Palve ja Punane Raamat

Käisin Tallinnas Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus. See kirik allub Rooma paavstile, aga jumalateenistus toimub ortodoksi traditsiooni kohaselt. Paljud vist ei teagi, kus see kirik Tallinnas asub. Ega mina ka ei teadnud, otsisin linnamüüri äärest, kuni leidsin. Kiriku lihtne sisustus, hämarus, kesksel kohal ikoon Kolmekäeline Jumalaema, seinal pildid pühakutest, kes on olnud seotud lähedalt loodusega. Nagu näiteks Püha Kevin, Iirimaalt, kes olevat hoidnud oma kätel linnupesa niikaua kui linnupojad koorusid ja elujõuliseks said. Ja muidugi Franciscus Assisist. Kabelis pildid taimedest ja loomadest, kes on hävimisohus. "Me palvetame siin süütult kannatajate eest," ütleb kirikuvanem Anatoli. Aga mitte ainult süütult kannatavate inimeste, vaid ka looduse eest.

Pean tunnistama, et vabakoguduses üles kasvanud inimesele jääb mõni asi sellises kirikus arusaamatuks. Lihtsalt ei ole sellesse kasvanud. Aga sümpaatne on niisuguses traditsioonis esinev pühendumine. Mõnikord vabakogudustes kuuldav väide, et traditsioonidel pole mingit tähendust ja need on sisutühjad -- on sageli lihtsalt lühinägelikkus ja teadmatus, ja kahjuks mõnikord ka rumal arrogantsus. Mida ma õppisin oma külaskäigust? Et selles linnamüüri varju peidetud kirikus palvetatakse palju. Igaüks võib kirikuseinas oleva avause kaudu jätta eestpalvesoovi. Et visuaalne on tähtis. Ikoonide valmistamise kohta öeldakse, et ikoone "kirjutatakse" -- need pole ilusad pildid, vaid elavad lood. Et ka vabakogudusliku taustaga usklik vajab rahu ja vaikusega täidetud kogemust, et astuda Jumalale lähemale. Mitte ainult sõnad ja helid ei kanna evangeeliumi, vaid ka mõtestatud vaikus, sõnatult kõnelevad pildid.