Inimene pole tank

Ma ei ole mingi valevorst kui ma ütlen, et teinekord tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ja kuhugi ära kaduda. Vahet pole need lähedased, lihtsalt kuhugi uttu kaduda ja unustada kõik. Kõik hea ja halb. Sest niikuinii on kõik nii õhkõrn ning elust ei oska va inimeseloom mõnu tunda.

Imelik, et sellised mõtted tulevad pähe just siis, kui midagi olulist teoksil on. Siis, kui olen plaaninud teisi päästa. Nende ellu astuda ja öelda: võta aeg maha, puhka. See on kõigest illusoorne stress... sa suudad!

Suure hulga raskusi lisab turjale Ootused. Et sa lihtsalt pead lõpetama! Et sa pead olema hea juht! Ei, rohkem veel... sa pead seejuures suutma majandada nii, et perekond ei saa kannatada! By-the-way, sina oled määratud olema teistele eeskujuks. Pea seda meeles!

Sa pead kooli lõpetama! Sa pead järgmisel nädalal suutma viia Risttee tudengiprojekti Sessi-stress ellu nii, et keegi ei vingu, kõik on rõõmsad, kõik tänavad Jumalat! Ja kui kriitikat peaks tulema, olgu sul seda tarkust ja paksu nahka seista sirgelt ja siiski, nii et kõik saavad üles ehitatud!

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Aga kuna sa tead, kuna miski sind tapab? Inimene pole tank.

Kuulan Beethooveni seitsmendat sümfooniat, äsja on öelnud kolm-neli inimest järjekordsed Ei´d. Üks kann on hakanud suurest arvuti-ees-istumisest valutama. Kõik, mis silme ees virvendab, on lõputu to do list...

Miks see maailma-päästmine nii raske peab olema?

Pildid stressis kõrghariduse omandajatest joonistas Risttee koguduse üks kunstnikest Zildre, Joonas Sildre.