Andmisest ja võtmisest

Risttee koguduse aprillikuine temaatiline seeria koondub "teenimisele". Imelik sõna, kas pole? Isegi võõrastav. Üldiselt -- ega ma ei tahaks olla teenija, vaid ikkagi see, keda teenitakse.

Kogu Lääne üldkultuur on läbi imbunud tarbijamentaliteedist. Minu heaks tehakse midagi. Ja mul on õigus seda teistelt oodata. Olgu raha eest või ilma. Ootan, et kaupluses saan, mida taha. Mitte ainult kaupa, vaid ka heatahtlikku suhtumist ja kena meeleolu. Ootan, et linn mind teenendab -- koristades tänavatelt prahti, ehitades korralikke teid või luues kaunist keskkonda.

Ausalt öeldes, ootan, et kirikus pakutakse mulle ka, mida ma vajan "pehmete väärtuste" vallas: hingele kosutust, suunanäitamist eksitentsiaalsete küsimuste rägastikus, toetavaid sõprussuhteid, nõuandeid, kuidas Jumalaga suhelda.

See kõik on ju hea! Ainult... Halb on see, kui ma sellega piirdungi. Kui ma kunagi ei küsi: Mida annan mina? Kuidas mina "teenin"? Kas teen müüjale päeva kergemaks mõistva suhtumisega? Kas olen heaperemehelik linnakodanik? Kas toon kirikusse kaasa abistamise, hoolimise ja armastuse vaimu?

Teenimise -- välja andmise -- suurus seisneb selles, et ma ületan teiste inimeste või kogukonna heaks midagi tehes iseenda piire. Ma muutun inimesena suuremaks, mu maailm avardub ja süda mahutab rohkem. Ainult endale mõeldes kuivan ma inimesena kokku, käändun endasse -- nagu kauaks päikese kätte vaagnale kuivama jäänud puuvili.

Võib-olla mõtles Martin Luhter King sellist enese piiride avardamist, kui ta ütles: "Igaüks võib olla suur, sest igaüks võib teenida."?