Olge rahutegijad

Ega mul ei ole lihtsaid lahendusi pingetele, mis äsja on ühiskonnas lahvatanud. Lihtsalt mõttearendused ja küsimused. Viimaste päevade sündmuste valgel.

Kristlikul kirikul on häid eeldusi olla lepitajaks. Mitte ainult sellepärast, et kirik peaks teadma, milliseid radu pidi liigub andestus ja leppimine. Vaid ka sellepärast, et kiriku ajaloos on läbikukkumisi -- oh, piinlikke läbikukkumisi -- rahutegemise "eksamitel". See suurendab tavaliselt empaatiavõimet. Ja see on heaks eelduseks olla leppimise vahendaja.

Kas kohalikud kogudused või vahest Kirikute Nõukogu leiab tahet ja ressursse astuda konkreetseid samme rahvuspingete vähendamiseks? Lisaks palvetamisele, mis on kindlasti ka väga tähtis. Kas Risttee kogudus saaks midagi teha?

Mitmed poliitikud ja parteid on väitnud, et tuleks kokku kutsuda mingi foorum või ümarlaud. Mulle tundub, et ei ole kindlasti mõtet, et igaüks ühe väikese foorumiga algust teeks. See peaks olema laiapinnaline, võimalikult neutraalne üksteise kuulamise ja lahenduste otsimise kohtumispaik. Kirikute nõukogu raamistik oleks selleks minu meelest väga hea. Vahest Vabariigi Presidendi egiidi all?

Aga siis on veel igapäevatasand. Kohtumised teistsuguste vaadete ja tunnetega. Tahaksin olla neis argiolukordades rahutegija, nagu Mäejutlus ütleb. Mäejutluse meelsuses on sisemist muutvat jõudu rohkem, kui esmapilgul näib.