Aukartus või -kartmatus

Mul oli täna hommikul eelisõigus osaleda Allianssi korraldatud Tartu palvushommikusöögil koos kohalike vaimulike, poliitikute ning kõrgkoolide otsustajatega. Kui jõudis kätte palveaeg päris hommikusöögi lõpus, siis palus Meego ka minul palvetada.
Ennem palvetama minemist palusin ma vaikselt endamisi, et Jumal võiks lasta ka sellel väikesel palvel olla õnnistuseks kuulajatele ning tunnistuseks elavast suhtest mis mul temaga on).

Ja siis jõudis kätte minu kord palvetada. EEKBL esindajana oli minu osaks palvetada Tartu kõrgkoolid ja kõigi tudengite eest. Väike värin sees alustasin mikrofoni ees rääkimist oma Taevase Isaga. Palve ise läks hästi, tundsin et ei tee lihtsalt sõnu vaid need ka tähendavad midagi.

Kuid siis kui olin ütelnud Aamen, ning mikrofoni juures eemale astusin, taipasin korraga kuidas ma olin palvetanud. Mul olid käed olnud rinna peal risti! Kusjuures ennem palvetama minnes olid mul veel meeles mu isa sõnad mis ta ütles Märdile ja mulle ennem rahvuslikku palvushommikusööki oli öelnud - "Kui te peaksite palvetama seal, siis ärge hoidke käsi püksitaskus, vaid väljendage ka oma poosiga austust ning aukartust Jumala ees."

Ma kardan, et see kuidas ma täna palvetasin näitas halba eeskuju nendele mittekristlastele kes seal olid. Või jätsid väära mulje sellest, mida ma Jumalat arvan. Kindlasti kohe ei tunne ma aukartmatust Jumala ees. Mul oli lihtsalt õhukese pluusiga hirmus külm olla. Või ehk siiski, pole mul piisavalt aukartust ja ma olen langenud liialt Jumala kui armastava issikese võrdkuju pooldajaks? Eks Jumal ole täpselt sama sallimatu patu vastu kui ta oli Vana Testamendi ajal.

Selline kogemus siis tänasest hommikust. Mida soovida ja soovitada? Iseloomustagu me Jumalasuhet ühelt poolt intiimsus ning julge lähedus. Teisalt aga terve ning aupaklik kartus Tema ees.

Ülevoolav lahkus

Every time if feel distant from God I give (Iga kord kui ma tunnen end Jumalast kaugel olevat ma annan). Rick Warren

Mul oli täna võimalik esmakordselt elus kuulata kõnelemas Rick Warrenit ning John Ortbergi, kelle nimed enamusele meist peaks tuttavad olema. Pole midagi öelda, see et nad mõlemad on kirjutanud raamatud, mida loevad miljonid, pole juhuslikult välja kukkunud. Nimelt on mul viimastel päevad olnud võimalik olnud osaleda konverentsil Exponential 07, mille läbivaks teemaks on "Unleashing the power of generosity in our churches" (ehk "lahkuse jõu vallapäästmine meie kirikutes"). Võin julgelt tunnistada, et Jumal on mind kõnetanud väga selgesti viimaste päevade jooksul. Mida ma olen kogenud ja näinud välja elatavat Whittieri koguduse (ja pastor Billi elus) ning mida ma olen kuulnud viimastel päevadel siit konverentsilt, on koputanud väga kuuldavalt mu südametunnistusele. Ikka ja jälle olen kuulnud lauset "Lahkeid (generous) kogudusi juhivad lahked pastorid".
Kuidas on lood minuga? Kui mu igatsuseks on näha lahkuse ja jagamise kultuuri reaalselt toimimas Risttee koguduses ning Risttee koguduse läbi, siis ei saa see juhtuda ilma et mina seda oma isikuga ja oma perega esmalt olevaks elaksin.

Istusin eile seal konverentsil oma sünnipäeva õhtul, kuulasin hämmastavid lugusid 21.sajandist, kus inimesed ja kirikud on otsustanud reaalselt välja elada Jumala Kuningriiki maa peal, ning pisarad hakkasid lõpuks silmist tulema. Sellel õhtul seal Saddlebacki kiriku saalis istudes otsustasin, et järgmist 30 aastat minu elust peab iseloomustama praegusest erinev suhtumine rahasse ja andmisesse. Mitte küsimus "Kui palju ma kristlasena pean ära andma oma sissetulekutest (kas 10% piisab? kas neto või bruto?) " vaid "Kui palju ma saan ära jagada, sellest mis Jumal mulle kinkinud on".
Mida see täpselt meie perekonnale tähendab, seda me alles oleme hakanud Annaga läbi arutama. Seega ma ei oska veel konkreetseid samme teiega jagada. Aga see vast ei olekski õige. Ma loodan need sammud oma elus teie kõigi ees hoopis nähtavaks elada.

Rick Warren paljastas ta oma järgmise raamatu esimese lause: What you think you OWN is really just a LOAN. (See mida sa arvad omavat on vaid kõigest laen).

Mul on sulle üleskutse: mida peaksid sina muutma oma elus ja harjumustes, et kahekordistada järgmise aasta jooksul oma andmist?

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

Kuidas leida kutsumust?

Minu jaoks on see emotsionaalne teema, aga püüan kirjutada ratsionaalselt. Sain äsja kutsumuse ja nüüd mõtlen, mida öelda neile, kes veel kutsumust leidnud ei ole. Ja mida öelda neile, kel see olemas, aga ära kipuvad kaotama. Ja mida öelda neile, kelle kõrval on inimesed, kel kutsumus, aga selles kurvameelsed.

1. On levinud ütelus, et Jumalal on kõigi jaoks oma plaan. Muidu oleksime mõtteta.
2. Kuid ei ole vist õige öelda, et kõigil on oma eriline kutsumus. Muidu oleksid paljud selle ära tundnud.

Mu isa ütles eile "ei ole oluline sinu professionaalsus ja haritus. Jumal kasutab neid, kes on ustavad." Kuigi ta varastas selle tsitaadi misjonär Roosimaalt, seletab see hästi, miks ta meile - väikestele lastele - õpetas palvetades ennast nimetama "Jumala sulaseks".

1. Ei ole kõige olulisem, kas Jumal sind pidevalt kõnetab ja sa teda karvadega tunned.
2. Oluline on, et sa teda hoolimata üles-alla elust teenid. Nagu Saamuel oma esimesed aastad.

Ma ise kogesin sama asja. Olen teinud GoingUpis ja Ristteel sadat erinevat ametit. Näidelnud, meeskondi juhtinud, ideid genereerinud, juhatuses istunud, tudengitööd rajanud, kõnelnud ja isegi suvepraktikant olnud, aga mitte kunagi ma ei ole tundnud, et See Ongi minu õige koht. Alati tean, et teen õiget asja, aga täidan auku. Ma usun, et sama on teeniva meelsusega. Tuleb teha, mis teha tuleb, sest kutsumust ei saa genereerida, see tuleb-kuna-ta-tuleb.

1. Aga selles püsimises on parim motivatsioonilause, mis võimalik saada teenijana või teha teisele teenijale, on öelda: "Jumal kasutas sind!"
2. Sest nagu isa ütles, ei piisa sellest kui ütled "oled proff" või "oled haritud", loeb see, kas oleme ustavad.

Ühesõnaga, Jumala tahtes on võimalik elada.
Mina praegu küll elan.

Lammastekonverentsil (fotodega)

Hetkel on terve hunnik juhte Risttee kogudusest mägedes, et õppida karjaseelu.

On välja uuritud, et suurem osa usuinimesi kogeb Jumala ligiolu läbi looduse. Ja et Eestis mägesid pole, siis Jumal on kohati välismaal suurem.

Sõnum, mis ei ole esitatud visuaalselt, on sõnum, mis jääb ühele osale auditooriumist arusaamatuks. Eelmine aasta olid lammaste asemel õunapuud. Üleelmine aasta vanaaegne ja kaasaegne portree Jeesusest.

Kes ütles, et taustalauljad peavad olema suure kondiga naised?

Hea nali. 160 osavõtja keskelt jookseb välja karjasekepiga Peep. Ta kallistab papist lammast ja laulab farmerilaulu, ja hakkab õhtut juhtima. Sellega meenusid vanad ajad, kui Peep veel abielumees ei olnud...

Aga palvetage, et meist, ida-eurooplastest, saaks head juhid!
Nii head, kui sellest maarjamaa savist voolida annab.

Muruniiduk ei lähegi katki?!

Ajalehes ilusaks inimeseks tituleeritud Peep kirjutas mingi aeg tagasi siin blogis sellest, et kuidas Jumal teda õnnistanud on. Ise puhkusel terassi ehitamas, üleni habemes. Aga ikkagi minu vanem vend.

Vaikselt ta sõnum mind vist ikka mõjutas. Esialgu nagu tundus tühisevõitu postitus...

Aga siis hakkasin jälgima iseenda reageerimist väikestele asjadele. Täpsemalt, milliseid seoseid näen neil olevat Jumalaga?

Kui aus olla, siis mul on pidevalt komme luua negatiivseid seoseid. Selliseid, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. Näiteks lapsepõlves panna kroonine padja alla ja siis nõuda, et Jumal seda õnnistaks. Ülirohkesti.

Kui ei, siis sean skepsise kaalukausile järjekordse tõendi, et Jumal ikka kõige suurem nähtavam olemasolevam pole... Tegelikult olen seda katset teinud korduvalt. Läbi aegade.

Peep vastupidiselt kirjutas, et asjade sujuvuseski võib olla Jumala käejälg. Ja see naiivne mõtteke muutiski mind...

1. Olen hellalt rõõmus, kui satun liikluses rohelisse lainesse
2. Ütlemata tänulik, kui saan klaasi mahla juua ja aknast välja vaadata
3. Kui töökohas tööd on
4. Kui abikaasa öösel mu nime hüüab või siis lihtsalt kallistab
5. Või kui muruniiduk ei lähegi katki.

Need ei ole minu teened. Aga kellegi arvele ma pean need panema. Juhus see ammugi pole... Olen näinud jätkuvalt Jumala kätt ja eelkõige just pisemais asjus, neis - mis teistele kordagi ei lähe. Ning jee, kui ei pea olema kahtlev ja solvunud, vaid saab olla põhjusega tänulik!

Selleks ei pea olema vanem vend Peep, habemes ja puhkusel, ajalehe järgi ilus inimene, et oma sõnumiga teisi mõjutada. Selleks võib olla täiesti suvaline jorss. Lihtsalt keegi, kes avastanud elumuutva tõe.

Õnnistuse vägi

Õnnistus - Jumala väe edasikandumine inimese ellu. Jumalalt lähtuv eriline kordaminek, õnnestumine (Peebu definitsioon).

Reede õhtul alustasin kodus terrassi ehitamist. Tagaaeda kahetasandilise vabaõhuruumi loomine, mis täidaks muidu meie viletsa rohuga kaetud niiske ning märjavõitu tagahoovi, oli juba mõnda aega Anna unistuses olnud. Kuna eesmärk tundus suur ning väga töömahukas, siis sai ehitamise algust ikka edasi lükatud. Kuni kätte jõudis reede.Laupäeva hommikul oma vaiksel ajal palvetades, palusin Jumalalt, et ta õnnistaks tänase päeva ehitustööd. Ega ma pikalt seda ei palvetanud, lihtsalt sai nii mokaotsas öeldud. Päev möödus ehitades, poste valades ning karkassi kokku panes. Kell oli juba pea kümme õhtul, kui ma lõpetasin ning vaadates tehtud tööle, pidin tõdema, et Jumal oli mu muuseas palutud õnnistuspalvet tõsiselt võtnud. Ühe päevaga olin saanud tehtud selle, mis ma kartsin et võtab 2-3 päeva. Õnnistuse vägi on reaalne.

Õnnistus - Jumala puudutus mu tegemistes ja toimimistes.

Nii tihti me elame oma elu ja ei palu Jumalalt õnnistust oma tegemisele ja töödele. Otsekui oleks töö ja Jumal me elus erinevate kategooriate asjad, mis omavahel ei tohiks väga kokkupuutuda. Füüsilisele tööle on veel kerge õnnistust paluda, kuna seal on kerge tulemusi mõõta ning ennast hästi tunda, kui palju tehtud saab. Kuid kui tööks on peamiselt vaimne töö, kus tulemusi on raske mõõdetavasse vormi lühiajalises perspektiivis paigutada, siis on ka õnnistuse palumine vähemalt mulle tihti võõras tegevus. Kuid iial ei tea kes võib meile appi tulla just siis kui me abi kõige rohkem vajame, või kui palju mõttetut tööd võib ära hoitud saada, või lihtsalt eriline kordaminek ning tööde ebaharilikult ladus kulgemine, tähelepanu hoidmine ning süvenemine tehtusse, jne.

Palu õnnistust Jumalalt oma tänastesse tegemistesse. Anna võimalus Jumalale puudutada oma väega sinu tööd ja tegutsemist.

Või kui sa märkad, et sa teed päevast päeva asju, mis polegi väärt Jumala õnnistust saama, siis järelikult pead sa võimalikult kiiresti oma praegusest tegevusest loobuma!

Mitu härga Jeesus maksis?

Olen piiblilugemisega hetkel 3. Moosese juures. Seal, kus Jumal edastab Moosesele sõnumeid sellest, kuidas peaks käima tema rahva ohvriteenistus. Väga põnev on!

Olen saanud teada...
1. Sarvedest ei räägita mitte Saatanaga seoses (nagu meile läbi kunsti seda kujutatakse). Vaid sarved oli oluline osa altarist, kuhu Jumal käskis verd panna.

2. Rasva ja verd ei tohtinud süüa, mitte sellepärast, et need oleksid roojased. Või ebahügieenilised või ebatervislikud. Vaid seepärast, et need tahtis Jumal endale.

Aga kolmandaks, ja ehk kõige üle-mõistuse-olevaks, pean seda, et kui mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Oota hetk. Mõtle.

Mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Kui mitu härga see väärt oli?

Asi selles, et Jumal ootab iga patu eest ohvrit, et ta saaks andeks anda... Tol hetkel olid suurimad ohvrisummad kas siis härg, sikk, tall või 2 turteltuvi.

Ja nagu arvata võib, oli Moosese aegu ohvrialtari juures raudselt palju loomahääli! Ohverdamine oli nagu linditöö! Sest nagu ka praegu, tegid inimesed ka siis mitme looma jagu pattu...

Aga kui Jeesus maksis kõigi pattude eest... siis, kui mitme looma hind see veel oli? Arvestades praegust rahva hulka, kõigi olnud ja kõigi tulevaste inimeste hulka ja nii minu kui kalli blogilugeja meelsust patustada, siis pakun, et neid loomasid poleks iial nii palju!

Ja PANE TÄHELE, Jeesus ei maksnud vaid pattude eest. Ta suri kogu loodu eest ja enam veel. Tema ristisurma tähendus on palju suurem kui see, mis me oma eludes näeme või arvames enda ümber nägevat!

Mõelge iga päev, mida tähendab Jeesus ristil!
Isegi kui loete sellist igavaks-peetud raamatut nagu 3. Mooses, on avastused suured.
I promise!

Vow-elamus

Astusin sisse kontorisse ning suundusin oma laua juurde. Päev oli senini olnud väga tihe ning täidetud erinevate kohtumistega, millest järgmine algamas juba vähem kui 30 minuti pärast.
Jõudes oma laua juurde, mis on rohkem segamini kui tavaliselt, nägin midagi sellist, mis oli absoluutselt mu tänase päeva, kui mitte viimaste päevade, tipphetk!

Nimelt oli Tarmo valmis saanud ning mu lauale asetanud 2 fotokollaaži Risttee koguduse ristimisteenistustest. Ja need kaks pilti haarasid mu täiesti. Neist peegeldub rõõm, ärevus, muutunud elud, ootus Jumala tegutsemise järgi.

Oliver, Timo, Kati, Evelin, Kerttu

Helena, Marju, Merilyn, Joshua, Maret, Liis, Triin, Eetel, Martin

Ristimisteenistused on olnud minu jaoks kõige rõõmsamad hetked kogu Risttee töös möödunud aasta jooksul. Nende piltide nägemine tõi need päevad taas eredalt mu silme ette.
Ja igatsus, et selliseid pilte ikka veel ja veel meie kontori seintele tekiks on minus praegu tugevam kui see on olnud väga pikka aega.

Halleluuja!

PS Pole hullu kui see lõpetus kõlas mõnede jaoks liialt nelipühilikult :)

Oo, ma olen higine...

Ma olen higine. Kämblakoopad on villis. Nad tuikavad... Ning nii hea on olla! Kui olukord paberile panna, siis ma defineeriks seda kui "kasulikkuse tunnet". See on tehtud töö rõõm.

Eelmine neljapäev ja reede oli niru olla. Eile ja täna aga vastupidi. Algul arvasin, et asi on osaduses Jumalaga... et ei loe piisavalt piiblit, ei palveta. Et ei mõtiskle psalmide üle, ega teeni.

Aga kui ma järele mõtlen, siis ega ma eile rohkem palvetanud kui neljapäeval, või reedel. Tegelikult eile vist piiblit üldse ei lugenud... ja õhtuks oli ikkagi nii hea olla! Ning sa küsid, miks Märt? Miks?

Asi läheb tagasi tegelikult piibliloo algusesse. Seal on kirjas see needus, mis meestele kaelale pandi. Töötegemise rõõm ja vaev. Kui mees tööd ei tee, siis tunneb end maru kehvasti. Enesehinnang langeb, tekivad süümekad, ja mis kehvemate meeste peal veelgi hullemini väljendub: elab oma pahameele teiste peal välja...

1. Neljapäeval ja reedel ma ei saanud töötada. Ja ega ka e-kirjade saatmine Soomest-Eestisse pinget ei paku...

2. Eile aga sain kolm tundi müriseva trimmeriga puhastada jõge. Väga ilusaks läks aed! Imetlejaid oli ka palju... Ja õhtul sain olla sotsiaalses keskkonnas, mängida abikaasa-tundmis-mängu Tuttit teise abielupaariga. Väga lõbus ja põnev oli...

... ja täna, nagu öeldud, olen lihtsalt läbinisti higine. Klaviatuur kipub niiskeks... Tervelt neli tundi tõstsin ränkraskeid keraamikaplaate. Aitasin oma abikaasa sugulasel, mormooniusku mehel, maja ehitada. Ja jälle, väga tore ja lõbus oli.

Jooksen nüüd duši alla ja olen rõõmus, et Jumal ei oota meilt ainult palveid ja piiblilugemisi. Vaid ka midagi sellist, mida ihunahaga tunda on.

Mis on ime?

See, et me ütleme:

1. imesid ei ole olemas
2. või lihtsalt jätame selle ütlemata

...ei tähenda, et imesid ei ole olemas.

Ma nägin sel reedel (15.juuni), kuidas mu parim sõber päästeti surmast. Ja kuidas Jumal teda tervendab. See on imede ime (vt lähemalt). Ja ärgu keegi mulle öelgu, et imesid ei oleks olemas!

Tiredness

Tiredness is something we all seem to suffer from most of the time. The feeling that you can barely keep your eyes open. For me, when I am tired I slow down, but the world around me, seems to speed up. Its like as I move my head, the things I see get blurry. Reena asks me questions, I hear them, but it takes me a while to answer because it takes me so long to process. Yesterday was a day when I was terrible tired and this evening, I feel it again. I get like this when I just do too much and don't take some down time. But my thought is why do I and others feel this more than feeling good? Why do we live lives or walk through our lives barely awake. We long for our bed or time to just do nothing, more than living life to its fullest. Sometimes this can go on for days, weeks and even months. Its an awful to go through life and something I want to change. But how, what steps can I take? What do I have to cut out or start to do to feel more live when my eyes are open?

For one, I have to find my source of energy and then let it fill me up. Two places give me a lot of energy, my time with God daily and second is time with my boys and Reena. Often, life is too busy for these, and I run through my day and feel completely empty and wonder why, but I know the answer. Sometime I am tired and sit on the couch at home with Reena and I feel too tired to listen to her talk about her day, so I don't give her attention she needs and then usually that situation ends up not so good.

What recharges you? What gives you energy? Once you know, how are you making time for these things and how are making the most of those oppurtunities?

I bet if we could all do this, we might get an idea of what life is really all about!

Elu-muutvad 90 minutit

Mul on üks väga hea sõber, Egert, kellega me käisime 4 aastat koos ülikoolis ning õppisime kõrgemat matti ning informaatikat. Küll sai loengutes juttu aetud, töödest läbi kukutud ning üheskoos kodutöid tehtud. Ülikooli ajal oli Egert pigem ateist (või siis agnostik, võta sa kinni). Igatahes nende aastate jooksul ei suutnud ma tuvastada temas erilist huvi vaimsete asjade vastu. Kui ta kohtas aga oma tulevast abikaasat, hakkasid asjad muutuma, ning ta asus vaimse otsingu teele. Käinud üheskoos läbi shamanismi on nad praeguseks välja jõudnud idamaiste usunditeni. Täpsemalt Art of Living'uni.

Eile käisin korraks Egertil külas ning ta näitas mulle ka oma kodu meditatsiooni ruumi. Siirat huvi tundes küsisin ma temalt, et kui tihti ning kui mitu minutit ta päevas veedab meditatsiooni protsessis. Egert vastus oli järgmine:
Hommikul tõuseb ta kell 6. Hommikune rituaal algab pesemisega, millele järgneb jooga ning seejärel meditatsioon. Kokku 1,5 tundi! Ja nii igal hommikul. Ning õhtuti taaskord pesemine ning meditatsioon. Respect!

Millal veetsin mina veendunud kristlasena hommikul 1,5 tundi universumi Loojaga? Millal ma püüdsin nõnda pühendunult kuulata oma Päästja Jeesuse häält? Ma pean küll tunnistama, et minu puhul on pigem 30 minutit väga hea tulemus. Ja milline on nende minutite kvaliteet? Ning mõnikord, häbi küll tunnistada, on nii kiire, et hommikul jääb aeg Jumalaga kahekesi veetmata! (M.Luter on öelnud kord kuldsed sõnad: "Mul on liiga kiire selleks, et mitte palvetada"!)

Mis muutuks sinu elus kui sa veedaksid regulaarselt iga päev vähemalt 90 minutit Jumalaga? Kui lähedalt sa teda tundma õpiksid? Kui selgelt kuuleksid tema häält? Kuidas näeksid tulevikku ning oma rolli selles? Kuidas kehastaksid ning elaksid välja Jumala armastus selles maailmas?

90 minutit! Sa oled mu eeskuju Egert!

PS EQ, ma loodan et ma ei pannud väga mööda oma looga. Eks sa paranda mind kui tegin seda.

5 minutes of torture!

Today I was visitng the Lõunakeskus. It was a pretty normal day. Oskar played in the childrens play area, ran into the engaged couple Siiri and Innar on a lunch break together. We were just coming around by the EMT store when Oskar decided to walk in there and grab some papers. I went in with him and put the papers back and then looked briefly at the new thin phone from Sony Erikson, which is pretty cool. Well I saw Oskar head out towards Reena, but she was talking on her phone so didn't really notice him. I took my Nokia out of my pocket and was comparing how thin the phone was. I came out of the store a few seconds later because I noticed the price of the phone and realized it was pointless, I wasn't going to spend that much on a phone. I saw Reena, Alex in his little chair, but no Oskar. I turned right and then I turned left and no Oskar. I turned around back to the store and went in and no Oskar. Then my heart just colapsed. I could barely breath. I ran over to the nearest shoe store, sports store, electric store turned around. Reena check the travel store, the cafe and we were looking everywhere. You start to think about scary movies or TV shows. I raced through the same areas a second time, and my heart is sinking more and more, my breathing is getting faster and Reena is running with the shopping cart. How in just 10-15 seconds he disappear? I then go by some places Reena looked so see if maybe he has popped up somewhere and then I see a cute little blond haired kid, halfway into the fountain there, covered in water, having the time of his life. I ran over and picked him up. I held on to him tightly and tried to return to a normal breathing pattern.

What an awful 5 minutes. I never want to go through that again. Oskar had no clue anything was going on, he was actually pretty happy because we never let him play in the water like he was. Oskar is getting older and more independant and this was the first time he ever walked away on his own. I guess now life takes on a whole new dimension.

This made me think about life and God a little. Do we sometimes just wonder off, attracted by something and potentially put ourselves in danger. Is God like I was, frantically looking searching, longing to see our face, to give us a hug? I think so, I think God really wnats to know us so much, that when we aren't around even for a little while he is out looking for us. I feel like after today, I caught a glipse of what God the Father goes through with us sometimes and I hope it changes me.

How big is your God!

Have you ever doubted God? Have you ever doubted your life and what your doing? I remember a professor of mine in university always asked "How big is your God?" He told us that our doubts are just our lack of faith, that if we really knew God and if we really trusted him, that our doubts would disappear. Is this true? I mean, is that the pinnacle of maturity. I had a brief conversation with someone and when I didn't like their response I almost immediately said, "How big is your God? My God is big enough to take care of that problem for you." I am a person who is full of doubts and confussion when it comes to my life, however, in some areas of life I never doubt that God will provide. My goal in life is to try to remember just how big my God is and trust that he knows what he is doing and I am glad for some of the doubt, then I know the next area of my life God wants to work on!

ma olen ateist

Leidsin postituse mida tahtsin teiega jagada.

Mõnikord ma olen "praktiseeriv ateist".

Ma küll väidan, et ma usun Jumalasse, kuid praktiliselt elan nõnda nagu Teda poleks olemas.

• Kui ma TÕESTI usaldaksin Jumalat, siis ma ei muretseks nõnda palju
• Kui ma TÕESTI usuksin, et see on Tema kogudus ja mitte minu, siis ma saaksin öösiti paremini magada
• Kui ma TÕESTI usuksin palve väesse, siis veedaks vähem aega strateegiaid luues ning rohkem aega põlvedel

Kuidas sinuga lood on?

Täida lüngad:
Kui ma TÕESTI usuksin ________, siis ma __________

Sisemise muutuse teekond

Olen olnud viimased päevad Eestist ning seal ülekeevatest olukordadest ning emotsioonidest eemal. Nimelt Tsehhi mägismaal Josiah Venture kevadseminaril, mille eemaks on sedakorda „After God’s Own Heart”.

Üks mõte, mis mu sees esimesete päevade jooksul eriliselt helisema on jäänud, kõlab järgmiselt: Sa võid kogu eluks jääda pidama ühte ja samasse kohta.

See on pannud mu mõtlema, et kas mina olen selline inimene. Kui ma võrdlen ennast praegu sellega milline ma olin 5 aastat tagasi, siis millised muutused on minus selle ajaga toimunud? Võrreldes eelmise aastaga? Eelmise kuuga?

Kas ma olen koos Jumalaga ühel muutumise teekonnal?

Sest ma olen oma elus ikka ja jälle näinud, et muutuse teekonnal olemine ei ole ühekordne otsus. See nõuab uut otsust. Uut algust. Uut pühendumist. Lausa iga päev.

Just äsja algas meil vaikne aeg. See on aeg, mil me igaüks konverentsil osalejates saame olla täiesti üksinda, ning lasta Vaimul, Jumala sõnal ning oma elus olevatel lähedastel inimestel enda vastu kõnetada, ning lasta valgust paista nendele valdkondadele, milles me vajame ühte uuenemist ning edasiminekut.

Ma mõnda asja neist juba tean, sest Jumal on neid mulle lausa viimase nädala jooksul väga selgelt näidanud. Kindlasti on neid aga veel.

Minu igatsus on olla ühel muutuse teekonnal koos Jumalaga. Kas poleks vägev, kui näiteks 5 aasta pärast ma saaksin kellegagi kokku, kes ütleks „Vow, kas sa oled ikka seesama Peep, keda ma omal ajal tundsin...?!”