Ületada oma saatust

Tuhnisin vanades ajakirjades. Et kirjutada natuke Eesti baptistide alguaegade suurkujust Andres Tetermannist. Nojah, ma ei arvagi, et kõik lugejad peaksid teadma, kes oli Andres Tetermann. Aga just sellepärast tasub edasi lugeda.

Andres Tetermann oli mees, kes tõusis kõrgemale oma saatusest. Sündis 1854. aastal Pärnu lähedal Tammistes. Talupoiss. Temas oli maalähedast intelligentsust. Musikaalne. Nii, et külakõrtsis oli tema viiulimäng ikka teretulnud. Aga just usuline huvi ja muutus aitas tal tõusta kõrgemale oma saatusest. Ta ei mänginud oma elu külakõrtsis maha, ei matnud seda ka vaevalistesse Pärnumaa põldudesse.

Temast sai fenomen Eesti usulise muusika vallas. Mitmed täna vabakogudustes lauldavad laulud on Tetermanni tõlgitud või kirjutatud. Ta õppis saksa keelt. Ta murdis pead kreeka keele kallal. Ta kogus endale väikese, kuid arvestatava raamatukogu. Ikka selleks, et paremini mõista, mis tähendus on piiblil tänase päeva ja tema enda ning koguduse elu jaoks. Ta kirjutas ja kirjutas ja tõlkis ja kirjutas jälle. Ta pani aluse vabakoguduse ajakirjandusele. Ajakiri Teekäija on tema asutatud. Temas oli piisavalt seikluslikkust, et veel vanas eas siirduda Ameerikasse, New Yorki. Seal ta puhkab tänaseni.

Mees, kes tõusis kõrgemale oma saatusest. Vaat see on vägev usk, mis aitab inimesel ületada oma ettemääratust. Iseloomu "geene". Kasvatuse "geene". Kultuuri "geene". Sest rohkem kui "geenid", määrab inimese elu kulgu tema mõtlemine. Ja usk Jumalasse, mis paneb inimest mõtlema paremini, suuremeelsemalt, loomingulisemalt, teenivamalt -- see on vägev usk.

Teooria tapab ande

Eelmise nädala lõpul pidin ma 4 päeva järjest kõnelema Eestimaa eri paigus. Olin lubanud olla metodisti kiriku laagris üheks kõnelejaks/seminaripidajaks, laupäeval V:NL noortelaagrit külastada ning pühapäeval jätkus Ristteel Lihtsalt Vastupandamatu seeria. Ei mäletagi viimati kuna nii suure intensiivsusega avaliku kõnega üles astutud sai. Kalendris olid mul need päevad planeeritud juba suve algusest ja nõnda olid mul ilusad ja toredad plaanid juba aegsasti ettevalmistada, nii et ei peaks rabistama ning mütsiga lööma minema. Nagu minu puhul mõnikord ette tuleb, siis läksid need ilusad plaanid paraku vett vedama. Nõnda oli viimane nädal sisustatud mõttetöö ning ettevalmistamisega, mis nagu ikka vähendab perega olemise aega.

Kuid mis ma selle postitusega tahtsin öelda oli see, et harjutamine teeb meistriks. Kõneledes alatest neljapäevast kuni pühapäevani tundsin, kuidas läbi nende päevade kõnelemine muutus mu jaoks kergemaks ning nauditavamaks. Lisandus eneskindlust (millest mul laval tihti puudus on), loodetavasti kasvas selgus ning arusaadavus.
Mark Driscoll Mars Hill kirikust (see on pastor, kes pidevalt on vihane) on oma raamatus "Confessions of a reformissional rev." rääkinud sellest, kuidas ta õppis jutlustama lihtsalt läbi rohke, lausa ülirohke praktika. Nimelt jutlustas ta pühapäeva jooksul 5 teenistusel, kusjuures jutlus kestis vähemalt 1tund. Seega iga nädal vähemalt 5-6tundi puhast praktikat. Pole ime, et sellise praktikaga kasvas temast väga hea kõnemees.

Kui sa vaatad ennast selles valdkonnas, kus sa töötad (õpid). Kui palju aega sa võtad enese arendamiseks, õppimiseks, harjutamiseks? Mitmeid tunde veedad sa lisaks teooriaklasside, raamatute lugemise, blogide jälgmise esteetilisele keskkonnale praktika mudastest ning poristes kaevikutes. Ma õppisin ülikoolis arvutiteadust, millest suur osa kulus programmeerimisele. Kuid minust ei saanud kunagi programmeerijat ning ma ei oska seda enam üldse. Seda sellepärast, et ma kunagi ei praktiseerinud reaalselt seda rohket ja kvaliteetset teooriat, mida ma omandasin.

Kui sa oled jutlustaja, siis kui palju aega sa veedad ennast teoreetilisel tasandil arendades - kuulates kriitiliselt iseenda jutluseid, õppides teistelt, lugedes raamatuid. Kui palju aega kulub reaalselt palvetades ning Jumalat otsides sõnumite ettevalmistamiseks. Aga lõppeks, kas sa praktiseerid, praktiseerid, praktiseerid. Sest ainult teoorias kümmeldes, uputad sa endas oleva tugevuse ja ande.

Ole kes sa oled - rekka juht, progeja, õpetaja, ajakirjanik - harjutamine teeb meistriks.
Ja teooria seal taustal annab sulle vahendid.

Customer Service

This past trip to the United States was a great trip. We enjoyed time with friends and family and of course, we did lots of shopping. Clothes and these type of things are significantly cheaper than here in Estonia. When we finally arrived home and unpacked our bags, we noticed that several pairs of shoes were missing from one bag. This was a real surprise for me. We checked all the bags a second time and knew for sure they were missing. I called Delta who was the main airline we flew and was told I would need to talk with KLM who was our final flight from Amsterdam to Riga. I checked their website, and they had good information on what to do. I then emailed them with the information. I got a response the next day with a explanation of the baggage system and an apology. I then gave them some additional information and a few days later, I called to check on things and everything was in process. The next day, they sent me an email informing that the money was being transfered to my account. This was amazing and so easy. I was really impressed by the way the people at KLM handled things and how they treated me. I recommend KLM to anyone flying and I intend to fly them as often as possible.

This got me to thinking the past few days about how we treat people in and around our churches. I am not saying that church is a business, but i do believe that we could learn somethings from these companies in how they deal with people. For me, information was really important, who to contact, what info do I need, and what are the variables. In a few seconds, I was able to find that online. Do we as a church have the basic information for people available? How do we respond to people? Immediately like they did, or do we wait too long and let it slip our minds. What about finding fair solutions to problems? I often find myself not wanting to be flexible, or want to listen to people who want to express their opinions or problems. Why do I do this? Why do I put myself higher than others?

I don't think the church is in the business of customer service, but I know that we are in the business of service. Serving and being a servant is the very nature of Christ and if he is my role model, maybe I need to take some pointers from his life and maybe some pointers from other people or organization that do service well.

Mina olen väga alandlik! (pähkel 1)

Selle nädala pähkel salapärastele blogilugejatele on...

1. Kes kirjutas 4. Moosese raamatu?

Kui sa vastasid esimesele küsimusele "mooses", siis sellest järgmine küsimus on tiba keerulisem...

2. Kes kirjutas 4. Moosese 12. peatükki lause "Aga mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal."?

Kui sa vastasid teisele küsimusele, et Mooses ise kirjutas, et Mooses on kõige alandlikum inimene maailmas, siis kolmas küsimus on juba selline, mis paneb sind seisukohta võtma...

3. Kuidas on see võimalik, et maailma kõige alandlikum mees kirjutab, et ta on maailma kõige alandlikum?

Ma ise olen alati arvanud, et alandlik inimene sellist lauset ei tohi öelda ega mõelda. Peab alati endale tuhka pähe raputama... Kui sa aga siiski kipud arvama, et kui-Mooses-nii-ütles-ju-siis-on-võimalik, siis kaalu ka alljärgnevaid tsitaate:

"Alandlikkus on teadmine, kes sa oled Jumala ees." (Tartu Elu Sõna suvekonverentsil)

"Alandlikkus ei ole valetamine sellest, kes sa ei ole. Alandlikkus on lihtsalt see, kui sa endast nii tihti ei mõtle." (Kalifornia Cornerstone kirikus)

Järgmine pähkel tuleb juba järgmisel nädalal.

Võistlusärevus

Vat ei oskagi kohe midagi siia enam lisada...

Hommikupalve

Täna hommikul palvetan selliste sõnadega. Kutsun Sindki kaasa palvetama:

Argusest,
mis väldib uusi tõdesid;
laiskusest,
mis on rahul poolikute tõdedega;
kõrkusest,
mis arvab, et teab juba kogu tõde --
päästa meid täna, hea Issand.

(Palveraamat: palved pühadeks ja argipäevaks, lk. 93)

Ilusat päeva kõigile!

Rajajate vennaskond

Järgmisel nädalal kogunevad Eestimaa erinevate koguduste rajajad taaskord ümber ümarlaua. Sedakorda Tallinnas, Mustamäe Linnakoguduses.

Kui vaadata enda ümber Eestima kristlikku usumaastiku, siis pinnapealsel vaatlemisel tundub, et ega eriti uut kusagil sündimas ei ole. Kuid kui kõik koguduste rajamisega tegelevad mehed kokku tulevad (mitte et ma naistevaenulik olen vaid koguduserajajamisprojekte eestvedavaid naisi Eestis minu teada lihtsalt ei ole), siis on meid lausa kümmekond.

Koguduse rajamine pole kerge töö. Eriti juhtidena tuleb marssida piltlikult öeldes rinnaga tuult kündes mööda kõledat ning üksikut maastikut. Ja siis on väga tore kui sul on võimalik jagada oma kogemusi, pettumusi, võite, kaotusi kellegi teisega, kes on samal teekonnal. Rääkida sellest mida oled lugenud ja õppinud või hoopis jagades neid küsimusi, mida oled õppinud küsima.

Nii tore, et leidub inimesi, kelle südame igatsuseks on näha Jumalat midagi uut tekkimas me maal. Kes lähevad magama ja tõsevad üles ühe mõttega vasardamas peas - mida ja kuidas peaksime me tegema, et aidata üha uutel inimestel leida kasvav suhe Jumalaga. Jõudu ja õnnistusi teile, Eestimaa koguduste rajajad!

Suhteid luuakse kolme päevaga

Suhe kahe inimese vahel tekib maksimaalselt kolme päevaga. Kui aga käes on neljas kohtumine, siis lööb kell ja võimalused, vupsti! läinud. Võõrad jäävad võõraks.

Kui aga kolmekas siiski õnnestus, on siginenud kahe inimese vahele väikene side, mille nimeks suhe.

Avastasin selle seaduspärasuse siis, kui tulin Soome tehasesse tööle. Oli esimene tööpäev, ja palju uusi nägusid... peamiselt uudishimulikke. Kuid kuna hakkasin keskenduma tööle, ja mõtlesin, et "ah mis neist jutuajamistest ikka, nii-kui-nii lähen paari kuu pärast tagasi kodumaale", siis kolme kohtumise möödudes olimegi jäänud peanoogutuse tasemele. Selle vennaga aga kellega sattusime suhtlema - sest juhtumisi töötasime sama pingi peal, lihtsalt erinevates vahetustes - sellega jäime suhtlema. Iga kord kui kohtusime.

Teisi suhteid aga ei taibanud ehitada... ja ega ma seal väga ei kohanenudki.

Läksin siis teise tehasesse. Õnneks oli see tunduvalt väiksem. Kõik üheskoos nagu mesilaspere. Ja kuna ma kohe algul vajasin mitme mehe abi, siis olin sunnitud minema nende juurde, ja lisaks abipalvele kätt suruma ja nime vahetama. Õhustik hoobilt tunduvalt sõbralikum. Mispeale võis hommikul rahuliku peaga ärgata -- teadmises, et tehases on vähemalt mõned rääkivad näod...

...ja seda vaid seepärast, et kasutasin esimest võimalust. Esimest päeva.

Aga ega see "3-päeva suhe" pole vaid reegel töömaailmas. Sama on kirikutes ja kõikjal mujal -- mäletan, kui esimestel pühapäevadel tulime siinsesse rootsikeelsesse nelipühikirikusse. Siis oli naeratajaid iga ukse peal. Mõni tuli kätt suruma. Mõni ütles "hej". Enamikust aga jalutasime kiiruga mööda... ebameeldiv see ju?

Siiski, esimestel nädalatel kutsuti meid grillikale, kodugruppidesse. Aga kui me passiivset joont jätkasime, ega omapoolset initsiatiivi ("kuule, mis su telefoninumber on?") välja ei näidanud, siis suhted jäidki selliseks... kuidas nüüd öelda... illusoorseks. Justkui kolm münti mänguautomaadis, millega võitu välja ei õnnestunud meelitada.

Ja nüüd on ainsad, kes kirikus meie juurde jalutavad ja kätt suruvad, pastorid. Tuleb tunnistada, et vähemalt nemad oskavad suhteid luua. Ilmselt seepärast, et teavad, kui oluline see on.

Torutehases töötav usklik mees
võõral maal

Varem samal teemal:
"Orkutis testitakse sõprust" (5.juuni 2007)
"Good friend" (26.juuni 2007)

Who am I?

Yesterday I was driving with my family to visit some friends. We were on our way and turned off one street to another. As I turned I saw a police officer sitting on his motorcycle, I quickly looked down and confirmed that I wasn't speeding. He gave me the signal to pull over. It was then I realized that I did not have my seat belt on. I normally wear mine, but this time it had slipped my mind. Of course I spend 5-10 minutes each time we go out strapping the two boys in, but neglected to do this for myself.

Well the office took my license and paperwork and then invited me out of the car to "talk things through". He told me he was going to give me a small fine to be a reminder. We talked a little about it and then talked about me being an American and what I like about Estonia and then some other small subjects. The problem came when he asked me my workplace. I had a moment there when I had to think about what I wanted to say. I had several legitimate options: Risttee, MTÜ Going UP, or Noortekeskus LIFT. I thought, if I say church, maybe I am doing a bad thing by admitting that Christians break the law or somehow embarrassing the faith. Maybe it seems extreme for you, but it was went through my mind. Well I answered, Risttee Church and he asked me what church it was, where is it located and I could share a little. I wish I had a card or something to give him, but I didn't. It all ended fine, I got my ticket and will pay that and now I have a little reminder to put my seat belt on before i start the car.

Have you ever been in that situation where your worried that something you have done, bight somehow hurt the gospel or Gods name? Be it big or small, you feel like you want to pretend your not a Christian, or associate with it to protect it from your mishap. I felt a connection with Peter, how he denied Christ. Of course the situations are different, but I am glad that like Peter, we get a chance to wake up the next day and change our life, big and small to become more like Christ.

Üks luuletus

Veetsin augustis mõned päevad vaikuses. Sõnu on palju. Ja me ise teeme palju sõnu. Püüdsin vaikuses rohkem kuulata kui rääkida. Jumalat kuulata. Iseennast kah. Ja lühikeste õhtuste vestluste jooksul paari-kolme vaikuse päevade kaaslast. ... Aga et vaikus ei ole kunagi päris sõnadeta, sündis nendest päevadest luuletus. Pealkirjaga "Selginemine".

Helge nukrus
sinu pilgust
langes minu hinge,

pööras leebeks
lõunavineks
põhjatuule vinge.

Põue põhjas
hõlma varjus
kantud muretarju

pudenes ja
haihtus nagu
kajakate karju.

Seisan keset
meremüha,
luiteid, kõrkjastikku.

Miskipärast
sellest hetkest
nõrgub igavikku.

Toivo Pilli -- Orajõel, 14.08.07

Lihtsalt vastupandamatu kogudus

Milline peaks olema kirik 21. sajandil?

Minu veendumus ja unistus on, et kirik peaks olema vastupandamatu!...
Nii nagu Jeesuski, kes ei jätnud kunagi inimesi ükskõikseks - nad kas võtsid ta vastu või hakkasid teda vihkama. Ta sõnum puudutas, ta elu pani võtma seisukohta, ta arvamus nõustuma või vaidlema.

Kas pühapäevased teenistused võiksid olla kohaks, kuhu minemist ei jõua ma ära oodata. Selle pärast mis seal toimub ning KES seal kohal on. Kodugruppide kokkusaamised kohad, millest ma mingil juhul ei taha puududa, kuna seal on mu parimad sõbrad ja teekaaslased. Tagahoov koht, kuhu minekuks ajavad lapsed pühapäeva hommikul oma vanemad varem üles, et nad mingil juhul sinna ei hilineks. Vastupandamatud keskkonnad, vastupandamatu armastus ning vastupandamatu Jumal tegutsemas.

Risttee kogudus on ajendatud unistusest vastupandamatust kogudusest, kus Jumal on reaalselt kohal ning muudab elusid. Alustades peagi uut aktiivset tegutsemisperioodi (mitte et suvi pole olnud koguduse elus tihe) pole olulisemat, kui et me ühise kogukonnana alustaksime seda teekodna ühendatud ühest eesmärgist ning visioonist.

Sellest pühapäevast algab visiooniseeria "Lihtsalt vastupandamatu" kus me kolme nädala jooksul vaatame:
1. Mis on ainus põhjus Risttee koguduse eksisteerimiseks ja mis on meie suurim igatsus
2. Kuidas me tahame saavutada seda, milleks me oleme kutsutud kogudusena
3. Mida tähendab see kõik minu jaoks, ehk mis on minu kui üksikisiku osa selles suuremas visioonis.

Kui Risttee kogudus on sulle vaimulikuks koduks, siis palun tee kõik endast olenev et nendel nädalatel kohal olla. Pole olulisemat kui olla üks kogudus, ühendatud ühe visiooni alla. Ühise eesmärgi, koorma ning unistusega.

Nagu ikka valmivad teenistustest ka podcastid, mida saad sa kuulata kui sul pole võimalik ise kohal olla.

Muruniiduk ei lähegi katki?!

Ajalehes ilusaks inimeseks tituleeritud Peep kirjutas mingi aeg tagasi siin blogis sellest, et kuidas Jumal teda õnnistanud on. Ise puhkusel terassi ehitamas, üleni habemes. Aga ikkagi minu vanem vend.

Vaikselt ta sõnum mind vist ikka mõjutas. Esialgu nagu tundus tühisevõitu postitus...

Aga siis hakkasin jälgima iseenda reageerimist väikestele asjadele. Täpsemalt, milliseid seoseid näen neil olevat Jumalaga?

Kui aus olla, siis mul on pidevalt komme luua negatiivseid seoseid. Selliseid, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. Näiteks lapsepõlves panna kroonine padja alla ja siis nõuda, et Jumal seda õnnistaks. Ülirohkesti.

Kui ei, siis sean skepsise kaalukausile järjekordse tõendi, et Jumal ikka kõige suurem nähtavam olemasolevam pole... Tegelikult olen seda katset teinud korduvalt. Läbi aegade.

Peep vastupidiselt kirjutas, et asjade sujuvuseski võib olla Jumala käejälg. Ja see naiivne mõtteke muutiski mind...

1. Olen hellalt rõõmus, kui satun liikluses rohelisse lainesse
2. Ütlemata tänulik, kui saan klaasi mahla juua ja aknast välja vaadata
3. Kui töökohas tööd on
4. Kui abikaasa öösel mu nime hüüab või siis lihtsalt kallistab
5. Või kui muruniiduk ei lähegi katki.

Need ei ole minu teened. Aga kellegi arvele ma pean need panema. Juhus see ammugi pole... Olen näinud jätkuvalt Jumala kätt ja eelkõige just pisemais asjus, neis - mis teistele kordagi ei lähe. Ning jee, kui ei pea olema kahtlev ja solvunud, vaid saab olla põhjusega tänulik!

Selleks ei pea olema vanem vend Peep, habemes ja puhkusel, ajalehe järgi ilus inimene, et oma sõnumiga teisi mõjutada. Selleks võib olla täiesti suvaline jorss. Lihtsalt keegi, kes avastanud elumuutva tõe.

Iga lõpp on uue algus

Kätte hakkab jõudma suve lõpp. Mis sest, et alles täna purustati selle aasta kuumarekord ja et inimesed veel tuhandete kaupa ennast rannaliival pruunistavad. Usinamatel tööinimestel on puhkused selleks korraks läbi, millest annab kasvõi tunnistust hommikune kasvanud liiklustihedus Ihastes ja tipptunniajal Sõpruse sillale taastekkinud autojärjekorrad. Ühe aastaja lõpp hakkab kätte jõudma.

Ka Risttee kirikuna oli meil sellel pühapäeval otsekui ühe aastaaja lõpp kätte jõudnud. Me pole vist iial nii palju inimesi teele saatnud kui seekord. Josh, Alissa, Rebeka, meie suveinternid USAst, kes juuni kuu algusest on rabelenud tööd teha, asusid tagasiteele. Ühtlasi lahkus juba eelmine nädal Benton ja Cousin Josh. Ning samuti läheb see kolmapäev teele Sam, kes küll ametlikult ei olnud suvepraktikant, kuid lõi igati kõigis tegemistes kaasa.

Risttee suvepraktikandid: Hanna, Rebekah, Josh, Daniel, Benton, Alissa

Lisaks sellele viibis Risttee teenistusel veel viimast pühapäeva Cuperyde perekond. Dave, Jen, Zach ja Abigail on viimase viie aasta jooksul olnud tunnistajaks Going UPi ning Risttee sündidele. Kuid mitte vaid lihtsalt tunnistajatekes vaid ka ise selles kõiges väga olulist osa mänginud. Tänu Davele olen minagi praegu Risttee pastor. Kes teab mis ma muidu praegu teeks.


Raske on hüvasti jätta, eriti inimestega, kellega oled aastate jooksul kokku kasvanud ning kellest on saanud sinu sõbrad. Aga eks iga lõpp ole millegi uue algus. Kindlasti on Jumalal uued sihid ja eesmärgid nii Cuperyde perekonnale kui ka suveabilistele. Aitäh teile ja olge te hoitud oma teedel Jumala peopesa kumeruse sees!

PS Ka minu habemekasva(ta)mise periood on selleks korraks läbi, sest ka mina läksin tööle tagasi. Siin on veel viimane pilt ennem saunas raseerija kätte võtmist

Saadan soojad...

...käepigistused kõigile neile, kes sel üksildasel suvepäeval arvuti ees istuvad.

Mul on üle pika aja puhkus. Mis sest, et aktiivne.

Teistmoodi Jeesus

Lõpetasin äsja Philip Yancey raamatu "Jeesus, keda ma ei tundnud" lugemise. Paar aastat tagasi olin lugenud ta teist suurepärast -- ehkki kehvapoolselt eestindatud või toimetatud -- raamatut: "Mis on armus nii hämmastavat". Mõlemad köited haaravad kaasa, panevad mõtlema, ei jäta ükskõikseks. Ühesõnaga, komplimet Yancey'le -- need tasus kirjutada. Tore oli lugeda sedagi, et üks Ameerika autor, loominguline ajakirjanik ja sügavalt arutlev kristlane, on süüvinud Tolstoisse ja Dostojevskisse. Ehkki see pole raamatu peamine teema, oli viitamine neile kahele suurele Vene kirjanikule südantsoojendav ja sisukas. Ja siinkohal kummardus minu poolt professor Peeter Toropile, kes mu ülikooliajal rangelt nõudis nende -- ja teiste vene autorite -- põhjalikku lugemist.

Mõned tsitaadid Yancey raamatust: "Saatana vägi on väline ja sunniviisiline. Jumala vägi on seevastu seesmine, sunnita. "Sina ju ei taha inimest imeteo abil orjaks muuta; sa igatsed, et inimene usuks vabal tahtel, ilma igasuguse imeta," ütles inkvisiitor Jeesusele Dostojevski romaanis. Mõnikord võib niisugune vägi näida nõrkusena. --- Nagu teavad kõik vanemad ja kõik armastajad, võib armastus osutuda jõuetuks, kui armastatu otsustab selle ära põlata." (lk. 92-93)

"... Mida tuleks teha, et kirik saaks paigaks, kus prostituudid, maksukogujad ja isegi varjatud süükompleksiga variserid rõõmsalt võiksid kokku tulla? -- Jeesus oli patuste sõber. Neile meeldis viibida tema läheduses ja nad igatsesid tema seltsi. Käsumeelsed aga leidsid Jeesuse olevat shokeeriva ja isegi eemaletõukava. Mis oli Jeesuse saladus, mis meil on kaduma läinud?" (lk 190)

"Rist defineerib Jumalat täiesti uuel viisil, osutades, et ta tahab loobuda väest armastuse kasuks. Dorothee Sölle sõnade järgi kujutas Jeesus "Jumala ühepoolset desarmeerimisplaani". Võim, kui head oleksid ka kavatsused, kaldub põhjustama kannatusi. Armastus, olles haarav, absorbeerib need. Veelahkmepunktis maailma jaoks, Kolgatal, loobus Jumal võimust armastuse kasuks." (lk. 264)

Kogu aja on minu uurimisega Jeesusest kaasnenud vastuoluline teema: vajadus kõrvaldada kiht-kihi haaval tolm ja praht, mille on kogunud kristlik kirik ise. Minu puhul isiklikult on Jeesust varjutanud lõunaosariikide fundamentalistlike kirikute rassism, sallimatus ja väiklane käsumeelsus. Venelastel või Euroopa katoliiklastel seisab ees hoopis teistsugune taastamisprotsess. "Tõelist Jeesuse kuju võib varjutada mitte ainult tolm, vaid ka liiga suur hulk kulda, " kirjutas sakslane Hans Küng omaenda otsingute alusel. -- "Kui kahju, et nii ruttu tulevad Kristuse järel kristlased," märgib Annie Dillard. Tema väide meenutab mulle T-särki...: "Jeesus päästa meid ... oma järelkäijate eest." (lk. 298-299)

Igatahes, selle blogisissekande kirjutaja võtab eelneva kokku: Lugemisssoovitus! Ja ilusat suve jätku!

Õnnistuse vägi

Õnnistus - Jumala väe edasikandumine inimese ellu. Jumalalt lähtuv eriline kordaminek, õnnestumine (Peebu definitsioon).

Reede õhtul alustasin kodus terrassi ehitamist. Tagaaeda kahetasandilise vabaõhuruumi loomine, mis täidaks muidu meie viletsa rohuga kaetud niiske ning märjavõitu tagahoovi, oli juba mõnda aega Anna unistuses olnud. Kuna eesmärk tundus suur ning väga töömahukas, siis sai ehitamise algust ikka edasi lükatud. Kuni kätte jõudis reede.Laupäeva hommikul oma vaiksel ajal palvetades, palusin Jumalalt, et ta õnnistaks tänase päeva ehitustööd. Ega ma pikalt seda ei palvetanud, lihtsalt sai nii mokaotsas öeldud. Päev möödus ehitades, poste valades ning karkassi kokku panes. Kell oli juba pea kümme õhtul, kui ma lõpetasin ning vaadates tehtud tööle, pidin tõdema, et Jumal oli mu muuseas palutud õnnistuspalvet tõsiselt võtnud. Ühe päevaga olin saanud tehtud selle, mis ma kartsin et võtab 2-3 päeva. Õnnistuse vägi on reaalne.

Õnnistus - Jumala puudutus mu tegemistes ja toimimistes.

Nii tihti me elame oma elu ja ei palu Jumalalt õnnistust oma tegemisele ja töödele. Otsekui oleks töö ja Jumal me elus erinevate kategooriate asjad, mis omavahel ei tohiks väga kokkupuutuda. Füüsilisele tööle on veel kerge õnnistust paluda, kuna seal on kerge tulemusi mõõta ning ennast hästi tunda, kui palju tehtud saab. Kuid kui tööks on peamiselt vaimne töö, kus tulemusi on raske mõõdetavasse vormi lühiajalises perspektiivis paigutada, siis on ka õnnistuse palumine vähemalt mulle tihti võõras tegevus. Kuid iial ei tea kes võib meile appi tulla just siis kui me abi kõige rohkem vajame, või kui palju mõttetut tööd võib ära hoitud saada, või lihtsalt eriline kordaminek ning tööde ebaharilikult ladus kulgemine, tähelepanu hoidmine ning süvenemine tehtusse, jne.

Palu õnnistust Jumalalt oma tänastesse tegemistesse. Anna võimalus Jumalale puudutada oma väega sinu tööd ja tegutsemist.

Või kui sa märkad, et sa teed päevast päeva asju, mis polegi väärt Jumala õnnistust saama, siis järelikult pead sa võimalikult kiiresti oma praegusest tegevusest loobuma!

Lastetegemine pakub pinget

Tunnistan siin avalikult, et oma esimese abieluaasta olen mõelnud (arvatavasti keskmisest eesti mehest rohkem) lastetegemisest ja perekonna loomisest.

Oma mõtetes aga olen jõudnud paari järelduseni, mille nimel mehed, naised kui kirikud peaksid rohkem pingutama. Päris tõsiselt.

Eilse ristusid kaks juhtumit. Mulle teatati, et meie suguvõssa tulevad ka kaksikud. Täitsa lähedale, õe perekonda. Ning selle uudisega sattus kokku see, et juhtusin vaatama järjekordset filmi ("The Good Shepherd"), kus peategelasel konflikt perekonna ja töö vahel (kusjuures, see pea igas filmis!).

Isa ei suutnud pojale olla isaks ja selle tulemusena ei varisenud kokku mitte ainult nende perekond, vaid pikas plaanis ka töö.

Üldse veider, et miks on filmides peategelased just sellised, kes on kõvad mehed tööl, aga äpud kodus. Miks ei ole vastupidi? Äpud tööl, aga kõvad mehed kodus... on see reaalsusepeegeledus?

1. Mehed, ma mõtlen nii, et meile ei ole piisavalt pinget pakutud. Mitte keegi ei tule üle tänava, et vaadata su punast pereautot, mille pagasnikus on lapsekäru, ja külgedel kleepsud kirjaga: "perekond". Või kui minna kellelegi külla, ühes käes kotitäis mähkmeid - ega siis väga lahendana ennast ei tunne. Pereisad ja abielumehed ei ole kuigi atraktiivsed, tuleb tunnistada...

Aga see ei tähenda, et me ise ei võiks perekonnapeaks olemises pinget leida. Küsida endalt, kas suudan teha oma naise nii õnnelikuks, et ta selle - minu headuse - oma elu lõpul suudab sõnastada, huuled rõõmsalt kaardus? Kas ma suudan kasvatada lapse(d), kes ka 20 aasta pärast tulevad väikest hurtat appi ehitama? Või enam veel, suudame me luua perekonnad, kus ka lapselapsed ja lapselapselapsed vanemate õpetatud printsiipe mäletavad?

Pakun et 95% meestest seda ei suuda... töömees on palju kergem olla. Töö ei paku enam mingit pinget, kui nii mõelda.

2. Naised, ma küll ei tea, mis tähendab olla teie nahas (ja ega väga tahagi seal olla), aga ma kujutan ette, et mitte keegi teist ei ole eluga rahul, kui kodus on kehv mees? Aga see viib vastutuse sinuni, sest kui kõrged on (või olid) sinu seatud standardid? Kas otsi(si)d meest, kes otsib pinget?

Kui ei, siis kahtlen, et suudad üksi perekonna õnnelikuks teha. Veel vähem siis jumalakartlikke lapsi kasvatada. Ma mõtlen küll, et kui mees on siga, siis miks loomaga abielluda? Inimene väärib enda kõrvale inimest. Ei maksa ka unustada, et naisel on mehevalikul niisama suur roll kui mehel naisevalikul. Otsi meest, kes otsib pinget.

3. ja kirikud, kuigi teie praegune sihtgrupp tundub olevat jätkuvalt naine (ja tihti ka lesk), siis siiski peaksite pakkuma 1) meestele pinget, et 2) naistel oleks võïmalik neid mehi leida. Mulle tundub küll, et kantslis räägitakse liiga palju pehmekestest (ja pisut naiselikest) väärtustest. Aga pakkuge pinget ka! Looge kasvõi teenistusi, mis ainult meestele. Polariseerige neid headeks ja halbadeks. Andke neile mängureeglid, nad armastavad neid! Öelge avalikult välja, et tõelised tegijad on perekonnapead. Need, kes suudavad kasvatada palju jumalakartlikke lapsi, teha oma abikaasad mitte ilusaks, aga eelkõïge õnnelikuks.

Koguduse ülesehitamine tähendab ka perekondade ülesehitamist.

Eile siis sain teada, et kõrvalperekonda tulevad kaksikud. Väga võïmas! Tundub, et meie perekonna lastetegemis ja perekonnaloomisralli on alanud! (4 last tuleb 3 kuu jooksul) Praegu juhib Craig. Peep sammub tihedalt sabas. Märt saab oktoobris kolmanda koha (mis tõsi küll, jaanuaris ära võetakse).

Aga tahaksingi öelda sulle Lehtsaare Henri, et kuigi te nõnda suure sammu astusite, ja sina nii kõva mees olid... siis siiski püsin kannul. Ja aitäh, et sa mind sellega kahekordselt inspireerisid!

Meil ongi kohe-kohe mähkulaud väljavalitud. Võistlus alles algas! Jess!

Valus laks ja varukoopiad

Üleeile õhtul see siis lõpuks juhtus!
Pesin hambaid ning vaatasin läpakast samal ajal mingit Youtube videot, kui korraga viskas mu Gateway arvuti ette sinise ekraani minigisuguse kerneli veateatega. Masin taaskäivitus ning korraga hakkas kostma seni muidu nii vaikselt töötanud arvutist imelikku kraapivat-kraaksuvat häält. Mis see muu olla saab kui kõvaketas, arvasin ma ning jätkasin hambapesu ja läksin magama (sest kes õhtusel ajal ikka negatiivsete asjadega tahab tegeleda).
Hommikul hakkasin asja täpsemalt uurima ning õhtuks kutsusin lausa appi arvutieksperdist sõbra Viljari. Diagnoos - arvuti kõvaketas on põhimõtteliselt õhku lennanud.

Mis seal siis ikka ju, arvuteid ju ennemgi katki läinud võiks mõelda. Kuid asja teeb nukraks just see, et selles arvutis oli kogu mu viimase 3 aasta Going UPis ning Ristteel tehtud töö tulemused. Ja muidugi mingit adekvaatset varukoopiat failidest ning andmetest ei ole. Viimase versiooni kustutasin paar nädalat tagasi ühest arvutist ära, sest pidin ju kohe kohe hakkama Gatewayst faile üle tõstma oma uude ja armsasse Maci!

Seega minu lollusest ja lohakusest (ja muidugi Gateway viletsast kvaliteedist tingituna) on korraga kadunud nii eelmiste aastate finantsaruanded, partnerite kontaktandmed, töölepingud, jutluste konspektid, perekonna kulude-tulude arvepidamine, 1-gigane mailbox, jne, jne. Nii et sõbrad - tehke ja hoidke varukoopiaid kõigest, mis on oluline.
Selge see, et ega mul sellest kadumaläinud 60st GBst kõike vaja ei lähe, kuid mingi 10% on sealt kriitilise tähtusesega. Või 5%.

Kuid aitab halamisest. Mind pani see 3 aasta tööviljade kadumine ning varukoopiate mitte tegemine hoopis mõtlema minu elu peale.
Kui palju hetki ja päevi minu elus on väärt seda, et neist teha nö varukoopia. Talletada nad nõnda eredalt kuhugi oma mälusoppidesse, et ma alati kui vaja saan nad sealt välja tuua. Sest nad on nii ülestõstvad, erilised, kallid. Või siis õpetlikud ning valusad. Mis on selleks talletamistväärt olevaks protsendiks - 10%, 5%, 3%? Enamus elust ja päevades, mis kulgevad mööda tegelikult ei ole ju väga väärt, et neist mälestus meid saatma jääks elu lõpuni (vaene Rainman, kes suudab siiani kõiki ebaolulise fakte minevikust meeles hoida).
Või et siis järsku peaksi nii olema, et me elu koosneb suures enamuses sellisest hallist massist, mida otsekui vürtsitavad need kõige helgemad ja kõige valusamad hetked.

Igatahes - ma tahaks oma elu nõnda, et see on täidetud hetkedega, millest peaks tegema varukoopia.
Seniks aga tehke oma failidest ikka varukoopiaid!

Palve ja Punane Raamat

Käisin Tallinnas Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus. See kirik allub Rooma paavstile, aga jumalateenistus toimub ortodoksi traditsiooni kohaselt. Paljud vist ei teagi, kus see kirik Tallinnas asub. Ega mina ka ei teadnud, otsisin linnamüüri äärest, kuni leidsin. Kiriku lihtne sisustus, hämarus, kesksel kohal ikoon Kolmekäeline Jumalaema, seinal pildid pühakutest, kes on olnud seotud lähedalt loodusega. Nagu näiteks Püha Kevin, Iirimaalt, kes olevat hoidnud oma kätel linnupesa niikaua kui linnupojad koorusid ja elujõuliseks said. Ja muidugi Franciscus Assisist. Kabelis pildid taimedest ja loomadest, kes on hävimisohus. "Me palvetame siin süütult kannatajate eest," ütleb kirikuvanem Anatoli. Aga mitte ainult süütult kannatavate inimeste, vaid ka looduse eest.

Pean tunnistama, et vabakoguduses üles kasvanud inimesele jääb mõni asi sellises kirikus arusaamatuks. Lihtsalt ei ole sellesse kasvanud. Aga sümpaatne on niisuguses traditsioonis esinev pühendumine. Mõnikord vabakogudustes kuuldav väide, et traditsioonidel pole mingit tähendust ja need on sisutühjad -- on sageli lihtsalt lühinägelikkus ja teadmatus, ja kahjuks mõnikord ka rumal arrogantsus. Mida ma õppisin oma külaskäigust? Et selles linnamüüri varju peidetud kirikus palvetatakse palju. Igaüks võib kirikuseinas oleva avause kaudu jätta eestpalvesoovi. Et visuaalne on tähtis. Ikoonide valmistamise kohta öeldakse, et ikoone "kirjutatakse" -- need pole ilusad pildid, vaid elavad lood. Et ka vabakogudusliku taustaga usklik vajab rahu ja vaikusega täidetud kogemust, et astuda Jumalale lähemale. Mitte ainult sõnad ja helid ei kanna evangeeliumi, vaid ka mõtestatud vaikus, sõnatult kõnelevad pildid.