Manitsemisest

Kas eestlase keelepruugis ongi enam sõna "manitsemine"? Või kui on, siis seostub see moraalilugemisega, käramisega, elukauge targutamisega. Vist...

Ma arvan, et mind manitseti täna. Isegi, kui ma päriselt ei nõustu manitseja argumentidega, oli selles kogemuses palju positiivset ja õppimist väärivat.

Sain hommikul telefonikõne. Keegi metsade vahel elav koguduseliige oli kuulanud Pereraadiost mu piiblitundi nelipühipäeva teemadel. Kasutasin seal ubkaudu sellist väljendit: esimese nelipühipäeva kõnelejad rääkisid tundmatuid keeli. See tundus mu heale kuulajale ja vestluskaaslasele ebatäpne. Tema meelest rääkisid apostlid ikkagi oma keelt ja ime seisnes selles, et erinevatesse rahvustesse kuuluvad kuulajad kuulsid teksti oma keeles...

Nojah, küllap oligi nii... Ehkki ega me ei tea, vahest rääksid apostlid kah tundmatuid keeli ja Vaim tõlkis selle imeviisil arusaadavaks kuulajate kõrvus. Nii et Jumala ime oli kahekordne. Mõne asja kohta tuleb öelda, et me ei tea päris täpselt...

Sellest väikesest asjast ei tasukski kõnelda, kui selles ei peituks suurem õppetund. Nimelt asjadest otse rääkimise õppetund. Ja kasu. Hindan kõrgelt mulle helistajat, keda ajendas soov oma seisukohta välja öelda, ja mind korrigeerida. Olime erineval arvamusel selles, kui drastilite tagajärgedega võib olla niisugune tõlgenduslik ebatäpsus. Aga mul oli võimalus omapoolselt asja täpsustada.

Me lõpetasime telefonikõne suuremate sõpradena ja lähedasemate inimestena Jumala rahva peres, kui olime enne. Niisugune manitsemine on igatahes hea asi. Ja vahest on selle võti vastastikuses lugupidamises. Minu meelest.