Jeesus ja korsten

Alates eilsest on mul käsil üks tänavuse suve suurimaid projekte kodus. Nimelt korstna mahalõhkumine ning uuesti ehitamine (seda siis katusepeale jääval osal). 5 aasta jooksul on keskküttekatlast tulevad aurud ja suits ühe lõõri täiesti ära pudestanud, vaata et korsten kukub lausa kokku.
Eile asusime üheskoos mu sõbra Viljariga julgelt töö kallale. Esimese asjana oli vaja korstna ümber turnides ehitada telling (huvitav, et inimene harjub kõrgusega suht ruttu), mille järel sai vanu kive lammutama hakata.


Võttes korstnast pigijärgi haisevaid telliskive, mis olid nii pudedad, et sõrmega andis tükke küljest murda, tulid meelde Jeesuse sõnad
"Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see,
mis suust välja tuleb, rüvetab inimest."

Nii kergelt tulevad mu suust mõnikord sõnad, mis teevad haiget inimestele mu ümber, kuid mis sellele lisaks ka murendavad mu enda hinge.
Miks on teisest inimesest tema selja taga nii palju kergem rääkida kui minna mõne asjaga tema juurde ning teda isiklikult manitseda ja noomida.

Nii, et ettevaatust, sellega mis sinust välja tuleb. Tagajärjed ei ole päeva pealt nähtavad, kuid võibolla aastate pärast oleme sunnitud tõdema, et meist on saanud murenenud, mädanenud inimvared, ning lihtsalt fassaadiremondist enam ei aita.

PS Aga päikeseloojang on katuselt ilus.