Puu ja vili

Keegi on öelnud: "Puud tuntakse viljast, inimest tema tegudest."

On kevad. Mu aias õitsevad viljapuud. Aga ma ei tea, kas nad kannavad sügisel ka vilja. Käisin asjatundjaga puu juurest puu juurde. Ühe ploomipuu juures ütles ta mõtlikult: peaksid siia tuhka panema ja vaatama, kas siit järgmisel aastal vilja tuleb. Kui ei, peaks selle asendama teise puuga.

Ka Jeesus rääkis kord umbes samasuguse loo...

Ma kutsun teid kaasa mõtlema meie tegude, elu-vilja, ja veendumuste suhtete üle. Mu ploomipuu on korralikult poogitud, tal oli isegi mingi sordisilt küljes, kui ostsin -- kõik nagu õige. Aga vili? Kas pole nii, et paljud kristlased rahulduvad sellega, et nad on "õiget sorti" -- pidagu nad selleks siis kuulumist mõnda kristlikku osaduskonda, või uskumist mingitesse õpetuslausetesse... Aga vili?

Ma tean, et "õige õpetus" ütleb kohe, et meie pole tegudest õndsaks saanud, ja et tegude rõhutamine võib viia käsumeelsusesse või variserlikkusesse... Aga on ju ka häid tegusid, mis pole kuidagi moondunud-väändunud vaid ehtsad ja siirad. Osa inimese isiksusest, eluviisist.

Ma tahaksin väga näha, et kristlikus koguduses ületatakse tegude ja uskumise, vaimse ja praktilise kunstlik vastandamine, või vähemasti eraldamine, mille oleme vist alateadlikult Platonilt üle võtnud.