Vabadus blogis

Blogi on vist üks väheseid keskkondi, kus inimest ei paelu mõttekramp ja paharett nimega
Niieitohi. Samas, olen märganud, et pea kõigis teistes kommunikatsioonikeskkondades võib olla vastupidi... Eneseväljenduses on justkui hiiglaslik eneseregulatsioon.

Kiriku kantslis. Nii palju kui mul on kogemusi kirikukantslis, tunnen end mõnikord seal piiratuna. Eriti just kirikuis, mis oma stiililt traditsioonilisem, auditooriumilt vanem. Näiteks kui olen jaganud oma mõtteid Tartu Salemis, tuleb mingi hetk imelik tuhu peale ja soov mitte kõike jagada.
Muutuda rohkem küsivaks ja mõtisklevaks, kui vastavaks ja avavaks.

Raadio mikrofonis. On nii, et kui näiteks peatoimetaja ütleb, et ei tohi öelda Medodist, vaid ikka Metodist... siis tuleb järjekordne mõttekramp. Pingsalt hakkan jälgima, et ei ütleks valesti, aga kõik, mis juhtub, on see: et ikka läheb valesti.
Medodist.

Blogis, siiski on teisiti. Mulle tundub... Siin on see näiline efekt, et keegi sind otsekohe ei loe. Ja kui loeb, siis küll ta teab, et avan vaid oma mõtteid, mitte absoluuti.
Ka rahulolu iseendaga on blogis suurem, veider küll. See on vistist see õnnetunne, kui sa saad end tõeliselt avada. Ja näha ka ise, kes sa tegelikult oled.

Usklik olla on kõige kergem blogis.

Kus on sinul?