Kes hoiab sinu hingevaasi?

Olin Soome grillikal. Siin vorstid kohe teistmoodi, sellised koledad ja pikad. Aga inimesed grillikal ikka toredad... näiteks noor pastor Stefan, keda tahaksin tsiteerida ja siis kalli lugeja panna tõsiselt järele mõtlema.

Stefan on mees alla 40ne. Ta juhib ainsat rootsikeelset nelipühikirikut Vasas. Tubli mees... varem oli ABBs arvutimees. Reisis ümber maailma. Milano hotellis üksiolles näiteks sai teada, et sünnivad kaksikud... aga ikkagi, mõnusast tööelust hoolimata, hakkas 9 a tagasi pastoriks.

Vanaisa ees, isa järel, kuhu mujale siis pojasüda?

Mõtlesin, et provotseerin teda väheke ja vaatan, mis puust mees on. Et kas räägib ainult ilusatest asjadest ja sellest, et Jumal on hea, või millestki veel. Küsisin, et kuidas ta lisaks Jumalatööle oskab näha Saatanat. Kas ta tema kätt näeb ka kuskil?

Blondi pastori kaelas rappus kuldne rist sama hoogsalt edasi. Tal oli see selgeks mõeldud... muidugi töötab, ja pidevalt. "Satan is always at work."

No aga kus?

Minu üllatuseks aga ei hakanud ta rääkima organisatoorsetest võitlustest või mingitest keerdunud vidinates kirikusüsteemis. Ei, mees pöördus iseenda vastu ja ütles, et Saatan ründab pidevalt ja peamiselt teda. "Vessel is under attack!"

Sellel oli loogiline seletus...
Saatana huvides pole teha haiget Jumala andidele (Stefani puhul visioneerimisele - kirikutööle). Saatan ründab seda, mida ta saab. Ja alati. Nõrgukest ennast. Seda, kes on meeltevallas.

Siis kui tuleb väsimus, siis kui kaob julgus, või tuleb pettumus. Need on märgid. Mitte see, kui sarvedega koll laseb uksekella ja hirmutab su naise toaseina kinni... See oleks liiga nähtav ja suunaks nõrgukese relvadele.

Ülejäänud õhtu grillikal vaatasin iseendasse ja märkasin, ohhoo... olengi võitlustanner. Ukse taga aga pole kedagi...

Kes hoiab sinu hingevaasi?
Või selleks pole vajadust?