Meheks saamise lugu (autoga)

Sõjaväes provotseeris mind üks jõmm nõndaviisi - Märt, sina pole üldse mingi mees. Istusin ärevalt pingile ja pärisin vastu, et miks nii. Oma arust ikka olen... Märt, sa ei käi Jõusaalis, sind ei tõmba Naised, ja mis kõige hullem, sind ei huvita Autod.

Tahaksin rääkida täna oma suhetest just selle viimasega.

Nimelt ostsin eile auto, oma elu esimese. See oli tipphetk roadtripist, mida ühtlasti üks Risttee kommunikaatoritest Craig on hiljuti siinsamas blogis paar päeva tagasi kirjeldanud. Selline punast värvi, küljel kleepsud "family", piisavalt kiire, et sõita 7 rekkast korraga mööda ja piisavalt pikk, et sisse panna lastekäru.

Minu praegust eluetappi arvestades, täiesti tipp-topp.

Aga ma siiamaani kohtlen seda masinat nagu veel tundmata pereliiget. Võõristan. Nagu ta oleks sugulane, kelle olemasolust ma kunagi teadlik pole olnud... kellest aga unistanud olen. (sest ikkagi osa meheksolemisest ja -saamisest!)

Tahaksingi teatada, et sain siis järjekordselt maskuliinsemaks ja peale 27 tunni pikkust reisi Saksamaalt-Eestisse olen astmevõrra enesekindlam.

Lisaksin selle postituse lõppu kaks pilti:

Üks on joonistus, mille tegin vahetult enne Tallinna lennukile minekut. Kogu info põhjal, mis mul oli, joonistasin oletatava visiooni minu tulevasest autost.

Teine on foto, mis tõestab ehedalt, et kui oled suuteline joonistama oma mõtted paberile, oled valmis teostama oma unistusi. Ja kes teab, ehk soovid sinagi saada kraadivõrra mehelikumaks-naiselikumaks... ning oma family-auto looga sain minna olla sinu innustajaks?!