Fookuse säilitamine nõuab teadlikku ja väga sihikindlalt jätkusuutlikku tegutsemist, sest elu normaalne vool viib meid vastassuunas. Fookuse ähmastumise eest pole mitte keegi kaitstud. Mina olen seda näinud küll nii kirikutes kui organisatsioonides, millest osa olen olnud. Ja muidugi ka oma isiklikus elus.

Kuidas säilitada fookust maailmas, kus on

• nii palju võimalusi. Näiteks firmana raha teenida - kui vaadata siis äriregistris on enamuste firmade tegevusalad määratletud järgmiselt: jaekaubandus, üritustekorraldamine kuni metsatöötlemiseni.
• nii palju vajadusi. Näiteks kuidas kirikuna tegutseda - linn vajab koristamist, vaesed toitmist, lahutatud inimesed nõustamist, abielluvad paarid konsulteerimist, abordijärgsed sündroomid kohtlemist, teenistused pidamist, palved palumist, koorid laulmist, piiblitunnid ettevalmistamist, noortetöö tegemist, jne, jne. Willow Creek koguduses oli vähemalt mõni aeg tagasi üle 200 erineva tööharu - et vastata selles kogukonnas olevatele reaalsetele vajadustele.

Seega kuidas edasi? Kas valida eelkõige lai ja kõikehaarav profiil olgu siis firmana, indiviidina või kogudusena? Või minna sellele piiritletud ning väga raskeid valikuid nõudvale fokusseerimise rajale ning püüda saavatada suurepärasus konkreetses valdkonnas? Eks siin ole igalühel võimalik oma valik teha.

Minu valik on aga see:

Kes hoiab sinu hingevaasi?

Olin Soome grillikal. Siin vorstid kohe teistmoodi, sellised koledad ja pikad. Aga inimesed grillikal ikka toredad... näiteks noor pastor Stefan, keda tahaksin tsiteerida ja siis kalli lugeja panna tõsiselt järele mõtlema.

Stefan on mees alla 40ne. Ta juhib ainsat rootsikeelset nelipühikirikut Vasas. Tubli mees... varem oli ABBs arvutimees. Reisis ümber maailma. Milano hotellis üksiolles näiteks sai teada, et sünnivad kaksikud... aga ikkagi, mõnusast tööelust hoolimata, hakkas 9 a tagasi pastoriks.

Vanaisa ees, isa järel, kuhu mujale siis pojasüda?

Mõtlesin, et provotseerin teda väheke ja vaatan, mis puust mees on. Et kas räägib ainult ilusatest asjadest ja sellest, et Jumal on hea, või millestki veel. Küsisin, et kuidas ta lisaks Jumalatööle oskab näha Saatanat. Kas ta tema kätt näeb ka kuskil?

Blondi pastori kaelas rappus kuldne rist sama hoogsalt edasi. Tal oli see selgeks mõeldud... muidugi töötab, ja pidevalt. "Satan is always at work."

No aga kus?

Minu üllatuseks aga ei hakanud ta rääkima organisatoorsetest võitlustest või mingitest keerdunud vidinates kirikusüsteemis. Ei, mees pöördus iseenda vastu ja ütles, et Saatan ründab pidevalt ja peamiselt teda. "Vessel is under attack!"

Sellel oli loogiline seletus...
Saatana huvides pole teha haiget Jumala andidele (Stefani puhul visioneerimisele - kirikutööle). Saatan ründab seda, mida ta saab. Ja alati. Nõrgukest ennast. Seda, kes on meeltevallas.

Siis kui tuleb väsimus, siis kui kaob julgus, või tuleb pettumus. Need on märgid. Mitte see, kui sarvedega koll laseb uksekella ja hirmutab su naise toaseina kinni... See oleks liiga nähtav ja suunaks nõrgukese relvadele.

Ülejäänud õhtu grillikal vaatasin iseendasse ja märkasin, ohhoo... olengi võitlustanner. Ukse taga aga pole kedagi...

Kes hoiab sinu hingevaasi?
Või selleks pole vajadust?

Face of Horror

Today I got a really good laugh because of what my oldest son Oskar was doing. Oskar just celebrated his second birthday and we had a big party with friends and family and part of the decorations were a bunch of balloons. Oskar loves to play with the balloons and hits them around the room for a good portion of the day. Alex, who is now 8 months old loves to play with the balloons as well, but he doesn't hit them, he rather squeezes them and bites them and pops them quickly. Oskar now tries to keep as many balloons away from Oskar as possible by putting them on the table snad hiding them from Alex. Tonight as we were playing with one of the balloons I noticed Oskar face when ever a balloon would get near Alex, he would open his mouth as loud as possible, almost like he was screaming but no sounds comes out, he also closes his eyes a little. He is absolutely horrified of what Alex is going to do with the balloon. It was amazing to watch this happen over and over, same reaction.

This got me to thinking about how I react to people when they don't do what I want, or they do things differently. How does my face look, or what do my eyes say? After seeing Oskar I am little more aware of it and will try my best to have reactions that seem to fit the situation a little better.

Piibli lugu Joosepist

Viimasel pühapäeval oli Risttee koguduse jututeemaks Piibli tegelane Joosep. Nojah, plaanitud piknik Atlantise kõrval kolis küll tavapärastesse ruumidesse Näituse tänaval, aga sellest polnud midagi...

Joosepi ja tema vendade loo leiab huviline Esimesest Moosese raamtust. Tegelikult on see lugu sellest, kuidas Jumal kujundab noort juhitalendiga meest. Nii et tegelikult Jumala lugu. Ja meie lugu.

Paar märkust. Esiteks, vangiviidud nooruk, kellest sai maailmariigi peaminister, oli oma elu otsustavalt muutvate sündmuste ajal väga noor. Konflikt vendadega, nooruslik uljus ja natukene nina püsti ajamist -- alla-kahekümne aastasele kohane. Teiseks, Joosepi eeldused kujuneda juhiks, ei olnud just soodsad. Ei saa öelda, et isa eriline soosing tema suhtes, mis vendades kadedust tekitas, oleks olnud pedagoogiliselt väga küps. Aga mitte noorus või perekondlik minevik ei defineeri meid. Vaid see, kelleks võime saada... See on esimene mõte, mis tuleb pähe Joosepi-lugu lugedes.

Teine mõttevälgatus seondub läbi elu kitsaskohtade minema pidanud noore mehe õppetundidega. Ta pidi õppima kahte asja. Esiteks, empaatiavõimet. Oskust panna ennast teise inimese olukorda. 1. Moosese raamatu peatükid 37-45 räägivad sellest, kuidas Joosep seda õppis. Ja teine õppetund oli suuremeelsuse ja andestuse õppetund. Andestada vendadele, kättemaksu asemel -- see polnud sugugi lihtne. Aga tolleks ajaks umbes kolmekümne aastaseks saanud mees sai endast võitu. Kaks olulist oskust juhi jaoks -- empaatiavõime ja suuremeelsus.

Kes võiks öelda, et mitme tuhande aasta vanusest lood kuuluvad minevikku. Kaugeltki mitte.

Kõikvõimas Evan

Eile õhtul käisime abikaasaga üle paari aasta jälle kinos. Viisime oma väikese tütre vanaisa Lindeni juurde hoidmiseks (kes ta viis kohe Selverisse ning seejärel suurele suvepiknikule, kus teda kõik vanatädid põsest näpistama hakkasid, nii et järgmised 40 minutit Emma lihtsalt karjus). Tartu Ekraani kinosaal oli ikka samasugune nagu ma seda mäletasin - lihtsalt popcorni, koka ning kinopiltihinnad olid tõusnud viimasest külaskäigust alates.

Film mida me vaatama läksime, oli Kõikvõimas Evan. Olles näinud filmi eelkäijat Kõikvõimas Bruce, olid me ootused üsnagi kõrged. Samuti olime ennem vaadanud paari reklaamklippi mis tundisid väga naljakad. Lühidalt kokkuvõttes peab ütlema - me ei pettunud kohe üldse ning tegu oli ühe parima filmiga, mida viimasel ajal oleme näinud.

Lühidalt filmi sisust:
Kõikvõimsast Brucest tuttav uudistediktor Evan Baxter on filmi peategelaseks. Temast on saanud kongresmen, kelle loosungiks on "Muuta maailma". Uues kohas sisse elades hakkavad asjad aga vägisi kiiva kiskuma, kui talle ilmutab end Jumal, kes annab talle tõesti reaalselt maailma muutva ülesande - ehitada uus Noa laev, sest tulekul on suur üleujutus! Kuidas lugu edasi läheb, kuidas mõjub isa uus missioon tema perekonnale ning tähtsatele tööasjadele, seda tasub kindlasti vaatama minna.

Muidugi oli eriti huvitav näha, kas ja milline on filmi kristlik sõnum. Pole ju just väga palju neid filme, kus nii otseselt räägitakse Jumalast. Filmi peamiseks sõnumiks oli üldine moraalne sõnum - maailma muutmine toimub ühe heateo haaval. Samas isegi kui jätta kõrvale Noa lugu, oli filmis väga mitmeid huvitavaid ning vägagi sügavaid kristlikke mõtteid. Minu jaoks oli see lugu uskumisest ja usaldamisest, konflikte tekitav erinevus inimese lühikese ning Jumala suure perspektiivi vahel, ja lõppeks lugu Jumala armastusest ning hoolest inimese vastu.

Naerda sai palju. Muidugi oli meiega koos saalis üks seltskond inimesi, kes vahepeal lausa hüsteeriliselt naersid ning üldse kohe vait ei jäänud. Peale filmi lõppu kuulsin päris mitmete inimeste omavahelistest kommentaaridest, et ka neile oli film väga toreda mulje jätnud. Nii et küllap leiab siit vaatamist iga inimene, vaatamata oma usulistele tõekspidamistele ning veendumustele. Ma ise tahaks veel teistki korda vaadata, sest ega minusugune siis kohe ühe korraga kõigest sügavusest aru ei saa.

PS Küll need enne filmi algust näidatavad tulevaste filmide treilerid on alles hästi ja huvitavalt tehtud. Näiteks seekord nägin ma vähemalt 4 tutvustust, mille põhjal ma otsustasin, et tahaks neid filme kindlasti näha.

Jumalateenistusest ja laulupeost

Olin sel aastal laulupeoline. Hämmastav, kui sakraalne kogemus on laulupidu. Kogu ürituses oli mitmeid jumalateenistuse elemente. Ühislaulud. Teadustaja kasutas kiriku-fraasi: "See laul on lauluraamatutes number see ja see..." Hea tuttav tunne oli. Palve haaras kaasa. Ja läks kordamisele. Looja -- hoia Eestimaad. Kirikus juhtub harva, et palve on nii võimas, et läheb kordamisele. Kaks jutlust, nagu enamikus vabakirikutes, olid kah head. Need Tõnis Mägi ja president Ilvese omad. Laulupidu pole meele lahutamiseks, vaid meele kokkuliitmiseks. Tabav, lühike ja meeldejääv. Ja osaduse kogemus -- tabamatu aga tegelik. Pastoritele võiks teha täiendõppe ülesandeks -- analüüsida, millised sarnasused ja erinevused on laulupeol ja jumalateenistusel.

Eile tõusis vestlusringis üles küsimus, kus on eestlase osaduskond. Eestlane tundub olevat hirmus individualist. Aga ainult pealiskaudsel vaatlemisel. Vähemalt kaks eestlaslikku osaduskeskkonda leidsime kiiresti: saun ja laulupidu. Aga see on vist juba natuke teine teema, nii et seda ma siin pikalt arendama ei hakka.

Vow-elamus

Astusin sisse kontorisse ning suundusin oma laua juurde. Päev oli senini olnud väga tihe ning täidetud erinevate kohtumistega, millest järgmine algamas juba vähem kui 30 minuti pärast.
Jõudes oma laua juurde, mis on rohkem segamini kui tavaliselt, nägin midagi sellist, mis oli absoluutselt mu tänase päeva, kui mitte viimaste päevade, tipphetk!

Nimelt oli Tarmo valmis saanud ning mu lauale asetanud 2 fotokollaaži Risttee koguduse ristimisteenistustest. Ja need kaks pilti haarasid mu täiesti. Neist peegeldub rõõm, ärevus, muutunud elud, ootus Jumala tegutsemise järgi.

Oliver, Timo, Kati, Evelin, Kerttu

Helena, Marju, Merilyn, Joshua, Maret, Liis, Triin, Eetel, Martin

Ristimisteenistused on olnud minu jaoks kõige rõõmsamad hetked kogu Risttee töös möödunud aasta jooksul. Nende piltide nägemine tõi need päevad taas eredalt mu silme ette.
Ja igatsus, et selliseid pilte ikka veel ja veel meie kontori seintele tekiks on minus praegu tugevam kui see on olnud väga pikka aega.

Halleluuja!

PS Pole hullu kui see lõpetus kõlas mõnede jaoks liialt nelipühilikult :)

Oo, ma olen higine...

Ma olen higine. Kämblakoopad on villis. Nad tuikavad... Ning nii hea on olla! Kui olukord paberile panna, siis ma defineeriks seda kui "kasulikkuse tunnet". See on tehtud töö rõõm.

Eelmine neljapäev ja reede oli niru olla. Eile ja täna aga vastupidi. Algul arvasin, et asi on osaduses Jumalaga... et ei loe piisavalt piiblit, ei palveta. Et ei mõtiskle psalmide üle, ega teeni.

Aga kui ma järele mõtlen, siis ega ma eile rohkem palvetanud kui neljapäeval, või reedel. Tegelikult eile vist piiblit üldse ei lugenud... ja õhtuks oli ikkagi nii hea olla! Ning sa küsid, miks Märt? Miks?

Asi läheb tagasi tegelikult piibliloo algusesse. Seal on kirjas see needus, mis meestele kaelale pandi. Töötegemise rõõm ja vaev. Kui mees tööd ei tee, siis tunneb end maru kehvasti. Enesehinnang langeb, tekivad süümekad, ja mis kehvemate meeste peal veelgi hullemini väljendub: elab oma pahameele teiste peal välja...

1. Neljapäeval ja reedel ma ei saanud töötada. Ja ega ka e-kirjade saatmine Soomest-Eestisse pinget ei paku...

2. Eile aga sain kolm tundi müriseva trimmeriga puhastada jõge. Väga ilusaks läks aed! Imetlejaid oli ka palju... Ja õhtul sain olla sotsiaalses keskkonnas, mängida abikaasa-tundmis-mängu Tuttit teise abielupaariga. Väga lõbus ja põnev oli...

... ja täna, nagu öeldud, olen lihtsalt läbinisti higine. Klaviatuur kipub niiskeks... Tervelt neli tundi tõstsin ränkraskeid keraamikaplaate. Aitasin oma abikaasa sugulasel, mormooniusku mehel, maja ehitada. Ja jälle, väga tore ja lõbus oli.

Jooksen nüüd duši alla ja olen rõõmus, et Jumal ei oota meilt ainult palveid ja piiblilugemisi. Vaid ka midagi sellist, mida ihunahaga tunda on.

Sundays in the Park

Yesterday was the first time for Risttee to have an outdoor service along the river in Tartu. With such a short summer, we have to get out and enjoy the sunshine, and rather than just talk about God, we could look around and see his hand work, bask in his sunshine and worship by just being there.

Lots of people walked by and stopped for a while. People really enjoyed the band, which sounded great outside. Music is such a powerful tool. It draws people in, evokes emotion, its really the soundtrack of our lives. The band rocked out with the song Hero which set up the story of Samson. I told the story in detail. Took a little longer than I planned, but no one can complain about not getting all the details! Then after the story, the band rocked again with 3 worship songs. The people hung out for a while, enjoyed a short picnic and then everyone went their separate ways.

The whole idea was a little scary. We don't want to cause any problems in our city, or invoke negative emotions to Christianity which seem to be prevalent. We just want to share Christ through our lives and the lives of the people at Risttee and I hope we did it. Its non traditional, but I think its important to go to where people are, not just wait for them to come to us. I applaud our people for making this a reality and showing a great example to our city and the church in Estonia. Other pastors and church leaders, I hope you have the courage to try something new, change it up, it has far more benefits than drawbacks. We have a big God who is up to big things and sometimes the walls of our churches hold us back from being part of them.