Jalgpallist ja kristlikust elust

Vaatasin jalgpalli. Ikka seda ajaloolist mängu. Eestlased kaotasid Inglismaale 0:3. Noh, igatahes mitte 0:4. Jah.

Jalgpallis on tähtis sihikindlus, pühendumine ja meeskonnatunnetus. Kristlastel on jalgpallist midagi õppida. Ma ei ole suurem efektiivsuse fänn -- et paneme eesmärgid kirja, näiteks et kolme aasta pärast peab Eesti EKB liit kasvama 20%, ja siis teeme reklaami, ja muudkui mõõdame tulemusi. See on niisugune turundusfilosoofia, millesse kristlik kirik peaks prohvetliku kriitikaga suhtuma.

Aga teine äärmus on kah kole. Et kirik ei mõtle üldse, kuhu ta tahab areneda. Et elatakse arusaamas "Nii on alati olnud. Nii ka jäägu." Tegelikult ei jää, sest mis ei arene edasi, see kahaneb, lahtub, lahustub, hajub... Nii et sihikindlus küll, aga vahest mitte lihtsalt numbrites, vaid eluviisis, samuti koguduslikes praktikates. Et ei oleks ainult ühe-päeva ettevõtmisi, vaid korduvaid, traditsiooniks kujunevaid praktikaid.

Pühendumisest ja meeskonnatunnetusest võib ju lugeja ise edasi mõelda. Ja vahest kommenteerida...

Ahah, ühes telesaates ütles keegi kõva piljardimängija, et kui maailmatasemel piljardit mängida, siis tuleb päevas seitse-kaheksa tundi harjutada. Et see on eluviis. Et kui, siis täiega. Ja kui olla kristlane, siis igatahes täiega.