Esimene hall karv ja ristimine

Täna leidsin juustest esimese halli karva. Aga ma pole veerand sajanditki vana... ja eile tundsin ennast ka päris vanana. Sest siis ristiti Risttee kogudusse 9 uut liiget ning mulle meenus, kuidas ma ise 6 aastat tagasi ristitud sain ja milline ma siis olin...

...sest see oli jupp aega tagasi ja siis oli neid noorusaja tundeid kuidagi rohkem...

1. Kunagi ma arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui sääred karvaseks lähevad.
2. Siis arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui passi saan.
3. Edasi oli mu oletus, et ehk olen ma täiskasvanu siis, kui valima saan minna...
4. Või kui mul lubatakse kasiinosse minna ja hoopis mina ütlen turvameestele "ei".
5. Või kui abiellun? Või kui ülikooli lõpetan?

Ei seda ega teist. Täiskasvanuks olemist kui sellist pole olemas. Ja nagu psühholoog Tõnu Lehtsaar kinnitas, pole olemas ka keskea kriisi. See on müüt.

Ometigi meid kutsutakse saama usus täisealisteks, suurteks. Usuisadeks. Emapiimast välja kasvama.

Seega ma imetlen neid ristituid, kes võtavad oma usku tõsiselt ja teevad sellise otsuse, mis neid täiesti uude usuvanusesse viib. Kuid, finiš see pole, tõsisem jooks alles algab!

Ja selle halli karva, mis leidsin, tõmbasin peast.