Eile käsitles jutlus Risttee koguduses teemat, mis iga inimese mõtetes on liikunud: Miks on nii palju kirikuid? Luterlased, baptistid, metodistid, nelipühilased. Rääkimata paljudest väiksematest. Teemale mõeldes jõudsin järgmiste pidepunktideni, millest saab igaüks edasi mõelda:
Jumal on nii suur ja mitmekesine, et tema teenimiseks ja austamiseks ei piisa ainult ühest stiilist või kiriklikust traditsioonist.
Kui kiriku või koguduse jumalateenistus kajastab Jumala tegelikkust, siis saab Jumala rikkust ja sügavust väljendada vaid mitmekesisuses, mitte üheülbalisuse teel.
Erinevatel ajalooetappidel on kristlastel erinevaid usulisi ja teoloogilisi rõhuasetusi, nende muutuste kajastamiseks ongi tekkinud uusi kirikuid ja usuliikumisi.
Kultuur mõjutab seda, kuidas me väljendame oma usku Jumalasse – erinevad ajaloolised kirikud kajastavad seda tõsiasja.
Erinevad kirikud võivad üksteise kogemusest õppida.
Osadus erinevustes on tänapäeva killustunud kultuuris võimas tunnistus Jumala osadust loovast meelevallast.
Milliseid mõtteid tekitab Sinus kristlike kirikute, uskkondade värvikirevus? Kas näed seda negatiivse või positiivsena?
|