Hingelt mees vōi naine?

Mul on űks teooria. See on selline, et mōned inimesed on hingelt kas 1) mehed vōi 2) naised. Ja selle all ei mōtle ma mitte seksuaalset orientatsiooni. Ei midagi kiiksuga vōi patust, midagi täiesti normipärast. Seda faktorit, kuidas ta teistele inimestele läheneb...

Peres, koolis, sōjaväes ja isegi kirikus avaldub see hästi. Täpsemalt, juhtides.

Kas vastutav isik on emalik, vōi pigem isalik? Kas ta on orienteeritud kommuuni hoidmisele, toitmisele ja viljakusele? Vōi on ta rohkem eesmärgistatum, oma alluvate suhtes sirgejoonelisem ja mōneti ka koduvälisem?

Hingelt naised/emased on nagu karjased. Nad kohtlevad oma lapsi, ōppureid ja jűngreid nagu lambukesi. Tema pōhirelv on hellus, agressiivse tőő teeb ära keegi teine (koer). Selline juht on suure empaatiavōimega.

Hingelt mehed/isased on jällegi nagu dirigendid. Nad panevad toolilistujad oma taktikepi järgi mängima (mitte koledaid, vaid ilusaid sűmfooniaid) . Tema jaoks on oluline űks ja űhine noodikiri ja reeglid. Ja et see kehtiks, on just tema autoriteet. See on juht suure visiooniga ja tavaliselt ka karismaga.

Eesti kirikutes on kindlasti űhed tipp-karjased Alliansi president Meego Remmel. Samuti EKBL president Joosep Tammo. Nad oskavad kuulata ja mōista, nende tugevus väljendub isiklikes suhetes. Nendega koosolek paneb sind tundma nagu oleksid lambanahas. Heas ja soojas.

Samas, ma kardan, et dirigenditaoliseid juhte on kirikutes pigem vähem. Ja ma arvan, et see on tegelikult suur probleem... Liiga palju kasutatakse kirikutes karjaste-keelt. Räägitakse ”hinge hoiust”, ”vaimulikust toidust” ja ”parematest karjamaadest”.

Ja seeläbi jätab rohkem kui űks pastor vōi potentsiaalne ja väga hea pastor oma tulevikuplaanid pooleli. Sel lihtsalt pōhjusel, et ta on hingelt mees... ta ei mahu raamidesse.