Loe rohkem!

Leidsin oma paberite hulgast lehe, kus oli kirjas 44 nõuannet. Näiteks: "Õpi pähe oma lemmikluuletus" või "Ära kunagi naera kellegi unistuste üle" või "Pea meeles, et mõnikord on vaikimine parim vastus" või "Usalda Jumalat, aga pane autouksed siiski lukku". Eriti meeldisid mulle: "Suhtu armastusse ja kokakunsti suuremeelse sundimatusega". Ja veel: "Loe rohkem raamatuid, vaata vähem televiisorit".

Tegelikult elame visuaalsel ajastul. Aga visuaalsesse võib takerduda. Nagu kõigesse muussegi. Olen üha rohkem veendunud, et raamatukultuuri tuleks viljelda sisukamalt ja innukamalt.

Jutlustasin viimastel nädalatel sellest, et mõnest asjast võib loobuda, et ruumi teha millelegi olulisemale. Mina püüdsin ruumi teha lugemisele. Lugesin läbi Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Soovitan kõigile. Ilukirjandusest Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees". Viimane on omamoodi ilukirjanduslik pilt, kuvand, dokument -- sellest, mis toimus Eesti noores riigis ja välissuhete arendamises 1989-1991. Minu meelest. Igatahes aitab mõista kultuuri, kus elame.

Sest teoloogina olen veendunud: me ei vaja ainult Piibli eksegeesi ja hermeneutikat, vaid ka kultuuri eksegeesi ja hermeneutikat. Aga see läheb vist juba selle lühikese blogisissekande teemast välja.

Pastor pihitoolil

Sellel pühapäeval alustame uue seeriaga: Pastor pihitoolil

Seni avamata hämarad ja sügavad saladused pastori elust: ebakindlus, kahtlused, väsimus... pettumused, vead ja eksimused. Seerias "Pastor pihtitoolil" avab pastor Peep (ehk siis mina) ennast ja oma elu. Milliste probleemidega võitleb pastor? Küllap samasugustega nagu igaüks meist.

Neid pihtimusi, mida ma võiksin jagada on rohkem kui nelja nädalasse mahub, kuid siin on need millest juttu tuleb.

• Ma ei suuda taluda paljusid kristlaseid
• Ma pean kõvasti pingutama, et jääda seksuaalselt puhtaks
• Ma olen aja ori
• Ma muretsen kogu aeg

Ma ühest küljest väga ootan seda seeriat ja võimalust rääkida endast sellisena nagu ma olen, ilma midagi ilustamata ja lisamata. Samas teisest küljest ma kardan järgmiseid nädalaid, kuna mu oskused isiklike tunnete ja emotsioonide jagamises on väga nõrgad. Eks me näe kuidas välja kukub. Igatahes ma plaanin kutsuda oma sõbrad ja tuttavad nendele pühapäevadele. Nad väärivad tõde kuulda.

Lase lahti enda loodud tehislikust ja täiuslikust välisest kestast ning luba Jumalal saada sinu lähedaseimaks sõbraks läbi oma isiklike pihtimuste.

All squeezed out

Do you ever feel like a lemon that has been squeezed and squeezed and there is nothing left, totally empty? This is a feeling that happens to us sometime in life. There can be a variety of causes, and we could debate those in another blog, but what can we do to get our juice back and refreshment so we can go back into the world. Specifically, how does the Bible, God's word play a role in this?

I want to share one specific thing a friend taught me many years ago that helps me in these times. Its something that I try to do every few weeks and it has a profound effect on my life. I go to the book of Psalms (Psalmid-laulud) and I pray through a psalm. I don't really have a system for picking them, but I take the psalm and I read it verse by verse and then I personalize the thoughts of the reader and apply them to my life. Sometimes its about how a personal is responding to God, or about his word, but I take the words and I then pray them out. If the text talks about longing for God, I restate it in my own language and the elaborate it, responding to it and sharing my life with God. This is helpful because when those moments when we feel empty its hard to even think or string thoughts together, but this gives me Gods words and then I respond. I try to spend a few minutes on each verse, this can vary, if you pick a long psalm like 119, then you have to clear out your schedule cause it can take a while. Sometimes I move on and pray another psalm. One other benefit of this is I feel a kindred spirit with the writer and I take time to think about what they were going through when they wrote this psalm, where did they write it and all that fun stuff. Praying through a psalm, has been a powerful part of my life for about 10 years and I hope to continue it for the rest of my life.

When your feeling squeezed and have nothing to say, but a desire to go to God and his Word, pick out a psalm, pray through it and then let God and his word fill you back up.

Piilu pildi taha

Piilu selle pildi taha, klikates siia. Ja sa saad teada, millega lõppes eelmise nädala Risttee evangeelne nädal tudengitele.

Ime on usu lemmiklaps

Mul ei ole raske uskuda, et Jeesuse ülestõusmine oli ajalugu. - Aga ma olen teadlik selles lauses eneses peituvast paradoksist. Teaduslik see lause ju igatahes ei ole. Ega peagi olema. Peale teadusliku reaalsuse on teisigi reaalsusi.

Ütlesin hiljuti ühes vestluses umbes nii: Inimene, kes on otsustanud imesid mitte uskuda, kes juba ettehaaravalt, ehkki vahest alateadlikult, valib piirdumise ratsionaalselt seletatavaga, välistades igasuguse võimaluse, et maailmas võib leiduda loodusseadusi eiravaid erandeid, imesid, üleloomulikku, mitte-seletatavat -- niisiis, see inimene peab ülestõusmissündmust tõenäoliselt huvitavaks kirjanduslikuks looks, või lausa pettuseks, või Super-Trikimeister Jeesuse kõige grandioossemaks numbriks.

Ainult et evangeeliumite tunnistus ei toeta ühtki neist mainitud lähenemisviisidest. See räägib lihtsalt, mõjuvalt ja minu meelest usutavalt Kristuse kannatuse- ja ülestõusmise loost. On selge, et evangeeliumi kirjutaja eesmärgiks ei ole luua ilukirjanduslikku teksti. Ta tunnistab millestki olulisest, hämmastavast, elumuutvast. Selle sündmuse tagajärjel muutuvad hirmunud jüngrid julgeteks -- "leiavad selgroo", osalevad maailmaajaloo ühes kaugemaleulatuvamate tagajärgedega protsessis: kristliku kiriku sünniloos. Ja nende heroiseerimiseks ei ole evangeeliumite tekst kirjutatud teps mitte --

Aga vanenõuteooria? Grandioosne luiskamine? Kui Jeesuse keha oleks jäänud Rooma võimude kätte -- oleks neil olnud lihtne see välja tuua ja juba eos lõpetada suurelt jaolt just ülestõusmissündmusele toetuva uue - ja rahutusi põhjustava - usuvoolu areng. Aga järsku olid jüngrid ja evangeeliumikirjutajad vimpkadega? - Mõtlesid fantastilise loo välja. Aga kui nad oleks seda tõesti teinud, oleks nad ju tahtnud, et neid kergesti usutaks. Nad ei oleks kindlasti mitte kirjutanud, et ülestõusmise esimesed tunnistajad olid naised. Juutlikus kultuuris ei olnud naise tunnistusel mingit väärtust. Uu-uups! Ja uskuda, et Jeesus oli lihtsalt varjusurmas, või nagu Super-Trikimeister, oleks lasknud ennast peksta (mõtle Gibsoni filmile!), ristile naelutada, odaga torgata, surilinadesse mähkida, valvatud ja tohutusuure kiviga suletud hauda panna -- et oma tööd tundvad ja tõsiselt võtvad Rooma sõdurid olid lihtsalt osalised trikis, millest neil aimugi polnud... Kam-oo-oon! Vaat niiviisi mõtlemiseks on vägevat usku tarvis.

Seda arutelu võiks jätkata. Aga piirdun öelduga. Järele mõeldes tundub, et palju lihtsam on uskuda ülestõusmissündmust põhijoontes nii, nagu evangeeliumid seda kirjeldavad, kui haarata triki- või vandenõuteooriate järele.

Aga mu tekst ei püüa tegelikult kedagi ratsionaalselt veenda. See lühike tekst on pigem tunnistus kui õpetus. Viimaks on asi selles, kas inimene otsustab jätta oma elus ruumi usule ja imele. Või otsustab ta seda mitte teha. Sellest sõltub, kuidas ta näeb maailma enda ümber, kaasa arvatud Piibli sündmusi. Ka Kristuse kannatust ja ülestõusmist. Mina tunnen, et ei taha elada maailmas, milles puudub imelisuse, seletamatu ja müstilise mõõde. Minu meelest on parem elada usu abil avatud maailmas, kui mõistuse varal suletud maailmas. Viimane muutub ahistavaks.

Aga "ime on usu lemmiklaps", nagu ütles Johann Wolfgang Goethe.

Proovi paastuda

Mul on üks soovitus. Loobu sel mõnusal liha- ja munaajal söögist. Kohe kaheks-kolmeks päevaks.
Aga kui sa nii kõva tegelane ei ole, siis vähemalt loobu 1 söögipäevast.

Ja sellele juurde on veel üks lisand... vaheta see söögiaeg palveaja vastu ära! Otseses mõttes. See pool tunnikest kohvitasside juures tee parem kõned Jumalale. Need makaronid, mis muidu kõhtu vitsutaksid, tee parem lauseteks Kõige vägevama Jumala poole.

On mõned asjad, mis juhtuvad:
1. Su suhe Jumalaga muutub lähedasemaks-tajutavamaks
2. Sa õpid nägema, mis su suurimad mustusetekitajad on
3. Su isiksus muutub Kristusesarnasemaks

Ja siinkohal ma isegi ei räägi kaloritest, ega lahkuvatest mürkainetest. Näen, et paastuaeg, mida kirikus ikka sel nädalal on visa looma kombel peetud - on palju suurema tähendusega, kui poppsühholoogiast pakatavad ajakirjad sellest kirjutavad.

Võta aega, et mitte süüa.
Võta aega, et hoopis näljased põlved põrandale lüüa.

See on läbikogetud ja läbiproovitud.

Why English Camp...

This week a group of studnets are gathered in Vinni for the annual March English Camp. This camp is for the 8th straight year done in conjuction with Northwest Bible Church in Ohio, the same church that I came from before I moved to Estonia.

People often ask, why do English Camps and what is so special about them. I wish I could explain it, but its really a miracle of sorts. The camp is very simple, we take a group of studnets who want to practice and learn English and match them with a group of young Americans who can make that a reality. The camp is full of large group meetings with videos, games, skits, music and someone sharing about a particular theme. The students then spend time in small groups with the Americans and some local estonian leaders. The camp also has lots of free time, sports, movies and a lot of hanging out.

From a ministry persepctive, this is one of the most effective tools we have seen in Estonia. The camp is 100% relational. We are all together, eating sleeping and having a lot of fun. The leaders have a chance to spend time with the students and invest their lives. During these camps we see students take significant steps in their faith and in starting a relationship with Christ. For years many of the students in our church first started a relationship with Christ at the camp, or it was the first place they really started to think about it. English Camps year after year after year continue to be a huge funnel for not only our church, but other churches in Tartu and others around Estonia who have participated in them.

Of course, English Camp is just a tool, but I think its a tool that has been blessed and for now one that we will continue to use and even help other churches around Estonia to use English to reach young people with Christ amazing message.

Suurus pole oluline

Mul oli suur eelisõigus olla üks osalejatest Global Youth Initiative juubelikonverentsil Iisraelis, kus kogunesid 53 riigis töötavad misjoniorganisatsioonide liikmed. Reisil, millest võiks väga pikalt rääkida, üheks eesmärgiks oli teha Jeesuse elu ja tegevuse kontekst meile reaalsemaks ning arusaadavamaks.

Tagasi mõeldes oli üheks kõige kõnetavamaks hetkeks minu jaoks vaatepilt, mis avanes Arabeli mäelt, Galileas.

See foto meie ees näitab piltlikult kogu Jeesuse tegevuse keskpunkti tema avaliku töö jooksul. 3 aasta jooksul veetis Jeesus just siin kõige rohkem aega - Maarja Magdaleena koduküla, Kapernaum kus oli Jeesuse kodu, Galilea järv, mäejutluse mägi, kõik see mahutub sellele pildile. Vähem kui 20 km kaugusel asuvad lapsepõlvelinna Naatsaret, Kaisarea Filipi linn, Kaana küla. Just nendes kohtades veetis Jeesus kuid investeerides ja panustades oma järgijatesse, kellest said hiljem maailma muutnud revolutsiooni juhid. Kuidas küll suutis Jeesus väiksemas maalapikesel kui Tartu maakond seda saavutada?

Mõnikord me mõtleme, et selleks et Jumal saaks minu kaudu midagi suurt teha, peame me mööda maailma ringi käima ja jutlustama tuhandetele. Eestimaa tundub nii väike ja tähtsusetu, kui seda väljaspoolt vaadata. Mis on meie rahvaarv võrreldes muu maailmaga? Kas siit võib üldse midagi tulla, mis muudab maailma?

Jeesuse elu ja tegevus näitab meile, et suurus pole oluline. Peamine on järgida Jumala tahet sinu elu jaoks. Ükskõik kui väikesel või tähtsusetul maaalal tegutsedes võib sealt alguse saada maailma muutev revolutsioon.

USAs uuriti kord tuhendeid kogudusi selleks, et leida kõige kogudus, mis on kõige rohkem rajanud uusi kogudusi ja mõjutanud ülemaailmset Jumala Kuningriiki. Kõikide üllatuseks selgus, et kõikidest suurtest ja mõjukatest kogudusest kaugelt kõige esimeseks paigutus hoopis üks väikene maakolkas asuv maakirik. Sealset noortegruppi vedas eest mitte noor ja andekas noortejuht vaid pensionipõlves olev vanem naisterahvas. Ja ometi oli see kirik saatnud välja paarikümne aasta jooksul väljaläkitatud töötegijate kaudu rajanud enam kui 200 kogudust üle maailma (Uuringu tulemus tuli sellele kogudusele täieliku üllatusena, nad ise ei olnud oma edukusest isegi mitte teadlikud).

Olulisem kui suurus, asukoht või mastaapsus on meie südamehoiak, põlev armastus Kristuse vastu ja kuuletumine tema kutsumisele meie elu jaoks.

Kuninga tagasitulek ja palju muud

Oleme ülestõusmispühade nädalas. Veel mõned päevad ja käes on Suur Nädalavahetus.

See nädal on täis Ristteel täis toimetusi ja tegemisi. Käimas on tudengitele suunatud Karunädal: Kuninga tagasitulek. Noored on kevadises inglise keele laagris. Käivad ettevalmistused suureks pühapäevaseks ületõusmispühade teenistuseks.

Karunädala teemaks on see kevad Kuninga(?) tagasitulek. Läbi nädala toimuvate ürituste jooksul keskendutakse sellele, kes oli Jeesus. Kas Jeesus oli ikka Jumala poeg või oli tegemist lihtsalt karismaatilise kujuga, kes oskas inimesi mõjutada? Miks nii paljud inimesed praegugi usuvad, et mees, kelle väidetav esimene imetegu oli veest veini tegemine on maailma päästja? Kas tänapäeva teadus kinnitab või pigem lõhub Jeesuse reputatsiooni?
Karunädala kava võib leida siit - karu.risttee.ee

Kaubahalli esiselt võib pärastlõunatel leida suure kuubiku, kus sees toimub performance (täna näiteks on kastis tervenemist otsiv haige mees). Õhtuste ürituste keskseks punktiks on Atlantise konverentsisaal, kus erinevate valdkondade spetsialistid lahkavad Jeesuse isikut ja tegevust.

Suurel Reedel kella 7st õhtult algab Raekojaplatsilt läbi kesklinna liikuv Jeesuse ristikäiku mäletav rongkäik. See saab kindlasti olema huvitav kogemus nii kõgile osavõtjatele kui pealtnägijatele.

Nädal tipneb tavapärasest pidulikum ülestõusmispühade teenistusega. Koor laulab ja meie rõõmustame.

Selline on ülestõusmispühade nädal Risttee koguduses.

Külalisblogija Einike Pilli: Millised on võitja-grupid?

Tänane blogija on Einike Pilli, kes on meie püsiblogija Toivo Pilli abikaasa, 3 lapse ema, koolitaja ja õppejõud. Head lugemist.

Mulle meeldib suhelda inimestega, kes küsivad ja otsivad. Nendega, kes tunnistavad, et nad mõningaid vastuseid alles otsivad. Nendega kes ütlevad: ma enam ei oska, ole hea, aita mind. Pean tunnistama, et kohtan selliseid inimesi kristlaste hulgas üsna harva.

Hiljuti osalesin Harvardi Ülikooli uurija Daniel Wilsoni koolitusel, kes rääkis, mis vahe on tipptasemel erialastel gruppidel ja nendel, kes tippu ei jõua. Wilson ütles, kes tegi oma uurimuse ekstreemsetes oludes matkajaid jälgides, avastas, et kõik grupid otsivad tasakaalu nelja aspekti vahel.

Esimene neist on teadmine. Wilson avastas, et võitja-grupid kasutavad omavahelises suhtlemises palju küsimusi. Selgus, et edukas on selline grupp, kus 70% juhtudest kaheldakse ja otsitakse ning 30% ollakse kindlad selles, mida öeldakse. Võib ju öelda, et see ei saa mingil juhul kehtida kristliku tõe kuulutamise kohta. Aga mõelgem hetkeks – kui erinevalt on Jumalat eri ajastutel, eri kultuurides ja isegi eri Piibli raamatutes mõistetud – miks arvame, et just meie oleme kõige õigema tõlgenduseni haaramatust Jumalast jõudnud?

Teine on usaldamine. Heades meeskondades ei kasutata mitte ainult oma pädevusi, vaid julgetakse välja näidata ka oma nõrkusi, paluda abi. See ei tähenda täielikku abitust, vaid adekvaatset enesehinnangut ja oma kaaslaste usaldamist. Oma nõrkuste mittetunnistamisel on lisaks üksijäämisele veel üks varjukülg – nõrkusi ei taheta lubada ka teistele.

Wilson rääkis ka sellest, et heades meeskondades leitakse terve tasakaal juhtimise ja allumise vahel. Ta tõi näiteks Orpheus Kammerorkestri, mis töötab nii, et järgemööda võtavad erinevad tuumgrupid vastutust muusikapalade interpreteerimise ja orkestri juhtimise eest. Ma olen mitu aastat kuulunud sellisesse kogudusse, kus iga pühapäev juhtis jumalateenistust erinev meeskond. See on üks mu pika ”kirikukogemuse” helgemaid aegu. Viimase aspektina nimetati koolitusel tasakaalu leidmist ühise, meie-identiteedi ja igaühe individuaalsuse vahel.

Kes teab, kuidas seda kõike saavutada?

Sagrada Familia

Barcelona. See on kitsad vanalinna tänavad, Vahemeri, Picasso muuseum, paella - roog riisist või nuudlitest ja mereandidest. Ja muidugi Antoni Gaudi - üks neist kunstnikest, kes art noveau stiili järjekindlalt ja põnevate tulemustega arhitektuuris rakendas. Aga kui Antoni Gaudi, siis muidugi ka Sagrada Familia.

Sagrada Familia on Barcelona linnapildis sümboolse tähendusega. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul linna veerel, nüüd linna keskel asuv kirik. Või õigupoolest pooleliolev kirik. Ehitama hakati seda 1882. aastal. Ja tänaseks on kirikust valmis umbes pool. Kellel huvi, võib Google'isse sisse toksida "Sagrada Familia" - ja saab teada nii ehituse ajaloost, ja leiab ka oskajate poolt tehtud fotosid.

Nii et ajaloost ma ei räägi. Vaid hoopis hämmastusest, et Euroopas on pooleliolev pühakoda, mida ehitatakse nii, nagu ehitati keskajal. Otsekui igaviku jaoks. Ja sellega võrreldes ei ole 125 aastat ehitamist tõesti midagi. Gaudi oli kiriku arhitekt ja tööde juhataja "ainult" umbes esimesed 40 aastat.

Mis ajendab selliseks ettevõtmiseks. Me elame ju efektiivsuse ja kiirete lahendujste ajastul. Kas nii pikka aega kestva kiriku ehituse jooksul muutub ehitus ise palveks, liturgiaks, kaotab pelgalt funktsionaalse tähenduse? Või motiveerib teadmine-aimamine, et oled osa millestki üle põlvkondade, üle poliitiliste muudatuste kestva? Või ei ole Euroopast siiski päriselt kadunud mõttelaad, et on asju, mida tehakse Soli Deo Gloria?