27 April 2007

Minu Aljosha


Plaanisin täna küll kirjutada Maunost, toredast 28aastasest Eesti keskmisest mehest, kuid eilse päeva ja tänase öö sündmused on toonud arvatavasti meie kõigi mõtetesse hoopis teise noormehe - Aljosha.

Vaadates videolõike Tallinna keskklinnas märatsenud rahvamassidest oli raske uskuda, et tegu on meie pisut tavapärase ning üha enam skandinaavialikult igavavõitu Eestiga. Alkoholi, emotsioonide või massipsühhoosi tagajärjel politseid ründavaid ning autosid lõhkuma hakkavaid rahvahulki olen mina harjunud seostama ju ikka kas jalkafännidega, rassirahutustega või ususõdadega kusagil kaugel maal.

Eks näis kuidas sündmused nüüd edasi arenevad. Pean ütlema, et mind isiklikult on see Pronkssõduri temaatika külmaks jätnud, vähemalt siiani. Ei häirinud ta mind kunagi seal Tõnismäel (oleks ta Toomemäel siis oleks võibolla teine lugu olnud). Ja ratsionaalselt kaalutledes on mulle alati tundunud, et Eestil on tema ära toomisega sealt rohkem kaotada kui võita.

Kuid sõdurpoisi loo valgel olen hakanud endalt küsima, et mis on minu Aljoshaks? Või kas ongi mu elus, tõekspidamistes ja arusaamades üldse midagi seesugust, mille kaitsele ma tõusen ning teen seda raevukalt? Või siis teisalt, mille mahakiskumisele ma olen nõus ennast pühendama hoolimata võimalikust vastasseisust ning üldsuse hukkamõistust. Mis on nendeks väärtusteks mu usulistes arusaamades kristlasena, igapäeva elus isana ja abikaasana, eestlasena Eestimaal. Ma olen kindel, et need on küsimused mida me igaüks peaksime enda käest küsima, sest vastused nendele küsimustele näitavad midagi väga sügavat ja tähendusrikast meie enda kohta.

Ka kirikuna peame me endalt seda küsima? Mis on meie teoloogilises arusaamas need punktid, mille nimel me oleme valmis lõpuni võitlema, milles me pole nõus kompromisse tegema, sammukestki tagasi astuma. Kurb kui nendeks muutuvad hoopis teisejärgulised küsimused (olgu selleks muusika stiilid, alkoholi tarbimine kristlasena või mis iganes), ning mitte Kristuse sõnumi edastamine hukkuvale maailmale. Risttee koguduse vanematena oleme me veetnud tunde arutledes selle üle, mis on meie teoloogiline DNA, millest me lihtsalt ei saa taganeda ning mille nimel oleme me valmis lõpuni võitlema.

Meil peab olema tarkust valida võitluseid, milles me osaleme. Me ei suuda sõdida alati, kõikjal ja kõige nimel. Aga on hetki, mil me lihtsalt peame sekkuma, sest seda tegemata poleks me muud kui lihtsalt eksisteerivad olendid, kellel pole suuremat mõtet elamisekski.

Keski kord ütles - seni kuni sul pole midagi, mille nimel surra, pole sul ka midagi mille nimel elada.