Teooria tapab ande

Eelmise nädala lõpul pidin ma 4 päeva järjest kõnelema Eestimaa eri paigus. Olin lubanud olla metodisti kiriku laagris üheks kõnelejaks/seminaripidajaks, laupäeval V:NL noortelaagrit külastada ning pühapäeval jätkus Ristteel Lihtsalt Vastupandamatu seeria. Ei mäletagi viimati kuna nii suure intensiivsusega avaliku kõnega üles astutud sai. Kalendris olid mul need päevad planeeritud juba suve algusest ja nõnda olid mul ilusad ja toredad plaanid juba aegsasti ettevalmistada, nii et ei peaks rabistama ning mütsiga lööma minema. Nagu minu puhul mõnikord ette tuleb, siis läksid need ilusad plaanid paraku vett vedama. Nõnda oli viimane nädal sisustatud mõttetöö ning ettevalmistamisega, mis nagu ikka vähendab perega olemise aega.

Kuid mis ma selle postitusega tahtsin öelda oli see, et harjutamine teeb meistriks. Kõneledes alatest neljapäevast kuni pühapäevani tundsin, kuidas läbi nende päevade kõnelemine muutus mu jaoks kergemaks ning nauditavamaks. Lisandus eneskindlust (millest mul laval tihti puudus on), loodetavasti kasvas selgus ning arusaadavus.
Mark Driscoll Mars Hill kirikust (see on pastor, kes pidevalt on vihane) on oma raamatus "Confessions of a reformissional rev." rääkinud sellest, kuidas ta õppis jutlustama lihtsalt läbi rohke, lausa ülirohke praktika. Nimelt jutlustas ta pühapäeva jooksul 5 teenistusel, kusjuures jutlus kestis vähemalt 1tund. Seega iga nädal vähemalt 5-6tundi puhast praktikat. Pole ime, et sellise praktikaga kasvas temast väga hea kõnemees.

Kui sa vaatad ennast selles valdkonnas, kus sa töötad (õpid). Kui palju aega sa võtad enese arendamiseks, õppimiseks, harjutamiseks? Mitmeid tunde veedad sa lisaks teooriaklasside, raamatute lugemise, blogide jälgmise esteetilisele keskkonnale praktika mudastest ning poristes kaevikutes. Ma õppisin ülikoolis arvutiteadust, millest suur osa kulus programmeerimisele. Kuid minust ei saanud kunagi programmeerijat ning ma ei oska seda enam üldse. Seda sellepärast, et ma kunagi ei praktiseerinud reaalselt seda rohket ja kvaliteetset teooriat, mida ma omandasin.

Kui sa oled jutlustaja, siis kui palju aega sa veedad ennast teoreetilisel tasandil arendades - kuulates kriitiliselt iseenda jutluseid, õppides teistelt, lugedes raamatuid. Kui palju aega kulub reaalselt palvetades ning Jumalat otsides sõnumite ettevalmistamiseks. Aga lõppeks, kas sa praktiseerid, praktiseerid, praktiseerid. Sest ainult teoorias kümmeldes, uputad sa endas oleva tugevuse ja ande.

Ole kes sa oled - rekka juht, progeja, õpetaja, ajakirjanik - harjutamine teeb meistriks.
Ja teooria seal taustal annab sulle vahendid.