All squeezed out

Do you ever feel like a lemon that has been squeezed and squeezed and there is nothing left, totally empty? This is a feeling that happens to us sometime in life. There can be a variety of causes, and we could debate those in another blog, but what can we do to get our juice back and refreshment so we can go back into the world. Specifically, how does the Bible, God's word play a role in this?

I want to share one specific thing a friend taught me many years ago that helps me in these times. Its something that I try to do every few weeks and it has a profound effect on my life. I go to the book of Psalms (Psalmid-laulud) and I pray through a psalm. I don't really have a system for picking them, but I take the psalm and I read it verse by verse and then I personalize the thoughts of the reader and apply them to my life. Sometimes its about how a personal is responding to God, or about his word, but I take the words and I then pray them out. If the text talks about longing for God, I restate it in my own language and the elaborate it, responding to it and sharing my life with God. This is helpful because when those moments when we feel empty its hard to even think or string thoughts together, but this gives me Gods words and then I respond. I try to spend a few minutes on each verse, this can vary, if you pick a long psalm like 119, then you have to clear out your schedule cause it can take a while. Sometimes I move on and pray another psalm. One other benefit of this is I feel a kindred spirit with the writer and I take time to think about what they were going through when they wrote this psalm, where did they write it and all that fun stuff. Praying through a psalm, has been a powerful part of my life for about 10 years and I hope to continue it for the rest of my life.

When your feeling squeezed and have nothing to say, but a desire to go to God and his Word, pick out a psalm, pray through it and then let God and his word fill you back up.

Puudutus mis muudab

Olen jätkamas oma rännakut läbi Piibli (loe lähemalt sellest siit). Kui sa pole seda kunagi teinud, siis julgelt soovitan, sest läbi erinevate ajastute, inimeste ja olukordade meiel peegelduv Jumala Sõna pole ka tänases päevas kaotanud oma värskust. Loen ise praegu 2.Mo raamatut ning seadused, mis hakkasid reguleerima alles tärkavat iisraeli riiki, on lausa põnevad. (Näiteks täna leidsin sealt juhendi, kuidas võiksime me koostada tehnika rendilepinguid, vt 2.Mo 22:14-15).

Aga miks on aga nii, et inimesed loevad ühte ja sama kirjakohta, ise pea sama vanad ning samasuguse elu kaemusega, kuid tulemus mis nad sealt saavad on tohutult erinev. Miks on mõne jaoks Piibel eluline ning kõnetav. Mõni aga leiab sealt vaid iganenud seaduseid, nimekirju ja kulunud fraase? Kas me võime teha täpselt ühte ja seda sama asja kuid saada täiesti erinevaid tulemusi?

Tundub et jah. Jeesus kõndis kord keset suurt rahvamassi. Teda nügiti, togiti, pressiti siit ja sealt peale. Kuid siis korraga tuli üks puudutus ühelt haigelt naiselt, mis oli täiesti erinev teistest. See oli puudutus, mis tervendas. Puudutus, mis viis selle naise kohtumisele elava Jumalaga. (loe seda lugu Markuse evangeeliumi 5pt 25-29 salmidest).
Seega me võime teha täpselt sama asja, lugeda täpselt samu kohti ka Piiblist. Kuid mõni puudutus viib elava Jumalani, teine puudutus aga pole enamat tihedas rahvamassis higiselt üksteise vastu hõõrumisest.
Mis eristas selle vana naise puudutust teistest?
Tal oli usk. Teadmine, et kui ta saab vaid Jeesust puudutada, siis Jumal vastab.

Milline on meie meelsus minnes Piibli juurde? Kas me eeldame et see on otsekui puudutus, millega võime kohtuda Jumalaga. Või teeme lihtsalt seda mida peab, trügime ja pressime igapäevaelus edasi.

Blogipühakiri

Kujutage ette, et see blogi mingi hetk muutub piibliks ja inimesed hakkavad seda tsiteerima. Mõelgem, et ühel päeval on iga postitus (kokku 204) justkui kullatera -- mida aastatuhandeidki hiljem loetakse, pähe tuubitakse ja teistele õpetatakse.

Blogipühakiri, aastaist 2007-2008.

Kuidas peaks seda tulevikuinimesed lugema? Mis prille kandma? Mis küsimusi küsima... sest ma ju ei taha, et keegi jätaks tõelise moraali "verstapost missuguses" või "hajameelsetes noortes emades" kahe silma vahele.

Kui blogi oleks piibel, siis seda tuleks lugeda nagu piiblit. Ja pidada meeles vähemalt kahte asja:
1. Ükski asi ei saa tähendada seda, mida ta ei tähendanud tol ajal.
(nt mõni on tõlgendanud teise-põse-keeramise lugu poksimisreeglitega, aga juutidel vaevalt oli poksireeglid paigas)
2. Ükskõik, milliseid 1. ja 21. ja 27. saj olukordi me võrdleme, kui nad on oma olemuselt sarnased. Siis on Jumala sõna ja tahe sama meile, mis neile eile. (nt kui pühana elamine oli oluline siis, on ta oluline ka nüüd)

Aga nüüd mine loe päris piiblit. Saad elu tunduvalt kergemalt selgemaks.

Mis palka te saate?

Jälle sai jupp aega mõeldud sellest, mida mõtles Kristus selle all, kui ta andis oma kõige kuulsama jutluse. Täpsemalt, mida ta pidas silmas siis, kui ta teatud sorti inimeste kohta ütles: "neil on oma palk käes."

Need inimesed olid need, kes vagasid tegusid tegid avalikult. (stiilis: tänaval palvetasid, pasunate saatel heategevust tegid ja lihtsalt sõpru, mitte vaenlasi, armastasid).

Samas tõi ta sisse teistsugused inimesed ja teistsuguse tasu. Sellise "hea palga", sellise "palga", mille Jumal isiklikult inimesele üle annab. Mis "palk" see siis oli? Sest materiaalselt palka taevariigis ju pole -- või on?

Mida tähendavad need kaks "palka", millest ta rääkis. Kumba ma teenin,tegelikult?

Inglise keeles: "For if you love those who love you, what is your MERIT?".
Rootsi keeles: "Om ni älskar dem som älskar er, vilken LÖN får ni för det?".
Soome keeles: "Sillä jos te rakastatte niitä, hotka teitä rakastavat, mika PALKKA teille siitä on tuleva?"
Eesti keeles: "Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis PALKA te saate?"

(suured tähed minu poolt)

Piibel läbi aastaga

Kas sa soovid ühineda minuga ning lugeda 2008 aastal Piibel läbi? Veel pole liiga hilja alustada!
Ma mõtlesin järgida YouVersion plaani.
Ma ei tahaks seda teekonda üksi alata, sest siis on raskem loobuda alustatust.

Tegu on ühe minu eesmärgiga, mis ma olen püstitanud omale vaimulikus valdkonnas selleks aastaks. (Kuula ka Risttee podcasti sellest pühapäevast mis tuleb online paari päeva jooksul)

Nii et kes iganes tahab kampa lüüa, siis postita siia kommentaar või emaili mulle: peep@risttee.ee

PS Loe ka Märdi postitust

Mitu härga Jeesus maksis?

Olen piiblilugemisega hetkel 3. Moosese juures. Seal, kus Jumal edastab Moosesele sõnumeid sellest, kuidas peaks käima tema rahva ohvriteenistus. Väga põnev on!

Olen saanud teada...
1. Sarvedest ei räägita mitte Saatanaga seoses (nagu meile läbi kunsti seda kujutatakse). Vaid sarved oli oluline osa altarist, kuhu Jumal käskis verd panna.

2. Rasva ja verd ei tohtinud süüa, mitte sellepärast, et need oleksid roojased. Või ebahügieenilised või ebatervislikud. Vaid seepärast, et need tahtis Jumal endale.

Aga kolmandaks, ja ehk kõige üle-mõistuse-olevaks, pean seda, et kui mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Oota hetk. Mõtle.

Mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Kui mitu härga see väärt oli?

Asi selles, et Jumal ootab iga patu eest ohvrit, et ta saaks andeks anda... Tol hetkel olid suurimad ohvrisummad kas siis härg, sikk, tall või 2 turteltuvi.

Ja nagu arvata võib, oli Moosese aegu ohvrialtari juures raudselt palju loomahääli! Ohverdamine oli nagu linditöö! Sest nagu ka praegu, tegid inimesed ka siis mitme looma jagu pattu...

Aga kui Jeesus maksis kõigi pattude eest... siis, kui mitme looma hind see veel oli? Arvestades praegust rahva hulka, kõigi olnud ja kõigi tulevaste inimeste hulka ja nii minu kui kalli blogilugeja meelsust patustada, siis pakun, et neid loomasid poleks iial nii palju!

Ja PANE TÄHELE, Jeesus ei maksnud vaid pattude eest. Ta suri kogu loodu eest ja enam veel. Tema ristisurma tähendus on palju suurem kui see, mis me oma eludes näeme või arvames enda ümber nägevat!

Mõelge iga päev, mida tähendab Jeesus ristil!
Isegi kui loete sellist igavaks-peetud raamatut nagu 3. Mooses, on avastused suured.
I promise!

Piibli lugu Joosepist

Viimasel pühapäeval oli Risttee koguduse jututeemaks Piibli tegelane Joosep. Nojah, plaanitud piknik Atlantise kõrval kolis küll tavapärastesse ruumidesse Näituse tänaval, aga sellest polnud midagi...

Joosepi ja tema vendade loo leiab huviline Esimesest Moosese raamtust. Tegelikult on see lugu sellest, kuidas Jumal kujundab noort juhitalendiga meest. Nii et tegelikult Jumala lugu. Ja meie lugu.

Paar märkust. Esiteks, vangiviidud nooruk, kellest sai maailmariigi peaminister, oli oma elu otsustavalt muutvate sündmuste ajal väga noor. Konflikt vendadega, nooruslik uljus ja natukene nina püsti ajamist -- alla-kahekümne aastasele kohane. Teiseks, Joosepi eeldused kujuneda juhiks, ei olnud just soodsad. Ei saa öelda, et isa eriline soosing tema suhtes, mis vendades kadedust tekitas, oleks olnud pedagoogiliselt väga küps. Aga mitte noorus või perekondlik minevik ei defineeri meid. Vaid see, kelleks võime saada... See on esimene mõte, mis tuleb pähe Joosepi-lugu lugedes.

Teine mõttevälgatus seondub läbi elu kitsaskohtade minema pidanud noore mehe õppetundidega. Ta pidi õppima kahte asja. Esiteks, empaatiavõimet. Oskust panna ennast teise inimese olukorda. 1. Moosese raamatu peatükid 37-45 räägivad sellest, kuidas Joosep seda õppis. Ja teine õppetund oli suuremeelsuse ja andestuse õppetund. Andestada vendadele, kättemaksu asemel -- see polnud sugugi lihtne. Aga tolleks ajaks umbes kolmekümne aastaseks saanud mees sai endast võitu. Kaks olulist oskust juhi jaoks -- empaatiavõime ja suuremeelsus.

Kes võiks öelda, et mitme tuhande aasta vanusest lood kuuluvad minevikku. Kaugeltki mitte.

Elu-muutvad 90 minutit

Mul on üks väga hea sõber, Egert, kellega me käisime 4 aastat koos ülikoolis ning õppisime kõrgemat matti ning informaatikat. Küll sai loengutes juttu aetud, töödest läbi kukutud ning üheskoos kodutöid tehtud. Ülikooli ajal oli Egert pigem ateist (või siis agnostik, võta sa kinni). Igatahes nende aastate jooksul ei suutnud ma tuvastada temas erilist huvi vaimsete asjade vastu. Kui ta kohtas aga oma tulevast abikaasat, hakkasid asjad muutuma, ning ta asus vaimse otsingu teele. Käinud üheskoos läbi shamanismi on nad praeguseks välja jõudnud idamaiste usunditeni. Täpsemalt Art of Living'uni.

Eile käisin korraks Egertil külas ning ta näitas mulle ka oma kodu meditatsiooni ruumi. Siirat huvi tundes küsisin ma temalt, et kui tihti ning kui mitu minutit ta päevas veedab meditatsiooni protsessis. Egert vastus oli järgmine:
Hommikul tõuseb ta kell 6. Hommikune rituaal algab pesemisega, millele järgneb jooga ning seejärel meditatsioon. Kokku 1,5 tundi! Ja nii igal hommikul. Ning õhtuti taaskord pesemine ning meditatsioon. Respect!

Millal veetsin mina veendunud kristlasena hommikul 1,5 tundi universumi Loojaga? Millal ma püüdsin nõnda pühendunult kuulata oma Päästja Jeesuse häält? Ma pean küll tunnistama, et minu puhul on pigem 30 minutit väga hea tulemus. Ja milline on nende minutite kvaliteet? Ning mõnikord, häbi küll tunnistada, on nii kiire, et hommikul jääb aeg Jumalaga kahekesi veetmata! (M.Luter on öelnud kord kuldsed sõnad: "Mul on liiga kiire selleks, et mitte palvetada"!)

Mis muutuks sinu elus kui sa veedaksid regulaarselt iga päev vähemalt 90 minutit Jumalaga? Kui lähedalt sa teda tundma õpiksid? Kui selgelt kuuleksid tema häält? Kuidas näeksid tulevikku ning oma rolli selles? Kuidas kehastaksid ning elaksid välja Jumala armastus selles maailmas?

90 minutit! Sa oled mu eeskuju Egert!

PS EQ, ma loodan et ma ei pannud väga mööda oma looga. Eks sa paranda mind kui tegin seda.

Manitsemisest

Kas eestlase keelepruugis ongi enam sõna "manitsemine"? Või kui on, siis seostub see moraalilugemisega, käramisega, elukauge targutamisega. Vist...

Ma arvan, et mind manitseti täna. Isegi, kui ma päriselt ei nõustu manitseja argumentidega, oli selles kogemuses palju positiivset ja õppimist väärivat.

Sain hommikul telefonikõne. Keegi metsade vahel elav koguduseliige oli kuulanud Pereraadiost mu piiblitundi nelipühipäeva teemadel. Kasutasin seal ubkaudu sellist väljendit: esimese nelipühipäeva kõnelejad rääkisid tundmatuid keeli. See tundus mu heale kuulajale ja vestluskaaslasele ebatäpne. Tema meelest rääkisid apostlid ikkagi oma keelt ja ime seisnes selles, et erinevatesse rahvustesse kuuluvad kuulajad kuulsid teksti oma keeles...

Nojah, küllap oligi nii... Ehkki ega me ei tea, vahest rääksid apostlid kah tundmatuid keeli ja Vaim tõlkis selle imeviisil arusaadavaks kuulajate kõrvus. Nii et Jumala ime oli kahekordne. Mõne asja kohta tuleb öelda, et me ei tea päris täpselt...

Sellest väikesest asjast ei tasukski kõnelda, kui selles ei peituks suurem õppetund. Nimelt asjadest otse rääkimise õppetund. Ja kasu. Hindan kõrgelt mulle helistajat, keda ajendas soov oma seisukohta välja öelda, ja mind korrigeerida. Olime erineval arvamusel selles, kui drastilite tagajärgedega võib olla niisugune tõlgenduslik ebatäpsus. Aga mul oli võimalus omapoolselt asja täpsustada.

Me lõpetasime telefonikõne suuremate sõpradena ja lähedasemate inimestena Jumala rahva peres, kui olime enne. Niisugune manitsemine on igatahes hea asi. Ja vahest on selle võti vastastikuses lugupidamises. Minu meelest.

720 times

Today I was working on my lovely wife Reena's birthday present. Its a deck on the side of our house. It has been such a big project and its not done yet but we have been able to accomplish the major work. You can now walk on it, sit on it, eat on it or whatever. Its pretty awesome! Today I attached 720 screws to hold the main boards onto the frame. It was totally exhausting and I am pretty sure that it a tornado comes, the house may fall down but the deck borads will be okay! While doing this I had a lot of time to think and ponder the whole thing and one think keep coming into my mind, its the same thing I shared at LIFT. ITs the difference between food and dessert. I shared that we all need solid food in our spiritual lives. One on one time where God feeds us directly. THe probalem we run into is that we often exchange time with God for time at church, or another event or something else and thats okay, but its dessert, taste great, fills us up, but it only last a short while, then we crash cause we need real food! This came to mind when I heard of more groups of people wanting to travel hours to visit another youth event in northern Estonia. I just got sad because I know what they need, they know they are stuck in a terrible rat race but they keep doing the same things. I so badly desire to see a group of young people commited to seeking God as a group and most importantly individually. I am just afraid that we have created a church culture that won't allow this. I think we as churches must work together and we must fellowship between churches, but we must always make the thrust of our work leading people to Jesus and teaching people how to feed him themselves, and not rely on other sources as the primary food source.

My question is, What are we doing to be feed ourselves? What are we doing to make our primary source of spiritual food our intimate one on one realtionship with God? Take time to think about this and lets have some comments about how we are doing this.

Kujundikeelest, piiblist ja T.S. Eliotist

Olen viimasel ajal mõelnud, miks piibel on kirjutatud nii nagu ta on kirjutatud? Miks on selles nii palju lugusid, pilte ja kujundeid? Nojah, tänu sellele on seal ka palju elu, inimlikke otsinguid, tundeid.

Asi lihtsalt selles, et taban end nii tihti kiusatuselt lugeda piiblit kui suurt reeglite ja seaduste raamatut. Elujuhiseid seal ju ongi. Aga need kõik on rüütatud konkreetsete olukordade, tegelike inimeste, ajalooliste sündmuste rüüsse.

Mulle meeldib väga mõte, et piibel ei ole pesumasina kasutusjuhend. Et muudkui loed, ajad näpuga järge, teed vastavad toimingud, krutid sealt, vajutad sinna -- ja asi on korras. Töötab! Piibel on rohkem nagu armastuskiri. Seda tuleb lugeda põksuva südamega. Seda tuleb tõlgendada. Tuleb otsida mõtet nii sellest, mis on kirjas, kui sellest, mis on jäänud ridade vahele. Tuleb panustada omaenda südant, et sellest aru saada. Et kirjatäht elustuks.

Kas aitaks see, kui kristlased rohkem tunneksid huvi kunsti- ja kujundikeele vastu? Mis puutub minusse, siis mõned kuud tagasi nägin vaeva T.S. Elioti näidendi "Kokteiliõhtu" tõlkimisega. See oli tore kogemus. Kui autor ütleb, näiteks: "Põrgu on inimene ise, põrgu on üksindus" või"Tehke tööd, et saavutada oma lunastus", siis kutsuvad need laused järele mõtlema, oma eluga seoseid looma, tõlgendama...

Vahest aitab ilukirjandusse ja kunstikeelde süvenemine paremini mõista piiblit? See jätab ruumi metafooridele, piltidele, luulele. See eeldab enda isiksuse avamist tekstile, tähendusele, ratsionaalset ületavale tõelisusele. Mulle näib, et nii on piiblit parem lugeda, igatahes parem, kui näha selles dogmade loetelu.

Või mida arvate teie?