Nurkavisatud unistused

"Kas sina oled kunagi verd andnud?" - see on üks lausetest, millega professionaalne müügikoolitaja Tiit Blank soovitas sessistressi infoagentide koolitusel tudengitega vestlust alustada.

Mina mõtlesin sellele, et ma tahaks verd anda vähemalt 10 aastat, ennem kui tegudeni jõudsin. Võibolla oled ka sina seda kogenud, et alguses tahad midagi väga teha, kuid ikka on mingeid põhjuseid (või viitsimatust) konkreetsete sammudeni jõudmiseks. Ja kui oled seda piisavalt pikalt edasi lükanud, siis aja möödudes hakkab siginema sinusse hirm. Mina näiteks hakkasin kartma, et järsku on see kogemus füüsiliselt valus. Loogiliselt mõeldes ei tohiks ju suur mees nõela karta, kuid nii see paraku oli. 3 kuud tagasi eelmiste verepäevade ajal said mu vabandused otsa. Ja hirmust sain ka jagu. Ning andsin verd. Üldse ei olnud valus ega hirmus. Hoopis hea tunne oli pärast, et sain midagi omalt poolt teiste jaoks teha.

Kuid järsku võime samasugust sündroomi näha ka oma elu teistes valdkondades?!
Kas sinu elus on täna järsku visioone - mis kunagi olid nii selged, unistusi - mis kunagi panid su pea pöörlema, mida sa oled lihtsalt edasi lükanud ning mis on siiani tegemata. Kas Jumal on sulle midagi kunagi selgelt öelnud, millegi tegemine lõpetada, millegi tegemist alustada, andnud unistuse mille poole püüelda või mida iganes. Kuid küll on olnud vabandusi, viitsimatust ning sinust sõltumatuid takistusi, mille tõttu sa pole tegutsema hakanud? Ja nüüd aja möödudes sa enam ei tunnegi seda sundust enam. Või tundub sulle see loogiliselt vaadatuna tobe. Ja lõppeks on sinusse hoopis siginenud kartus ja hirm. Nurkavisatud unistused...

(PS Meil kristlastena on üks kõnekäänd "Ma palvetan selle pärast veel!" See on pesuehtne vabandus enamjagu, sest tegelt me ei palveta selle pärast vaid lihtsalt kardame teiste inimeste arvamust või läbikukkumist).

Mina igatahes lähen täna uuesti verd andma! Teist korda elus. Ja olen uhke selle üle.