lodjameeste õppetunnid

Eelmisel nädalal käisime Risttee vabatahtlike meeskonnajuhtidega järjekordsel Kogemusreisil. Seekord viis see meid juhtimis- ja elutõdesid õppima Tartu Lodjakotta kohtuma lodjaseltsilistega. Ja tõesti õppida oli neist nii mõndagi.

Olgu järgnevalt toodud mõned mõtted nähtust-kuuldust ning paralleelidest mis ma leidsin kristlase eluga:

• Vastava kogemuse või hariduse puudumine pole vabanduseks unistuste poole mitte püüdlemiseks. Lotja hakkasid ehitama grupp geograafe, kellest ükski polnud ennem laeva ehitanud. Põhimõtteliselt võiks öelda, et neil polnud halli aimugi ei laevandusest ega laevadest. Paar tükki neist olid küll kokku puutunud ennem puutööga, kuid see oli ka kõik. Nii kerge on mõnikord tuua vabanduseks, et ah ma pole ennem kogudust rajanud, meeskonda juhtinud, inimesi Jeesuse juurde juhatanud. Kuid see pole piisav vabandus! Kas su elus on unistusi, mille täitumise poole sa ei püüdle põhjendades, et sa ei saa nendega nii kui nii hakkama?
  

• Arenda ennast nagu segane, õpi nii kuis jaksad, kuula targemaid. Eestis ehitati viimane lodi sajandi alguses. Knowhow nende ehitamisest oli sellest ajast saadik täiesti kaduma läinud. Seega lodjaseltsilistel (kellest keegi ei olnud ühtegi laeva ehitanud) oli vaja välja nuputuda, kuidas ehitada autentne Emajõe lodi (mida polnud keegi juba saja aasta jooksul ehitanud). Uuriti kõikvõimalikke vanu jooniseid. Käidi külas Friisi meistritel ja Venemaal (kust küll tuldi sama targalt tagasi). Vesteldi tunde vanameestega, kelle isad olid omal ajal olnud laevameistrid.
  Kas sa oma valdkonnas annad endast parima, et arendada ennast, olla kursis maailmas toimuvate arengusuundadega, kuulad sa targemiad? Ma olen vaadanud, et minu isiklikust ajast läheb vast pea 25% lugemisele, uurimisele, kuulamisele. Teine oht on muidugi sellega liialt üle pingutada, nõnda et reaalseks ehitustööks ei jäägi aega.

• Unista! Lodjakoja ees on maha pandud tulevase 2-mastilise lodja selgroog. Tegu on 3-korda suurema laevaga kui praegune Jõmmu. Tundub lausa hiiglaslik. Lisaks tahavad lodjaseltsilised ehitada 10 kahuriga sõjalaeva, mis võiks mööda Emajõge üles-alla sõita. Tõsta merepõhjast Eesti esimese aurulaeva ning luua selle täpse koopia. Ehitada Tartu linna tõmbenumbriks suurejoonelise Lodjapargi, koos sajanditaguste töövahendite ning meelelahutusega. Jne. Jne.
  Kui suured on meie unistused? Kas me mõtleme suuremalt kui nüüd ja praegu. Palvetad sa millegi pärast, mille realiseerumine ei ole muidu mõeldav, kui ainult Jumala selge sekkumise tagajärjel? Mina palvetan Risttee koguduse pärast, kus on 10,000 liiget ning 1,000 kodugruppi! Enneolematu ning Eesti oludes võimatu?! Ühine sinagi selle palvega!

• Ajastu muutustega kaasa mitte minemine võib muuta su töö tühiseks. Alles ennem I maailmasõda oli Tartus üle 600 lodja! Mõlemad jõekaldad olid neid täis Ja nüüd me ei mäleta neist midagi. Kunagi nii asendamatu transpordivahend asendus aja jooksul muudega ning lõpuks kadus kõigil meelest.
  Kas me oleme valmis muutma seda mis me teeme, mõistes et sisu mis on vormi taga on olulisem vormi ise? Kas kirik on jäänud sajandialguse lotjade tasemele väites, et just see on kõige õigem transpordivahend ning keeldudes seda muutmast, unustades et eesmärgiks on lõpuks inimeste/kaupade liigutamine ühest kohast teise.

• Läbiv autentsus. Lodjaseltsilised tunneb kaugelt ära. Nende olemus, välimus, sõnad ja teod räägivad samast asjast. Kui me randusime Jõmmuga, siis hiivas meid kaldale pikka kasvu hiiglaslikus punases habemes pikkade juustega ning raudrüüd kandev lodjamees. Friik :) Aga ehtne. Ja nad on õnnelikud seda tehes.
  Kas ma käin kõiges seda teed, millest Jeesus tuli rääkima ning mida elama? Või valin ma kohti, seltskondi, aegu kus ma olen erinev?
  

Lodjakoja külaskäigust on ka säilinud fotomeenutused.

Muideks, lodjaseltsiliste nähtud vaev ning innovatiivsus leidsid laiemat tunnistust kui "Jõmmu" ehitus sai Tartu linna Aasta Teoks 2007.