Muruniiduk ei lähegi katki?!

Ajalehes ilusaks inimeseks tituleeritud Peep kirjutas mingi aeg tagasi siin blogis sellest, et kuidas Jumal teda õnnistanud on. Ise puhkusel terassi ehitamas, üleni habemes. Aga ikkagi minu vanem vend.

Vaikselt ta sõnum mind vist ikka mõjutas. Esialgu nagu tundus tühisevõitu postitus...

Aga siis hakkasin jälgima iseenda reageerimist väikestele asjadele. Täpsemalt, milliseid seoseid näen neil olevat Jumalaga?

Kui aus olla, siis mul on pidevalt komme luua negatiivseid seoseid. Selliseid, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. Näiteks lapsepõlves panna kroonine padja alla ja siis nõuda, et Jumal seda õnnistaks. Ülirohkesti.

Kui ei, siis sean skepsise kaalukausile järjekordse tõendi, et Jumal ikka kõige suurem nähtavam olemasolevam pole... Tegelikult olen seda katset teinud korduvalt. Läbi aegade.

Peep vastupidiselt kirjutas, et asjade sujuvuseski võib olla Jumala käejälg. Ja see naiivne mõtteke muutiski mind...

1. Olen hellalt rõõmus, kui satun liikluses rohelisse lainesse
2. Ütlemata tänulik, kui saan klaasi mahla juua ja aknast välja vaadata
3. Kui töökohas tööd on
4. Kui abikaasa öösel mu nime hüüab või siis lihtsalt kallistab
5. Või kui muruniiduk ei lähegi katki.

Need ei ole minu teened. Aga kellegi arvele ma pean need panema. Juhus see ammugi pole... Olen näinud jätkuvalt Jumala kätt ja eelkõige just pisemais asjus, neis - mis teistele kordagi ei lähe. Ning jee, kui ei pea olema kahtlev ja solvunud, vaid saab olla põhjusega tänulik!

Selleks ei pea olema vanem vend Peep, habemes ja puhkusel, ajalehe järgi ilus inimene, et oma sõnumiga teisi mõjutada. Selleks võib olla täiesti suvaline jorss. Lihtsalt keegi, kes avastanud elumuutva tõe.