Igatsus vaimsemast

Mu äiapapa tegi mulle hommikul head kohvi. Aitäh! Istusin köögis, ikka veel natuke unine. Sirvisin Päevalehte, mida ma tavaliselt ei loe. Lihtsalt pole harjumust. Olen rohkem Postimehe lugeja. Aga Päevalehe tagaküljel paelus mu pilku rubriik "Romaaniülikool". Jüri Talvet kirjutab Jack Londoni teosest "Martin Eden". Pean tunnistama, et ma ei ole "Martin Edenit" lugenud. "Valgekihva" küll. Aga ärge seda Talvetile, mu kunagisele väliskirjanduse õppejõule, öelge.

Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest. Vaid tabavast mõttekatkest kultuuri kohta, mille Talvet sõnastab. Mitte just liiga filosoofiliselt või kirjandusteaduslikult, aga vaieldamatult tabavalt:

"Mis siis on kultuur? Küllap see seisund, kui ei taheta lihtsalt karjaga kaasas käia. Martin Edeni taolise lihtsa noore mehe tung ilu ja vaimuavaruste poole. Ehk tänapäeva ülekantult: kui ei tunta mõnu tabloidajakirjandusest, seltskonnakroonikatest, rahakuhjade kokkukrabamisest, kümblusest netiportaalide süljekaussides, vaid igatsetakse midagi enamat, vaimsemat oma üürikest maist eksistentsi sisustama."

Kas see pole väike väljakutse vabakogudustele? -- Toetada mitte ainult rahvapärast kergesti seeditavat massimentaliteeti, vaid toetada ka püüdu ilu ja vaimsete avaruste poole. Ja kui ma peaksin lõpetama selle mõttekillu mingi moraaliga, siis ütleksin: lugege head ilukirjandust, kasvõi hiljuti ilmunud Leelo Tungla luulekogu "Täisminevik".