Ma arvan, et minu ema seda blogi küll ei loe. Tal pole arvutitki. Ta ei osale internetitarkuse otsimises, mis tänapäeval pakub "kiirteed pseudotarkuseni". Tal on endal tarkust. Elutarkust. Kuigi, kui ma seda talle ütleksin, siis ta vist... Ma ei teagi, mida ta ütleks... Võib-olla ei ütleks midagi.
Mu ema on 87-aastane. Ja koolitarkust on tal tänapäeva mõttes vähevõitu. Vist seitse klassi. Ma ei mäletagi täpselt. Sest see ei ole tema puhul tähtis. Elu on tähtis. Kui oskad, sõnasta asju, arutle ja argumenteeri. Aga tea, et kui head ja põhjendatud seisukohad ei kehastu eluks, pole neist kasu tuhkagi. See on kõige suurem õppetund, mida olen emalt õppinud. (Aga kui keegi mõtleb, et ahah, polegi vaja õppida, tarkust saab ka niisama kergesti kätte, lihtsalt kukub aastate jooksul sülle... see eksib.)
Tahan hoopis öelda, et koolitarkus ja elutarkuse ei käi automaatselt koos. Ja et viimaks on elutarkus tähtsam. Teoloogina ei saa ma ka mõnest teoloogilisest mõttest mööda. Jamses W. McClendon on rääkinud "eluloost kui teoloogiast". Mu kõrgesse ikka jõudnud ja ikka jätkuvalt tegus ema kehastab tarkust, mis tuleb omandada kogemuse, usu ja armastuse, ja lihtsa jumalakartuse teel. Te eluviis, lihtsad veendumused, mida ta kehastab ilma pika jutu ja targutamiseta, on võimsam teoloogia kui mõni teoloogiline arutelu, mida olen lugenud, või milles osalenud.
Palju õnne emadepäevaks! - Sinu teoloogist poeg, kes üha õpib Sinult elutarkuse teoloogiat.
|