Eelmine nädal oli Ristteel väga eriline - lausa kahed pulmad!
Palju õnne Taavi ja Liina Uudam!
Palju õnne Kuldar ja Kristel Jürma!
Praeguseks on mõlemad äsjaabiellunute paarid põrutanud väga romantilistesse sihtkohtadesse mesinädalatele.
Kuldar ja Kristel Raadi järve kaldalMinu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.
Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.
Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.
Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.
Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.
Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.
Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.
Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!
Viimaste nädalatega on üha rohkem kinnistunud minus arusaam, et Risttee koguduses on väga andekaid inimesi. Näiteks Daniel Viinalass ja Kuldar (perek nimi tema soovil salastatud). Sest kas te teadsite, et nad on Eesti filmimaastikul kuulsad?
1. Kuldar on olnud üle-eestilises meedias (ETV, Kanal2 ja TV3) oma kurikuulsa provokatiivse filmiga "Rebel". Mees tegi mõned aastad tagasi väikese fotokaameraga sõdurielust filmi (jõle pann kaamera oli). Selle tulemusena sai muidu pigem häbelik ja tagaplaanile hoidev reamees äkki kogu Eesti televaatajaskonna silmad.
2. Või siis Daniel Viinalass. See video, mis ta tegi meie noorteürituse GU jaoks. ("Punkd" -- kus me Jan Uuspõldu odavalt tillist tõmbasime)... sellega juhtus nii, et sellest taheti teha miljonite kroonide suurust seeriat, ja meie Daniel oleks olnud seal peaosas!
Õnneks-või-kahjuks see projekt jäi pooleli... kuid Daniel nabiti ikka kinni. SEB pank pani ta tegema "Stardireporterit". Selle tulemusena võttis Daniel endaga kaasa Kuldari ja teised andekad, läksid Tallinna ja shootisid kaks osa valmis.
Stardireporterit võid näha siit!
Provokatsioonfilmi Rebel võid näha siit!
Jan Uuspõllu tillisttõmbamisfilmi võid näha siit!
Kahju, et mina nii andekas ei ole. Aga võib-olla nii ongi parem...
Kallis Brian. Tean, et sul on olnud tuliseid vaidluseid minu sõprade Toivo ja Craigiga. Et ma aga eile juhtusin nägema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha peal (rongijaama lähistel) jalutamas mingi plakatiga Craigi -- ja et ma teadsin, et teil on just olnud arutelusid verbaalse ja mitteverbaalse evangelismi üle -- siis nägin selles võimalust neid kahte vaatepunkti omavahel lähendada.
Fotol on näha, et Craig ei jaga mitte ainult võileibu, vaid ka selget sõnumit.
Brian Karlik on selle blogi üks kõige pühendunumaid lugejaid. Tegemist on misjonäriga, kes elab Pärnus ja on rajanud kiriku.
Kas teate mis juhtub, kui sa poed ühte voodisse 8-kuud raseda naise (kes pole sinu naine) ning tema abikaasaga? Ma olen seda teinud mitmeid kordi ja tulemus pole kõige parem.
Päris lapsest peale on mu üks kõige paremaid sõpru olnud minust 22 aastat vanem Onu Pets (tema blogi vaata siit). Ma olin 4 aastane kui Petsi abikaasa Maarja ootas 8-kuud oma esimest last ning nad elasid sellel suvel meie juures. Hommikuti jooksin ma ikka allakorrusele, kus Pets ja Maarja ööbisid ning pugesin nende voodisse, et äratada üles Pets ning alustada taas ühte toredat ning positiivset päeva temaga. Aastaid polnud mul mingit mälestust, et ma midagi sellist tegin. Kuid umbes viis aastat tagasi Maarja hakkas esimest korda mulle rääkima, et endiselt ta kannab oma südames teatud mälestust nendest hommikutest. Ning eelkõige seda, kuidas ta abikaasa Pets oli nõus kohe hommikult hakata möllama oma 4-aastase väikese õepojaga, unustades otsekuid oma 8-kuud raseda naise.
Igatahes, Maarja ja Pets on supertoredad ja minu elus väga suurt rolli mänginud. Nende kodu on olnud alati otsekui teiseks koduks minu jaoks (kuigi nad elavad Tallinnas ning õige tartlasena ma ei suuda seda linna täielikult aksepteerida). Kuna me oleme viimased 2 pühapäeva rääkinud Ristteel mida tähendab olla Koduks kõigile, siis tegime ka lühikese intervjuu Petsiga sellest, mida tema näeb kodus. Olgu siis mu ühe parima sõbra, Onu Petsi sõnad meie saatjateks tänasel päeval:
This week I am in Czech and taking part of a good conference. But the coolest thing here is the mountains. The hotel is located on the mountains and it has an incredible view. I personally have never lived in the mountains, but I love them. I love to ski down them, I love to walk through them and love to look at them. I wonder if the people who live around here really appreciate what they have. I wonder how often they spot and marvel at the panoramic view they have. Also, how often do we take time to appreciate what we experience, see or interact with everyday. Whens the last time you told your best friend thank you for being you, or just a simple love you? How often have you just sat besides you childs bed, watched them sleep and pray for them. I think if we didn't this more regularly, it would not be time wasted.
Suhe kahe inimese vahel tekib maksimaalselt kolme päevaga. Kui aga käes on neljas kohtumine, siis lööb kell ja võimalused, vupsti! läinud. Võõrad jäävad võõraks.
Kui aga kolmekas siiski õnnestus, on siginenud kahe inimese vahele väikene side, mille nimeks suhe.
Avastasin selle seaduspärasuse siis, kui tulin Soome tehasesse tööle. Oli esimene tööpäev, ja palju uusi nägusid... peamiselt uudishimulikke. Kuid kuna hakkasin keskenduma tööle, ja mõtlesin, et "ah mis neist jutuajamistest ikka, nii-kui-nii lähen paari kuu pärast tagasi kodumaale", siis kolme kohtumise möödudes olimegi jäänud peanoogutuse tasemele. Selle vennaga aga kellega sattusime suhtlema - sest juhtumisi töötasime sama pingi peal, lihtsalt erinevates vahetustes - sellega jäime suhtlema. Iga kord kui kohtusime.
Teisi suhteid aga ei taibanud ehitada... ja ega ma seal väga ei kohanenudki.
Läksin siis teise tehasesse. Õnneks oli see tunduvalt väiksem. Kõik üheskoos nagu mesilaspere. Ja kuna ma kohe algul vajasin mitme mehe abi, siis olin sunnitud minema nende juurde, ja lisaks abipalvele kätt suruma ja nime vahetama. Õhustik hoobilt tunduvalt sõbralikum. Mispeale võis hommikul rahuliku peaga ärgata -- teadmises, et tehases on vähemalt mõned rääkivad näod...
...ja seda vaid seepärast, et kasutasin esimest võimalust. Esimest päeva.
Aga ega see "3-päeva suhe" pole vaid reegel töömaailmas. Sama on kirikutes ja kõikjal mujal -- mäletan, kui esimestel pühapäevadel tulime siinsesse rootsikeelsesse nelipühikirikusse. Siis oli naeratajaid iga ukse peal. Mõni tuli kätt suruma. Mõni ütles "hej". Enamikust aga jalutasime kiiruga mööda... ebameeldiv see ju?
Siiski, esimestel nädalatel kutsuti meid grillikale, kodugruppidesse. Aga kui me passiivset joont jätkasime, ega omapoolset initsiatiivi ("kuule, mis su telefoninumber on?") välja ei näidanud, siis suhted jäidki selliseks... kuidas nüüd öelda... illusoorseks. Justkui kolm münti mänguautomaadis, millega võitu välja ei õnnestunud meelitada.
Ja nüüd on ainsad, kes kirikus meie juurde jalutavad ja kätt suruvad, pastorid. Tuleb tunnistada, et vähemalt nemad oskavad suhteid luua. Ilmselt seepärast, et teavad, kui oluline see on.
Torutehases töötav usklik mees
võõral maal
Varem samal teemal:
"Orkutis testitakse sõprust" (5.juuni 2007)
"Good friend" (26.juuni 2007)
Kätte hakkab jõudma suve lõpp. Mis sest, et alles täna purustati selle aasta kuumarekord ja et inimesed veel tuhandete kaupa ennast rannaliival pruunistavad. Usinamatel tööinimestel on puhkused selleks korraks läbi, millest annab kasvõi tunnistust hommikune kasvanud liiklustihedus Ihastes ja tipptunniajal Sõpruse sillale taastekkinud autojärjekorrad. Ühe aastaja lõpp hakkab kätte jõudma.
Ka Risttee kirikuna oli meil sellel pühapäeval otsekui ühe aastaaja lõpp kätte jõudnud. Me pole vist iial nii palju inimesi teele saatnud kui seekord. Josh, Alissa, Rebeka, meie suveinternid USAst, kes juuni kuu algusest on rabelenud tööd teha, asusid tagasiteele. Ühtlasi lahkus juba eelmine nädal Benton ja Cousin Josh. Ning samuti läheb see kolmapäev teele Sam, kes küll ametlikult ei olnud suvepraktikant, kuid lõi igati kõigis tegemistes kaasa.
Risttee suvepraktikandid: Hanna, Rebekah, Josh, Daniel, Benton, Alissa
Lisaks sellele viibis Risttee teenistusel veel viimast pühapäeva Cuperyde perekond. Dave, Jen, Zach ja Abigail on viimase viie aasta jooksul olnud tunnistajaks Going UPi ning Risttee sündidele. Kuid mitte vaid lihtsalt tunnistajatekes vaid ka ise selles kõiges väga olulist osa mänginud. Tänu Davele olen minagi praegu Risttee pastor. Kes teab mis ma muidu praegu teeks.
Raske on hüvasti jätta, eriti inimestega, kellega oled aastate jooksul kokku kasvanud ning kellest on saanud sinu sõbrad. Aga eks iga lõpp ole millegi uue algus. Kindlasti on Jumalal uued sihid ja eesmärgid nii Cuperyde perekonnale kui ka suveabilistele. Aitäh teile ja olge te hoitud oma teedel Jumala peopesa kumeruse sees!
PS Ka minu habemekasva(ta)mise periood on selleks korraks läbi, sest ka mina läksin tööle tagasi. Siin on veel viimane pilt ennem saunas raseerija kätte võtmist
Do you have any good friends in your life? Not the persons you spend the most time with, or the one you grew up with, or even someone who is family. I am talking about a friend who cries with you, the first to hug you when life sucks the wind out of your lungs, or the person who lifts your spirits in seconds with a simple compliment or moment of caring.
For me as a older guy I saw a friend of mine care for me in a way that really touched me. I have a friend that I don't get to spend much time with anymore. Life for both of us has moved passed our singles days when staying up all night and talking was a weekly occurrence. But we sometimes take time and proximity and use is as our only standard for love and care. Which in many cases is very true, but its not the only one.
Today I had to lay out some things to this friend of mine. I had to express many months of frustrations, angers, disappointments and sad moments. I had to open my soul and in my style which was very aggressive and attacking. This isn't an excuse, I am just explaining how it happened. Now, we locked horns, (this is a figure of speech for discussing or fighting like two deers or rams that lock their horns in their dispute.) But this process was 100% necessary, we both had to get things out in the open because with them under the surface they were slowly eroding the friendship, the caring relationship that is the most important thing.
For me, I could see in his eyes that he was feeling my pain, as my eyes started to fill with a little bit of tears, I could see the same in his eyes. He was actually identifying with my situation, we didn't agree on it, but we connected through our words and emotions and I am so thankful for this.
The resolution was one of mutual agreement to change and move forward. But now that conflict has finally taken place, resolution and restoration can take place. I love this process, but most importantly I love my friend. My list of things to change is longer than his, cause he is a much better man than I am, and my list with grow out of love and respect to not only do what I have to do, but motivated by wanting to be all that I can be in our relationship and the situation God has placed us in at this moment in time.
So I leave you with one idea, find this person and give them a big hug and tell them that you love them.
I am someone who loves road trips. This probably dates back to the many family vacations we took while I was growing up. Traveling to all part of the US eastern seaboard. It was so much fun hitting the road, eating in the car, stopping in remote places and then finally arriving at our destination. I am on one of these right now. I am traveling to Germany and will be heading back immediately. So half of the trip via air and the second half via auto. This is a very cool way to travel, except that we have to drive through Poland which needs to explanation to those of you who have done this. We are hoping to do the drive from Stuttgart to Tartu in around 24 hours. Is it possible, only time will tell.
See, et me ütleme:
1. imesid ei ole olemas
2. või lihtsalt jätame selle ütlemata
...ei tähenda, et imesid ei ole olemas.
Ma nägin sel reedel (15.juuni), kuidas mu parim sõber päästeti surmast. Ja kuidas Jumal teda tervendab. See on imede ime (vt lähemalt). Ja ärgu keegi mulle öelgu, et imesid ei oleks olemas!
Iga inimese Orkuti-tutvusringkonnas on vähemalt kolm inimest, kes otsustavad vähemalt kord aastas panna omavahelise sõpruse proovile. Nende plaan iseenesest on väga lihtne... nad mängivad sellisel õrnal teemal nagu sünnipäev.
Mõnel on seal sõpru 50, teisel 100. On terve rida inimesi, kellel 300 ja mõnel tõelisel virtuaalsel seltskonnalõvil ligi 1000. Igaüks neist on potentsiaalne sõpruse testija! Mida ta teeb?
Ta teab, et terve hulk ta tuttavatest hoiab silma peal sellel, kuna tal on sünnipäev. Orkut oleks nagu kalender... ja just sellist rutiini silmas pidades ta kustutab neist dokumentidest oma sünnipäeva ja ootab siis, et sellest hoolimata ta skräppbookki (märkmikku) õnnitlusi kirjutataks.
Ta lihtsalt tahab teada, kas ta on virtuaalne sõber. Ja kes päris sõber... mõni minu sõpradest on teinud nii:
1. Muutnud oma sünnipäeva kolmel korral aastas. Ja saanud seeläbi 3-kordseid õnnitlussoove! Haugi mäluga sõbrad, või mis?
2. Toonud oma sünnipäeva mitu kuud varasemaks. Ja saanud seeläbi täiesti erakordseid õnnesoove, siis kui ei peaks. Ebateadlikud sõbrad, või mis?
3. Kustutanud oma sünnipäevadaatumi kalendrist üldse. Ja seepärast on ta saanud mitu ja mitu lehekülge vähem õnnesoove kui muidu. Huvitundmatud sõbrad, või mis?
Inimesed tahavad jätkuvalt kogeda seda, et neid oleks meeles peetud, isiklikult ja päevapealt väärtustatud. Orkut on aga loonud uue mugava keskkonna, kus enam sõpruse nimel pingutama ei pea. Lihtsalt lähed ja toksid oma õnnesoovi sisse ja võid rahulikult hommikukohvi edasi juua...
Asja miinus on seejuures see, et inimesed nagu mina... meie usaldust kasutatakse ära. Oleme andnud Orkutile voli otsustada, kuna on mu sõbral sünnipäev ja seega isiklikke märkmikke enam kaasas ei kanna.
Sellega defineeritakse minu sõprussuhted enne, kui mina üldse jaole pääsen. Mulle ei antagi tegelikult võimalust tõestada seda, et ma tegelikult hoolin!
Mida siis teha?
1. Osta oma märkmik
2. Kirjuta sinna kõigi oma sõprade sünnipäevad
3. Pea neid meeles
4. Tunne mõnu sellest, kui hea sõber sa oled
Eesti naised sünnitavad viimasel ajal väga kõvasti. Vähemasti Tartu toomel... nõnda siis olin ma kohustatud minema koos oma raseda soome-rootsi naisega onkoloogia kliinikusse, kus pärjati meid teatega: "Teil sünnib tütar!" Tõestusmaterjali tema soolisusest ma fotole ei jäädvustanud, sest see oleks liiga ropp. Ja minu tütar on juba üsna suur! (18nädalat)
Õigupoolest jagan seda uudist seepärast, et minu jaoks on see üks järjekordne rõõmulugu. See on midagi väga olulist. See puudutab mitme inimese elu.
Samas ei kujuta ma end ikka veel ette isana. Sest kindlasti olen ma teistsugune kui mu vanem vend Peep. Mitte parem või halvem, vaid lihtsalt teistsugune. Seda ma tean.
Aga eelkõige tahangi kõigile, kes seda postitust loevad, öelda üht: RÄÄKIGE RÕÕMULUGUSID! Seda teevad väga vähesed. Väga vähestel on silma näha arengut, positiivseid sündmuseid. Ja veel vähematel on julgust tulla välja konfliktitu materjaliga.
Palun ole Sina teistsugune!
Risttee koguduse ja noorteühenduse GoingUP juhatuse jaoks on see suur probleem. Oleme tegelikult juba mitu aastat arutanud, kuidas olla miitingutel positiivsemad. Rääkida kõigepealt sellest, mis on hästi läinud, millised on võidulood. Aga siiski väga ei õnnestu.
Ma isiklikult arvan, et inimestena pole me kuigi osavad edulugude vestmisel. Ja seeläbi teiste ülesehitamisel... ning mul on sellepärast natuke piinlik.
Varsti lõppeb Sessi-Stress... ma loodan, et ma oskan siis oma meeskonnakaaslaseid julgustada.
Varsti astuvad Risttee koguduse liikmeteks uued muudetud eludega inimesed... ma loodan, et ma oskan neid õigel viisil kallistada.
Ja kui varsti tuleb Greta koju, ma loodan, et ma oskan teda kuidagi üllatada.
Vaata, kui hästi oskavad sportlased rõõmustada! Jee, Tartu Rock rokib!
I write this blog entry from a computer that has English keyboard. So, English is preferred.
For a couple of days I have been in Prague. I have friends here. I have met some of them. I have seen some of my friends change: bebome more active, taking initiative, some of them also more overwhelmed with work... It is good to realise that with some you just continue discussion and conversation where it stopped a year or two ago. One family is waiting for twins, and myself and Einike are so happy about this... especially as we know that they lost their 11years old daughter some years ago.
What I want to say with this blog entry is: invest into your friendships! Friendship is like a plant that needs some care and investment of time. Do it. It is very rewarding!
