Igatsus vaimsemast

Mu äiapapa tegi mulle hommikul head kohvi. Aitäh! Istusin köögis, ikka veel natuke unine. Sirvisin Päevalehte, mida ma tavaliselt ei loe. Lihtsalt pole harjumust. Olen rohkem Postimehe lugeja. Aga Päevalehe tagaküljel paelus mu pilku rubriik "Romaaniülikool". Jüri Talvet kirjutab Jack Londoni teosest "Martin Eden". Pean tunnistama, et ma ei ole "Martin Edenit" lugenud. "Valgekihva" küll. Aga ärge seda Talvetile, mu kunagisele väliskirjanduse õppejõule, öelge.

Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest. Vaid tabavast mõttekatkest kultuuri kohta, mille Talvet sõnastab. Mitte just liiga filosoofiliselt või kirjandusteaduslikult, aga vaieldamatult tabavalt:

"Mis siis on kultuur? Küllap see seisund, kui ei taheta lihtsalt karjaga kaasas käia. Martin Edeni taolise lihtsa noore mehe tung ilu ja vaimuavaruste poole. Ehk tänapäeva ülekantult: kui ei tunta mõnu tabloidajakirjandusest, seltskonnakroonikatest, rahakuhjade kokkukrabamisest, kümblusest netiportaalide süljekaussides, vaid igatsetakse midagi enamat, vaimsemat oma üürikest maist eksistentsi sisustama."

Kas see pole väike väljakutse vabakogudustele? -- Toetada mitte ainult rahvapärast kergesti seeditavat massimentaliteeti, vaid toetada ka püüdu ilu ja vaimsete avaruste poole. Ja kui ma peaksin lõpetama selle mõttekillu mingi moraaliga, siis ütleksin: lugege head ilukirjandust, kasvõi hiljuti ilmunud Leelo Tungla luulekogu "Täisminevik".

Mustlase hobune

Lugu sellest kuidas ma sain endale üheks päevaks kohe päris oma hobuse! Klõpsa siia!

Hingelt mees vōi naine?

Mul on űks teooria. See on selline, et mōned inimesed on hingelt kas 1) mehed vōi 2) naised. Ja selle all ei mōtle ma mitte seksuaalset orientatsiooni. Ei midagi kiiksuga vōi patust, midagi täiesti normipärast. Seda faktorit, kuidas ta teistele inimestele läheneb...

Peres, koolis, sōjaväes ja isegi kirikus avaldub see hästi. Täpsemalt, juhtides.

Kas vastutav isik on emalik, vōi pigem isalik? Kas ta on orienteeritud kommuuni hoidmisele, toitmisele ja viljakusele? Vōi on ta rohkem eesmärgistatum, oma alluvate suhtes sirgejoonelisem ja mōneti ka koduvälisem?

Hingelt naised/emased on nagu karjased. Nad kohtlevad oma lapsi, ōppureid ja jűngreid nagu lambukesi. Tema pōhirelv on hellus, agressiivse tőő teeb ära keegi teine (koer). Selline juht on suure empaatiavōimega.

Hingelt mehed/isased on jällegi nagu dirigendid. Nad panevad toolilistujad oma taktikepi järgi mängima (mitte koledaid, vaid ilusaid sűmfooniaid) . Tema jaoks on oluline űks ja űhine noodikiri ja reeglid. Ja et see kehtiks, on just tema autoriteet. See on juht suure visiooniga ja tavaliselt ka karismaga.

Eesti kirikutes on kindlasti űhed tipp-karjased Alliansi president Meego Remmel. Samuti EKBL president Joosep Tammo. Nad oskavad kuulata ja mōista, nende tugevus väljendub isiklikes suhetes. Nendega koosolek paneb sind tundma nagu oleksid lambanahas. Heas ja soojas.

Samas, ma kardan, et dirigenditaoliseid juhte on kirikutes pigem vähem. Ja ma arvan, et see on tegelikult suur probleem... Liiga palju kasutatakse kirikutes karjaste-keelt. Räägitakse ”hinge hoiust”, ”vaimulikust toidust” ja ”parematest karjamaadest”.

Ja seeläbi jätab rohkem kui űks pastor vōi potentsiaalne ja väga hea pastor oma tulevikuplaanid pooleli. Sel lihtsalt pōhjusel, et ta on hingelt mees... ta ei mahu raamidesse.

Good Friend

Do you have any good friends in your life? Not the persons you spend the most time with, or the one you grew up with, or even someone who is family. I am talking about a friend who cries with you, the first to hug you when life sucks the wind out of your lungs, or the person who lifts your spirits in seconds with a simple compliment or moment of caring.

For me as a older guy I saw a friend of mine care for me in a way that really touched me. I have a friend that I don't get to spend much time with anymore. Life for both of us has moved passed our singles days when staying up all night and talking was a weekly occurrence. But we sometimes take time and proximity and use is as our only standard for love and care. Which in many cases is very true, but its not the only one.

Today I had to lay out some things to this friend of mine. I had to express many months of frustrations, angers, disappointments and sad moments. I had to open my soul and in my style which was very aggressive and attacking. This isn't an excuse, I am just explaining how it happened. Now, we locked horns, (this is a figure of speech for discussing or fighting like two deers or rams that lock their horns in their dispute.) But this process was 100% necessary, we both had to get things out in the open because with them under the surface they were slowly eroding the friendship, the caring relationship that is the most important thing.

For me, I could see in his eyes that he was feeling my pain, as my eyes started to fill with a little bit of tears, I could see the same in his eyes. He was actually identifying with my situation, we didn't agree on it, but we connected through our words and emotions and I am so thankful for this.

The resolution was one of mutual agreement to change and move forward. But now that conflict has finally taken place, resolution and restoration can take place. I love this process, but most importantly I love my friend. My list of things to change is longer than his, cause he is a much better man than I am, and my list with grow out of love and respect to not only do what I have to do, but motivated by wanting to be all that I can be in our relationship and the situation God has placed us in at this moment in time.

So I leave you with one idea, find this person and give them a big hug and tell them that you love them.

Emajõe ääres jutustatakse lugusid

Alates selle nädala pühapäevast algab Atlantise kõrvalolevas pargis neli pühapäeva kestev teenistustesari "Pühapäevahommikud pargis". Kõiki tartlasi kutsutakse üles võtma kaasa ka oma piknikuvarustus.

Tegemist on Risttee koguduse suviste jumalateenistustega, mida aitavad läbi viia nii live-bändid kui ühed Eesti parimad kirikute jutuvestjad, kelleks on näiteks:
- Craig Hamer, misjonärist pereisa, kes lisaks eesti keelele on õppinud selgeks maja ehitamise,
- Toivo Pilli, teoloogia doktorist grillmeister,
- Risto Tamm, ajalooõ ppejõud kes armastab punki ning basskitarri.

Jutuvestjate ülesandeks on rääkida lood neljast piiblitegelasest. Iidsetel lugudel, mis räägivad näiteks sõjakangelasest seelikukütist, orjast impeeriumi valitsejaks sirgunud noorukist või pagulasest neiu armastuse otsingutest, on üllatavalt palju öelda meie igaühe oma elu kohta.

"Põhjamaiste inimestena soovime me suvesooja ning ilusaid ilmu võimalikult palju nautida. Miks mitte minna ka kirkuna välja oma tavapärastest kitsastest ruumidest" ütles koguduse vanempastor Peep Saar. Teenistusi on varasematel pühapäevadel peetud Tartu ilmselt ühe kõige koledama ja plahvatusohtlikuma koha peal, Näituse tänaval raudteede ristumispaigas.

"Mis võiks olla parem viis pühapäeva hommiku veetmiseks, kui ühes oma sõpradega murul piknikulaua ümber istudes kuulata head muusikat ning haaravat lugu minevikust" lisas Peep Saar. Ühtlasi on kõigil võimalik näha, kuidas jutuvestjaga samaaegselt loob laval visuaalset pilti jutustatavast loost karikatuurikunstnik Joonas Sildre.

"Pühapäevahommikud pargis" toimuvad alates 1.juulist nelja nädala jooksul igal pühapäeval kell 11:00 Atlantise kõrval asuvas pargis.

Kirikute paljusus

Eile käsitles jutlus Risttee koguduses teemat, mis iga inimese mõtetes on liikunud: Miks on nii palju kirikuid? Luterlased, baptistid, metodistid, nelipühilased. Rääkimata paljudest väiksematest. Teemale mõeldes jõudsin järgmiste pidepunktideni, millest saab igaüks edasi mõelda:

Jumal on nii suur ja mitmekesine, et tema teenimiseks ja austamiseks ei piisa ainult ühest stiilist või kiriklikust traditsioonist.

Kui kiriku või koguduse jumalateenistus kajastab Jumala tegelikkust, siis saab Jumala rikkust ja sügavust väljendada vaid mitmekesisuses, mitte üheülbalisuse teel.

Erinevatel ajalooetappidel on kristlastel erinevaid usulisi ja teoloogilisi rõhuasetusi, nende muutuste kajastamiseks ongi tekkinud uusi kirikuid ja usuliikumisi.

Kultuur mõjutab seda, kuidas me väljendame oma usku Jumalasse – erinevad ajaloolised kirikud kajastavad seda tõsiasja.

Erinevad kirikud võivad üksteise kogemusest õppida.

Osadus erinevustes on tänapäeva killustunud kultuuris võimas tunnistus Jumala osadust loovast meelevallast.

Milliseid mõtteid tekitab Sinus kristlike kirikute, uskkondade värvikirevus? Kas näed seda negatiivse või positiivsena?

Meheks saamise lugu (autoga)

Sõjaväes provotseeris mind üks jõmm nõndaviisi - Märt, sina pole üldse mingi mees. Istusin ärevalt pingile ja pärisin vastu, et miks nii. Oma arust ikka olen... Märt, sa ei käi Jõusaalis, sind ei tõmba Naised, ja mis kõige hullem, sind ei huvita Autod.

Tahaksin rääkida täna oma suhetest just selle viimasega.

Nimelt ostsin eile auto, oma elu esimese. See oli tipphetk roadtripist, mida ühtlasti üks Risttee kommunikaatoritest Craig on hiljuti siinsamas blogis paar päeva tagasi kirjeldanud. Selline punast värvi, küljel kleepsud "family", piisavalt kiire, et sõita 7 rekkast korraga mööda ja piisavalt pikk, et sisse panna lastekäru.

Minu praegust eluetappi arvestades, täiesti tipp-topp.

Aga ma siiamaani kohtlen seda masinat nagu veel tundmata pereliiget. Võõristan. Nagu ta oleks sugulane, kelle olemasolust ma kunagi teadlik pole olnud... kellest aga unistanud olen. (sest ikkagi osa meheksolemisest ja -saamisest!)

Tahaksingi teatada, et sain siis järjekordselt maskuliinsemaks ja peale 27 tunni pikkust reisi Saksamaalt-Eestisse olen astmevõrra enesekindlam.

Lisaksin selle postituse lõppu kaks pilti:

Üks on joonistus, mille tegin vahetult enne Tallinna lennukile minekut. Kogu info põhjal, mis mul oli, joonistasin oletatava visiooni minu tulevasest autost.

Teine on foto, mis tõestab ehedalt, et kui oled suuteline joonistama oma mõtted paberile, oled valmis teostama oma unistusi. Ja kes teab, ehk soovid sinagi saada kraadivõrra mehelikumaks-naiselikumaks... ning oma family-auto looga sain minna olla sinu innustajaks?!

Perekond otsib endale kirikut

"King of the Hill" on suhteliselt tuntud animasari. Üks parimaid osasid on lugu sellest, kuidas Hank ning ta perekond otsivad endale uut kogudust. Lõbusat vaatamist!
(Videolõik on inglise keeles)

Road Trip

I am someone who loves road trips.  This probably dates back to the many family vacations we took while I was growing up.  Traveling to all part of the US eastern seaboard.  It was so much fun hitting the road, eating in the car, stopping in remote places and then finally arriving at our destination.  I am on one of these right now.  I am traveling to Germany and will be heading back immediately.  So half of the trip via air and the second half via auto.  This is a very cool way to travel, except that we have to drive through Poland which needs to explanation to those of you who have done this.  We are hoping to do the drive from Stuttgart to Tartu in around 24 hours.  Is it possible, only time will tell.  

Road trips are a great chance to get to know someone.  This trip is with Märt Saar, my friend and also my brother in law.  We will be together the next 48 hours so we will have lots of time to talk, get tired of each other, need a break and maybe even have a few disputes, but thats what road trips are for!  Its about the journey, not the destination.  Of course, i am in more of a support role.  I hope that we can find a few seconds in Germany to stop and shop for a big gas grill for the new terrace at home.  This way the grill parties can continue and even grow to include more of you and of course the sacrifice of more animals and fish for our eating pleasure.  

So let me challenge you all to get out on the road and travel a little.  Nothing makes you appreciate home and the people there like a short trip into another world.  I am home sick already when Oskar grabbed my hand and wanted to go with me.  I would love to take him, but 24 hours in a car straight is cruel for a child who will soon turn 2.  In my next post I hope to have a small update about the trip and Märt will also be blogging as we have internet access.  

Puhake pisut

Olen viimasel ajal lugenud evangelikaalidest - mitmest raamatust. Need ytlevad, et evangelikaalid motestavad oma usku tegevuste kaudu. Aktivism on oluline!

Aga Jeesus ytles oma jyngritele ka seda: tulge siia ja puhake pisut. Miks? Vahest selleks, et jyngrid moistaksid, et nad on ainult inimesed, kellel on piirid. Jeesus ise sai inimeseks. Vahest selleks, et nad ei kaotaks iseennast paljude asjade tegemisse. Tegutsemine voib olla kattevarjuks pealiskaudsusele. Ka pealiskaudsele usule.

Igatahes -- sellel suvel tahaksin kyll votta aega syvenemiseks. Lihtsalt niisama olemiseks. Ilma programmita elamiseks. Kasvoi natuke. Vahest aitab see vabaneda illusioonist, et ilma minu tegutsemisteta, programmideta ja muu sagimiseta kukub maailm kokku. Ega ei kuku kyll. Aga mina ise voin kaotada midagi olulist, oma inimsuhetes ja Jumala-suhtes.

Astu natuke eemale kiirusteamisest, askeldamisest. Puhka pisut. Ja avasta mitte midagi tegemise sygavus!

Luukered pastorite kapis!

Kui tahad iseenda ja oma perekonna elu tuksi keerata, siis hakka pastoriks! Vähemalt statistika kohaselt on see üks hullemaid ameteid üldse.
Järgnev statistika pärineb organisatsioonidest Barna (www.barna.org) ja Focus on the Family (www.family.org) ning on seega pisut USA keskne, kuid üldise pildi peaks see edasi andma küll ka meie kontekstis.

Pastorid

• 50% pastorite abieludest lõppevad abielulahutusega!
• 70% pastoritest võitleb pideval depressiooniga.
• 80% pastoritest ning 84% nende abikaasedest tunnevad ennast ebapädevatena oma töö jaoks
• 50% pastoritest oleks kohe valmis lahkuma jumalariigitöölt, kui nad vaid oskaksid mingil muul viisil oma perele leiba teenida.
• 80% teoloogiliste seminaride lõpetajatest kes asuvad tööle täisajalises kogudusetöös, lõpetavad selle esimese 5 aasta jooksul
• Ligi 40% pastoritest tunnistab, et neil on olnud abieluväline suhe selle aja jooksul mil nad on töötanud pastorina!
  
• Igal kuul lahkub USA 1500 pastorit oma töölt pastorina. Põhjuseks abielu rikkumine, vaimne läbipõlemine või terav vastasseis koguduses
• 70% pastoritest loevad Piiblit ainult jutlusteks ettevalmistades

Pastorite naised

• 80% pastorite abikaasadest tunnevad, et nende mees on ülekoormatud tööga
• 80% pastorite naistest soovib, et nende abikaasa valiks teise töö.
• Enamus pastorite naistest arvates on nende abielu ning perekonna jaoks kõige hävitavamaks sündmuseks olnud täisajaga jumalariigitööle pühendumise päev.
  

Ega asjata ei ole Piiblis öeldud, et palvetage oma koguduse juhtide eest!
Me tõesti vajame seda!
Jõudu ja õnnistust kõigile Eesti pastoritele!

Antud teemal on pikemalt kirjutanud ning ka vastavad faktid kokku kogunud Mark Driscoll oma blogis.

Ristimine

Here are the video testimonies from the latest Risttee ristimine!

Mis on ime?

See, et me ütleme:

1. imesid ei ole olemas
2. või lihtsalt jätame selle ütlemata

...ei tähenda, et imesid ei ole olemas.

Ma nägin sel reedel (15.juuni), kuidas mu parim sõber päästeti surmast. Ja kuidas Jumal teda tervendab. See on imede ime (vt lähemalt). Ja ärgu keegi mulle öelgu, et imesid ei oleks olemas!

Mida teha jamadega?

Mida teha jamadega? Kui ükskõik, mis liigutuse teed, sünnib mingi jama. Midagi head sünnib sageli ka. Tegelikult. Mul on viimasel ajal neid kohe kuhjaga. Enda meelest teen päris häid ja vajalikke asju, aga alati on ka teine pool, varjupool: kellelegi midagi ei meeldi, unustan midagi olulist, haavan kellegi väärikust, teen midagi katki.

Kodus kaevasid töömehed kanalisatsioonikraavi. Kraav sai valmis, dushi alla saab vast kah varsti minna, -- aga kopp lõhkus ära valguskaabli. Elion pahane! Otseselt ei teinud seda mina, aga see on ikkagi minu krunt...

Vestlen kristlasest sõbraga oma usust, oma arusaamadest. Ma arvan, et see on huvitav vestlus. Annab mulle palju. Loodan, et ka talle. Aga tajun, et kohati "kuumeneb vestlus üle". Vestlusesse lipsavad sisse väited, mida võiks nimetada "argumentum ad hominem". Ja minu meelest see ei ole hea. Tahaksin osata paremini...

Korraldan mõne ürituse. Enda meelest sisuka. Aga keegi arvab, et teda on jäetud mängust välja. Tema võimu või au või väärikuse positsioone pole piisavalt arvestatud. Jälle jama!

Kas ongi nii, et kui sünnib midagi head, tuleb arvestada jamadega. Et jamad on heade asjade lahutamatud kaaslased? Jeesusega oli ka vist nii... Ega ta jägijatel ei pea parem põli olema. Hm, mitte eriti lohutav, mis sest, et kõlab nagu õige lause.

Maailma monsterehitused I: sillad

Mulle meeldib ehitada. Või vaadata kuidas teised ehitavad. Üks ütlemata tore ning võimas tunna on näha, kuidas kerkivad seinad, kivihunnikust tekib mingi tähendusrikas vorm. Millegi uue sünd! Lapsena võisin ma veeta tunde vaadates kerkivaid ehitisi (sellel ajal olid nendeks 9kordsed korterelamud, mida rajati Annelinna kivilinna piirkonda). Isegi praegu võin ma veeta tunde tiirutades Tartu linna peal ning vaadata, mis on juhtunud uutes arenduspiirkondades ning kuidas ikka edeneb võtmeprojektide ehitus. Ja ise meeldib ka ehitada, kuna see hoiab mu vaimu värske ning meelte nüristumise eemal.

Eile öösel hakkasime millegi pärast Annaga vaatama netist maailma suurimate sildade pilte. Sillad on toredad: nad ühendavad, loovad tee sinna kus seda ennem ei olnud. Olen palju mõelnud, et kas mina loon oma eluga sildu või pigem lahutan? Kas kirik tänases maailmas loob sildu? Kui vaadata Jeesuse elu siis ta küll ehitas sildu, kuid mõnikord ka lammutas neid. Oli selline radikaalne inimene! Eks meiegi peaks olema samasuguses.
Kuid olgu siinkohal meil igalühel ruumi oma mõttelõnga jätkamiseks ning seniks vaadake mõnda maailma supersildadest, mis ma netist leidsin.

See on uhkeim sild millel olen ise viibinud. Ühendab San Diegot Coronado saarega

Maailma pikim sild - Lake Pontchartrain Causeway (32km)

Lupu sild Hiinas




Ja muidugi:
Sild mille kaare peal iga enesest lugupidav tartlane ja linna külaline käinud on.

Ansipi- ehk Turusild

PS Ehitusfriigina jätkan ma sarja maailma superehitiste kajastamisest üsna pea :)

Esimene hall karv ja ristimine

Täna leidsin juustest esimese halli karva. Aga ma pole veerand sajanditki vana... ja eile tundsin ennast ka päris vanana. Sest siis ristiti Risttee kogudusse 9 uut liiget ning mulle meenus, kuidas ma ise 6 aastat tagasi ristitud sain ja milline ma siis olin...

...sest see oli jupp aega tagasi ja siis oli neid noorusaja tundeid kuidagi rohkem...

1. Kunagi ma arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui sääred karvaseks lähevad.
2. Siis arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui passi saan.
3. Edasi oli mu oletus, et ehk olen ma täiskasvanu siis, kui valima saan minna...
4. Või kui mul lubatakse kasiinosse minna ja hoopis mina ütlen turvameestele "ei".
5. Või kui abiellun? Või kui ülikooli lõpetan?

Ei seda ega teist. Täiskasvanuks olemist kui sellist pole olemas. Ja nagu psühholoog Tõnu Lehtsaar kinnitas, pole olemas ka keskea kriisi. See on müüt.

Ometigi meid kutsutakse saama usus täisealisteks, suurteks. Usuisadeks. Emapiimast välja kasvama.

Seega ma imetlen neid ristituid, kes võtavad oma usku tõsiselt ja teevad sellise otsuse, mis neid täiesti uude usuvanusesse viib. Kuid, finiš see pole, tõsisem jooks alles algab!

Ja selle halli karva, mis leidsin, tõmbasin peast.

Tiredness

Tiredness is something we all seem to suffer from most of the time. The feeling that you can barely keep your eyes open. For me, when I am tired I slow down, but the world around me, seems to speed up. Its like as I move my head, the things I see get blurry. Reena asks me questions, I hear them, but it takes me a while to answer because it takes me so long to process. Yesterday was a day when I was terrible tired and this evening, I feel it again. I get like this when I just do too much and don't take some down time. But my thought is why do I and others feel this more than feeling good? Why do we live lives or walk through our lives barely awake. We long for our bed or time to just do nothing, more than living life to its fullest. Sometimes this can go on for days, weeks and even months. Its an awful to go through life and something I want to change. But how, what steps can I take? What do I have to cut out or start to do to feel more live when my eyes are open?

For one, I have to find my source of energy and then let it fill me up. Two places give me a lot of energy, my time with God daily and second is time with my boys and Reena. Often, life is too busy for these, and I run through my day and feel completely empty and wonder why, but I know the answer. Sometime I am tired and sit on the couch at home with Reena and I feel too tired to listen to her talk about her day, so I don't give her attention she needs and then usually that situation ends up not so good.

What recharges you? What gives you energy? Once you know, how are you making time for these things and how are making the most of those oppurtunities?

I bet if we could all do this, we might get an idea of what life is really all about!

Jalgpallist ja kristlikust elust

Vaatasin jalgpalli. Ikka seda ajaloolist mängu. Eestlased kaotasid Inglismaale 0:3. Noh, igatahes mitte 0:4. Jah.

Jalgpallis on tähtis sihikindlus, pühendumine ja meeskonnatunnetus. Kristlastel on jalgpallist midagi õppida. Ma ei ole suurem efektiivsuse fänn -- et paneme eesmärgid kirja, näiteks et kolme aasta pärast peab Eesti EKB liit kasvama 20%, ja siis teeme reklaami, ja muudkui mõõdame tulemusi. See on niisugune turundusfilosoofia, millesse kristlik kirik peaks prohvetliku kriitikaga suhtuma.

Aga teine äärmus on kah kole. Et kirik ei mõtle üldse, kuhu ta tahab areneda. Et elatakse arusaamas "Nii on alati olnud. Nii ka jäägu." Tegelikult ei jää, sest mis ei arene edasi, see kahaneb, lahtub, lahustub, hajub... Nii et sihikindlus küll, aga vahest mitte lihtsalt numbrites, vaid eluviisis, samuti koguduslikes praktikates. Et ei oleks ainult ühe-päeva ettevõtmisi, vaid korduvaid, traditsiooniks kujunevaid praktikaid.

Pühendumisest ja meeskonnatunnetusest võib ju lugeja ise edasi mõelda. Ja vahest kommenteerida...

Ahah, ühes telesaates ütles keegi kõva piljardimängija, et kui maailmatasemel piljardit mängida, siis tuleb päevas seitse-kaheksa tundi harjutada. Et see on eluviis. Et kui, siis täiega. Ja kui olla kristlane, siis igatahes täiega.

Postimehe mälumäng

6.juuni Postimehe mälumängu 3. küsimus:

Tartus tegutseb kogudus, mille motoks on "Kirik teistele, kodu kõigile". Esimene ristimine toimus kirikus 2006. aastal ja see viidi läbi Emajõe Ärikeskuse luksuslikus basseinis. Mis kogudus? Nii kogudus kui uus pühakoda said nime pühakoju asukohast tulenevalt.

Kas sina tead õiget vastust?

PS Faktiviga on muidugi ristimise toimumisaasta, mis peaks olema hoopis 2007

Elu-muutvad 90 minutit

Mul on üks väga hea sõber, Egert, kellega me käisime 4 aastat koos ülikoolis ning õppisime kõrgemat matti ning informaatikat. Küll sai loengutes juttu aetud, töödest läbi kukutud ning üheskoos kodutöid tehtud. Ülikooli ajal oli Egert pigem ateist (või siis agnostik, võta sa kinni). Igatahes nende aastate jooksul ei suutnud ma tuvastada temas erilist huvi vaimsete asjade vastu. Kui ta kohtas aga oma tulevast abikaasat, hakkasid asjad muutuma, ning ta asus vaimse otsingu teele. Käinud üheskoos läbi shamanismi on nad praeguseks välja jõudnud idamaiste usunditeni. Täpsemalt Art of Living'uni.

Eile käisin korraks Egertil külas ning ta näitas mulle ka oma kodu meditatsiooni ruumi. Siirat huvi tundes küsisin ma temalt, et kui tihti ning kui mitu minutit ta päevas veedab meditatsiooni protsessis. Egert vastus oli järgmine:
Hommikul tõuseb ta kell 6. Hommikune rituaal algab pesemisega, millele järgneb jooga ning seejärel meditatsioon. Kokku 1,5 tundi! Ja nii igal hommikul. Ning õhtuti taaskord pesemine ning meditatsioon. Respect!

Millal veetsin mina veendunud kristlasena hommikul 1,5 tundi universumi Loojaga? Millal ma püüdsin nõnda pühendunult kuulata oma Päästja Jeesuse häält? Ma pean küll tunnistama, et minu puhul on pigem 30 minutit väga hea tulemus. Ja milline on nende minutite kvaliteet? Ning mõnikord, häbi küll tunnistada, on nii kiire, et hommikul jääb aeg Jumalaga kahekesi veetmata! (M.Luter on öelnud kord kuldsed sõnad: "Mul on liiga kiire selleks, et mitte palvetada"!)

Mis muutuks sinu elus kui sa veedaksid regulaarselt iga päev vähemalt 90 minutit Jumalaga? Kui lähedalt sa teda tundma õpiksid? Kui selgelt kuuleksid tema häält? Kuidas näeksid tulevikku ning oma rolli selles? Kuidas kehastaksid ning elaksid välja Jumala armastus selles maailmas?

90 minutit! Sa oled mu eeskuju Egert!

PS EQ, ma loodan et ma ei pannud väga mööda oma looga. Eks sa paranda mind kui tegin seda.

Orkutis testitakse sõprust

Iga inimese Orkuti-tutvusringkonnas on vähemalt kolm inimest, kes otsustavad vähemalt kord aastas panna omavahelise sõpruse proovile. Nende plaan iseenesest on väga lihtne... nad mängivad sellisel õrnal teemal nagu sünnipäev.

Mõnel on seal sõpru 50, teisel 100. On terve rida inimesi, kellel 300 ja mõnel tõelisel virtuaalsel seltskonnalõvil ligi 1000. Igaüks neist on potentsiaalne sõpruse testija! Mida ta teeb?

Ta teab, et terve hulk ta tuttavatest hoiab silma peal sellel, kuna tal on sünnipäev. Orkut oleks nagu kalender... ja just sellist rutiini silmas pidades ta kustutab neist dokumentidest oma sünnipäeva ja ootab siis, et sellest hoolimata ta skräppbookki (märkmikku) õnnitlusi kirjutataks.

Ta lihtsalt tahab teada, kas ta on virtuaalne sõber. Ja kes päris sõber... mõni minu sõpradest on teinud nii:

1. Muutnud oma sünnipäeva kolmel korral aastas. Ja saanud seeläbi 3-kordseid õnnitlussoove! Haugi mäluga sõbrad, või mis?
2. Toonud oma sünnipäeva mitu kuud varasemaks. Ja saanud seeläbi täiesti erakordseid õnnesoove, siis kui ei peaks. Ebateadlikud sõbrad, või mis?
3. Kustutanud oma sünnipäevadaatumi kalendrist üldse. Ja seepärast on ta saanud mitu ja mitu lehekülge vähem õnnesoove kui muidu. Huvitundmatud sõbrad, või mis?

Inimesed tahavad jätkuvalt kogeda seda, et neid oleks meeles peetud, isiklikult ja päevapealt väärtustatud. Orkut on aga loonud uue mugava keskkonna, kus enam sõpruse nimel pingutama ei pea. Lihtsalt lähed ja toksid oma õnnesoovi sisse ja võid rahulikult hommikukohvi edasi juua...

Asja miinus on seejuures see, et inimesed nagu mina... meie usaldust kasutatakse ära. Oleme andnud Orkutile voli otsustada, kuna on mu sõbral sünnipäev ja seega isiklikke märkmikke enam kaasas ei kanna.

Sellega defineeritakse minu sõprussuhted enne, kui mina üldse jaole pääsen. Mulle ei antagi tegelikult võimalust tõestada seda, et ma tegelikult hoolin!

Mida siis teha?
1. Osta oma märkmik
2. Kirjuta sinna kõigi oma sõprade sünnipäevad
3. Pea neid meeles
4. Tunne mõnu sellest, kui hea sõber sa oled

Hea sõna

Me unustame mõnikord, et vajame head sõna. Me unustame, et head sõna vajavad ka inimesed, kellega kohtume, kes on meie ümber. Oleme nii hõivatud õigluse tagaajamisest, tõe jaluleseadmisest või lihtsalt nii iseenesesse süvenenud, et pole aega... Aga hea sõna on meil kõigil tarvis.

Mu abikaasa Einike rääkis mulle sellise loo, mis juhtus paar päeva tagasi. Ta läks lasteaeda meie noorema pojaga, kes praegu kasutab karke. (Nojah, ta on nendest tüdinud ja kasutab neid tihti akrobaatikariistadena, aga arsti nõue on, et karke tuleb kasutada kuni novembrini.) Kui Timoteos, kargud kaenlas, autost välja ronis, möödus keegi vene keelt kõnelev lüheldane mees. Ta ütles midagi, millest Einike kohe aru ei saanud. Ei oska ju mööduja kommentaare tähelepanuga kuulata. Pealegi, kui öeldakse midagi vene keeles.

Mees ütles veel midagi. Ja siis sai Einike aru. Zdorovyi ja baren kõlasid tuttavalt. Mees ütles karkudega poisile häid sõnu. Umbes nii, et oled tubli ja sinust saab terve poiss. -- See häid sõnu ütlev võõras andis päevale erilise sära.

Kas nõnda avaldub meile midagi Jumala hoolimisest? Võõras möödujas, kelleski, kes kõneleb prohvetlikult ise seda teadmata, halastajas samaarlases, inimeses, kes suuremeelselt ja spontaanselt jagab headust, ületades nõnda eelarvamuste müüre.

Sellele tavalisele vene mehele oleks mul piinlik hakata rääkima integreerumisest. Ta on lihtsalt hea inimene. Ja mulle tundub, et sellest on küll.