Valus laks ja varukoopiad

Üleeile õhtul see siis lõpuks juhtus!
Pesin hambaid ning vaatasin läpakast samal ajal mingit Youtube videot, kui korraga viskas mu Gateway arvuti ette sinise ekraani minigisuguse kerneli veateatega. Masin taaskäivitus ning korraga hakkas kostma seni muidu nii vaikselt töötanud arvutist imelikku kraapivat-kraaksuvat häält. Mis see muu olla saab kui kõvaketas, arvasin ma ning jätkasin hambapesu ja läksin magama (sest kes õhtusel ajal ikka negatiivsete asjadega tahab tegeleda).
Hommikul hakkasin asja täpsemalt uurima ning õhtuks kutsusin lausa appi arvutieksperdist sõbra Viljari. Diagnoos - arvuti kõvaketas on põhimõtteliselt õhku lennanud.

Mis seal siis ikka ju, arvuteid ju ennemgi katki läinud võiks mõelda. Kuid asja teeb nukraks just see, et selles arvutis oli kogu mu viimase 3 aasta Going UPis ning Ristteel tehtud töö tulemused. Ja muidugi mingit adekvaatset varukoopiat failidest ning andmetest ei ole. Viimase versiooni kustutasin paar nädalat tagasi ühest arvutist ära, sest pidin ju kohe kohe hakkama Gatewayst faile üle tõstma oma uude ja armsasse Maci!

Seega minu lollusest ja lohakusest (ja muidugi Gateway viletsast kvaliteedist tingituna) on korraga kadunud nii eelmiste aastate finantsaruanded, partnerite kontaktandmed, töölepingud, jutluste konspektid, perekonna kulude-tulude arvepidamine, 1-gigane mailbox, jne, jne. Nii et sõbrad - tehke ja hoidke varukoopiaid kõigest, mis on oluline.
Selge see, et ega mul sellest kadumaläinud 60st GBst kõike vaja ei lähe, kuid mingi 10% on sealt kriitilise tähtusesega. Või 5%.

Kuid aitab halamisest. Mind pani see 3 aasta tööviljade kadumine ning varukoopiate mitte tegemine hoopis mõtlema minu elu peale.
Kui palju hetki ja päevi minu elus on väärt seda, et neist teha nö varukoopia. Talletada nad nõnda eredalt kuhugi oma mälusoppidesse, et ma alati kui vaja saan nad sealt välja tuua. Sest nad on nii ülestõstvad, erilised, kallid. Või siis õpetlikud ning valusad. Mis on selleks talletamistväärt olevaks protsendiks - 10%, 5%, 3%? Enamus elust ja päevades, mis kulgevad mööda tegelikult ei ole ju väga väärt, et neist mälestus meid saatma jääks elu lõpuni (vaene Rainman, kes suudab siiani kõiki ebaolulise fakte minevikust meeles hoida).
Või et siis järsku peaksi nii olema, et me elu koosneb suures enamuses sellisest hallist massist, mida otsekui vürtsitavad need kõige helgemad ja kõige valusamad hetked.

Igatahes - ma tahaks oma elu nõnda, et see on täidetud hetkedega, millest peaks tegema varukoopia.
Seniks aga tehke oma failidest ikka varukoopiaid!