Õli habemes

Esmaspäevast algas mul puhkus. Kuna Emma on veel liiga väike, et temaga kuhugi pikemale ning kaugemale reisile minna, siis veedame järgmised 1,5 nädalat peamiselt Eestimaa pinnal. Kuid see selleks. Puhkus on ikka ajaks, mil me saame pisut lõdvemalt võtta ning lõõgastuda tavaelu rutiinist ning kohustustest. Kindlasti on meil igalühel mõned asjad, millega ta puhkuse ajal üldse ei tegele või kui siis väga vähendatud määral (nt emailide lugemine).

Minule ei meeldi habet ajada. Suhteliselt mõttetu tegevus. Kui kiirustades teed, siis on valus. Töötulemused on väga lühiajaliselt nähtavad. Jne. Ühesõnaga ma otsustasin, et oma puhkuse ajal ma habet ei aja.

Selline on mu habe praegu

Kuigi, ega habeme kasvatamine samuti teab mis kerge töö ei ole - lõua all sügeleb, näed hulga vanem välja ning naisele üldiselt see samuti ei meeldi.

Kõike arvesse võttes on minu jaoks suhteliselt võõras Vana Testamendi patriarhide komme kanda pikki ja aukartusäratavaid habemeid. Eks sellel ajal näitas habeme olemasolu ning karvkasvu tihedus ja pikkus ka mehe küpsust ning eeast tulenevat tarkust. (Huvitav, mis Jeesus on kujutatud kõikidel piltidel ilusa pöetud lühikese habemega, mitte puhmas ja korraliku habemega). Laulud 133 kirjeldab selleaegset arusaama tõelisest õnnistusest:

Vaata, kui hea ja armas on see,
et vennad üheskoos elavad!
See on nagu kallis õli pea peal,
mis nõrgub alla habemesse,
Aaroni habemesse,
mis nõrgub alla tema rõivaste palistusse...

Seega mu kallid sõbrad, ega minagi ei oska teile midagi paremat soovida, kui et ikka õli võiks teie pea pealt otse teie habemesse nõrguda. Ja sealt siis edasi riiete peale. Ilusat suvejätku kõigile.

PS Minu sügav tunnustus Risto Tammele kui tõelisele Eesti mehele, kes juhides meid oma habemega käib Vana Testamendi usuisade jälgedes.