Ei saa mitte vaiki olla...

Ma olen evangeelne isik. See tähendab, mõtlen tihti sellele, kuidas tutvustada teistele Jumalat. Kuidas teha kristlaseks olemist arusaadavamaks. Teinekord aga vaatan peeglisse ja tunnen häbi. Mu motiivid oma usu jagamisel on teinekord väga, väga väärad...

1. Sest nii peab. See on mõtteviis, et peab olema evangeelne, sest piibel käsib olla evangeelne. Misjonikäsule orienteeritud inimene. Iseenesest see kaugel tõest ei ole...

Aga, kui ma räägin oma usust teistele vaid seepärast, et nii peab, siis on väga tõenäoline, et minu usuga on vsjoo.

Kui asi muutub kohustuslikuks, kaob ära usurõõm. Sõnum muutub masinlikuks, kohtlen inimesi kui projekte. Ja hullem veel, sellest kohusetundest saadakse aru!

Oma elu peab jagama vabatahtlikult. Vastasel juhul ei taha keegi sinult midagi vastu võtta. (nagu kingitusega)

2. Sest mina olen vähemus Eestis teeb evangeelse kristlase olemise lihtsamaks see, et statistika on nii jõhker. Eesti, see on Euroopa üks sekulaarsemaid maid.

Üheltpoolt annab teadlikkus olukorrast muidugi jõudu, aga kui ma teinekord olen mõelnud, et milline ma oleksin näiteks Ameerikas (kus igal tänaval on mõni kirik), siis tekib väike hirm. Ma käituksin seal teisiti!

Uskliku motiiv ei tohi seisneda selles, et ta on vähemus ja sellest tulenevalt tahab teha kõvemat häält. Usk ei ole poliitiline platvorm, kus me proovime oma põhimõtteid läbi suruda.

3. Sest siis ma saan punkte Teate, kirikus saab selle eest punkte, kui sa kedagi Kristuse juurde juhatad! Seda inimest tsiteeritakse, ta on usuringkondades justkui rohkem väärt. Mõnikord kangelane.

See aga võib tekitada minusuguse antisotsiaalse inimese/eesli jaoks vale porgandi. Tekib mõtteviis: ma jagan oma usku, sest siis saan ma punkte.

Teinekord olen avastanud sellise mõtte enda seest... Olen tabanud end mõttelt, et ilmselt viskaksin end tugitoolile puhkama kui mu lähim ringkond saab kristlaseks. See tähendab, kui minu maksimum skoor on saavutatud.

Aga see ei ole enam siiras elu. See on oma usu nägemine tööprojektina, mida tuleb levitada. Imelik, aga väärt-olemise probleem või väärastada inimese elava usuelu.

Mõistlik oleks endalt küsida: miks ma tahan olla usklik? ja miks ma tahan, et teised oleks?
Sest tõesti, teinekord ununeb ära, et see, mis kunagi oli kingitus minu jaoks, on saanud tühipaljaks kohusetundeks vähemuste platvormil. Usk kui lihtsalt projekt.

Just siis tuleb lõpetada olemine evangeelne, minna kuhugi üksindusse ja küsida endalt järele: kas ma jagan oma elu seepärast, et nii peab, et mina olen vähemus ja saan selle eest punkte,
või see on tõesti parim asi, mis minu elus on juhtunud ja ma lihtsalt ei saa mitte vaiki olla...