Kogedes uut missiooni

Ma siiamaani püüan seedida seda, mida ma viimasel nädalavahetusel Jõgeval kogesin. Olen ühtteist juba muljetanud oma blogis, aga ilmselt läheb veel jupp aega, enne kui hakkan aduma, mis protsessid minus käima läksid. Oli Eesti suurim kristlik noorteüritus PiibliPäevad 2007.

Ja see oli sel korral kuidagi teistmoodi. Sest varem oli ikka nii, et olin lihtsalt üks osa suurest hulgast... millestki sain osa, millestki mitte. Kuidas kunagi.

Sel korral aga, mul on millegipärast tunne, et see oli kui uue generatsiooni aastakäik. 2007. Just. Seesama, aasta 2007. Jõgeval, kus "Värske õhk!"

"Juba see, et uued tegijad on peal, andis värske õhu," ütles noortejuht Laagriküll Kehrast. Tabavalt.

Vaatasin oma sõpru, kellega olen üles kasvanud. Ülistusjuhte Andrust, Danielit ja Timo. Tarmot ja Innarit. Aga ka Pärnu ja Tallinna tüüpe. Mulle tundusid nad kõik nii täiskasvanud! Juhid!
Käes kitarrid kui relvad, seismas sadade noorte ees, julgedes mikrofoni rohkem kui naeratada... Tead, minu arust oli selles vaatepildis midagi olulist ja väga erilist.

Ma mäletan, kui nägin sarnases eas mehi 5-7 aastat tagasi sarnastel üritustel, olemas samuti laval. Enamust neist enam kristlikel üritustel ei ole... ei teagi miks...

Aga igal juhul olen tänulik teile, te +-30 põlvkond, nii palju kui teid on:
- Et olete andnud meile oma missiooni!






Meil on ees oma põlvkond, ja süda nende suhtes.
Tänud teile, te vanakesed, et olete meid lasknud kasvada!

Me oleme nüüd valmis minema!
Õigupoolest... me oleme juba läinud.

aastal 2007