Hea sõna

Me unustame mõnikord, et vajame head sõna. Me unustame, et head sõna vajavad ka inimesed, kellega kohtume, kes on meie ümber. Oleme nii hõivatud õigluse tagaajamisest, tõe jaluleseadmisest või lihtsalt nii iseenesesse süvenenud, et pole aega... Aga hea sõna on meil kõigil tarvis.

Mu abikaasa Einike rääkis mulle sellise loo, mis juhtus paar päeva tagasi. Ta läks lasteaeda meie noorema pojaga, kes praegu kasutab karke. (Nojah, ta on nendest tüdinud ja kasutab neid tihti akrobaatikariistadena, aga arsti nõue on, et karke tuleb kasutada kuni novembrini.) Kui Timoteos, kargud kaenlas, autost välja ronis, möödus keegi vene keelt kõnelev lüheldane mees. Ta ütles midagi, millest Einike kohe aru ei saanud. Ei oska ju mööduja kommentaare tähelepanuga kuulata. Pealegi, kui öeldakse midagi vene keeles.

Mees ütles veel midagi. Ja siis sai Einike aru. Zdorovyi ja baren kõlasid tuttavalt. Mees ütles karkudega poisile häid sõnu. Umbes nii, et oled tubli ja sinust saab terve poiss. -- See häid sõnu ütlev võõras andis päevale erilise sära.

Kas nõnda avaldub meile midagi Jumala hoolimisest? Võõras möödujas, kelleski, kes kõneleb prohvetlikult ise seda teadmata, halastajas samaarlases, inimeses, kes suuremeelselt ja spontaanselt jagab headust, ületades nõnda eelarvamuste müüre.

Sellele tavalisele vene mehele oleks mul piinlik hakata rääkima integreerumisest. Ta on lihtsalt hea inimene. Ja mulle tundub, et sellest on küll.