Üks luuletus

Veetsin augustis mõned päevad vaikuses. Sõnu on palju. Ja me ise teeme palju sõnu. Püüdsin vaikuses rohkem kuulata kui rääkida. Jumalat kuulata. Iseennast kah. Ja lühikeste õhtuste vestluste jooksul paari-kolme vaikuse päevade kaaslast. ... Aga et vaikus ei ole kunagi päris sõnadeta, sündis nendest päevadest luuletus. Pealkirjaga "Selginemine".

Helge nukrus
sinu pilgust
langes minu hinge,

pööras leebeks
lõunavineks
põhjatuule vinge.

Põue põhjas
hõlma varjus
kantud muretarju

pudenes ja
haihtus nagu
kajakate karju.

Seisan keset
meremüha,
luiteid, kõrkjastikku.

Miskipärast
sellest hetkest
nõrgub igavikku.

Toivo Pilli -- Orajõel, 14.08.07