Misjonist ristteel

Viimastel päevadel on Eesti vabakoguduste vestlusfoorumis internetis tõusetunud misjoni teema. Keegi küsis ka, mis on Risttee koguduse nägemus misjoni kohta. Ma ei arva, et esindan mingit koguduse ametlikku nägemust. Seda meil vist ei olegi -- oleme liiga noor, roheline, alguaegade segadikus elav kogudus. Natuke Uue Testamendi koguduse moodi, kus oli vähe misjoniteoloogiat, aga selle võrra rohkem praktikat. Mis muidugi vajas mõtestamist.

Mõned tähelepanekud siiski.

Esiteks, Ristee koguduse misjoni tunnuseks on see, et see toimub ristteel. Elu ristteel, -- inimeste keskel, kes seisavad otsustuste, lootuse, nõutuse, katsetamiste ja unistuste teelahkmetel. See on misjon, nagu kakstuhat aastat tagasi: nagu see, mis toimus erinevate kultuuride kohtumisel Ateenas või Korintoses, erinevate usuliste tõekspidamiste ristteedel Jeruusalemmas, tundmatu maailma vaäljakutsete keskel Filipis.

Teiseks, me otsime tasakaalu sõnade ja tegude vahel. Me tahaks olla nagu misjonär Jeesus ise -- või kas teda saaks nii nimetada? --, kelle teod olid jutlus ja kelle sõnad muutsid elusid. Ma tean, et see kipub juba liiga kõrgelennuliseks retoorikaks. Aga soov mitte ainult seletada usku, vaid seda kogetavaks muuta teenides -- see on Risttee koguduse DNA lahutamatuks osaks. Siit siis sessi-stressid ja doonoripäevad ja vanapaberi kogumine ja linnapargi koristamine muu selline...

Kolmandaks, me jätame inimeste elude muutmisel hea meelega Pühale Vaimule ruumi tegutsemiseks. Keegi ei pea ennast paremaks klantsima, enne kui Risttee jumalateenistusele tuleb. Võib tulla nagu oled. See on kogudus "teistele", see on "kodu kõigile". Aga me usume samas kindlasti, et kohtumine Jumalaga ei jäta kedagi samaks. Isegi usklikke mitte :)