Why English Camp...

This week a group of studnets are gathered in Vinni for the annual March English Camp. This camp is for the 8th straight year done in conjuction with Northwest Bible Church in Ohio, the same church that I came from before I moved to Estonia.

People often ask, why do English Camps and what is so special about them. I wish I could explain it, but its really a miracle of sorts. The camp is very simple, we take a group of studnets who want to practice and learn English and match them with a group of young Americans who can make that a reality. The camp is full of large group meetings with videos, games, skits, music and someone sharing about a particular theme. The students then spend time in small groups with the Americans and some local estonian leaders. The camp also has lots of free time, sports, movies and a lot of hanging out.

From a ministry persepctive, this is one of the most effective tools we have seen in Estonia. The camp is 100% relational. We are all together, eating sleeping and having a lot of fun. The leaders have a chance to spend time with the students and invest their lives. During these camps we see students take significant steps in their faith and in starting a relationship with Christ. For years many of the students in our church first started a relationship with Christ at the camp, or it was the first place they really started to think about it. English Camps year after year after year continue to be a huge funnel for not only our church, but other churches in Tartu and others around Estonia who have participated in them.

Of course, English Camp is just a tool, but I think its a tool that has been blessed and for now one that we will continue to use and even help other churches around Estonia to use English to reach young people with Christ amazing message.

Milleks Risttee kogudus?

Kas ja miks on Tartule vaja Risttee kogudust?

Kirikuna teistele, on meie fookus suunatud nendele inimestele, kes ei näe Jumalal ja kirikul mingit kohta oma elus. Inimesed, kes pole kogenud kokkusaamist Jumalaga. Neid on Tartus üle 95,000.

Risttee koguduse DNAs on 3 peamist komponenti:
1. Kui Universumi Looja puudutab ükskõik millist inimest, siis see puudutus muudab su elu. Lähedus Jumalaga, isiklik ja personaalne suhe temaga - see on DNA esimeseks komponendiks.
2. Ühiselt elu elamine kogukonnas, kus kõik on teretulnud, armastatud ja aktsepteeritus just sellistena nagu nad on - see on igatsus, mis on küllap meis kõigis. Kodu kõgile, lähendav osadus on lahutamatu osa Risttee DNAst.
3. Kui Jeesus tuleb kuhugi kogukonda, linna või külasse, siis muutub see koht teistsuguseks. Ristteelaste igatsuseks on olla nö Jeesuse maaletoojad ja seda kõikjal ja alati. Inimesed, kelle elud on teeks, mida mööda saab Jumal rännata. Teeniv ja ohverdav kogukond, mille eesmärgiks pole mitte ainult verbaalne "tõe kuulutus" vaid mõistmine, et verbaalne tõde on kehtetu kui seda ei elata välja muudetud eludena.

Kas Tartus on Risttee kogudust vaja?
Ma usun, et kui ristteelastena elame selliselt, et meie DNA pole mitte ainult sõnades vaid elatud välja igaühe eludes, siis on tegu kogudusega, millest tuntakse puudust kui seda enam Tartu linnas poleks.

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

50 teenistust ühe päevaga

Saabuv pühapäev saab Risttee ajaloos olema erakordne - tavapärase ühe jumalateenistuse asemel toimub 50 teenistust üle terve Tartu linna.

Võibolla küsida sa kuidas on see võimalik?

Selle asemel, et koguneda ühte tsentraalsesse kohta, toimuvad teenistused igaühe meie kodudes. Iga ristteelane kutsub endale külla sõbrad, naabrid, tuttavad, kes on tema jaoks olulised.
Millises vormis teenistused toimuvad, on igaühe enda otsustada. On see lihtsalt meeldiv lõunasöök koos vestlusega, õhtupimeduses kaminaääres glögi joomine ning maailmaasjade üle arutamine, vms. Peaasi et sa kutsud kedagi, avad oma privaatse kodu, ning julged olla see kes sa oled.

Miks teha midagi sellist?
Risttee kogudusena on üheks me põhiväärtuseks arusaam, et evangelism toimib kõige paremine inimese ja kiriku vahelises koostöös. Mida me igaüks saame teha selle jaoks on tagamõtteta investeerida isiklikesse suhetesse.
Teiseks on me veendumus, et kristlaseks olemine ei tähenda mitte kord nädalas "kirikust käimist". Me oleme kutsutud olema Kuningriigi esindajad kõikjal kus me käime 24/7. Mis on veel loomulikum sellest, kui jagada oma elu ja kodu inimestega kes on sulle olulised.

Meie Annaga oleme endale kutsunud juba külla kaks naabriperet, kes kumbki pole varem meil külas käinud. Ootame juba väga pühapäeva hommikut, kui 10:30 on külalised meie ukse taga on. Tõsi, mis programmi me neile kokku paneme, on veel lahtine. (Eile öösel, kui Anna tahtis minuga seda arutada, siis olin ma lootuseltult magama jäänud ning vastasin ainult "Paneme puhuri sisse kui nad tulevad".)

Ja ristteelased, jagage pärast oma kogemusi kuidas koduteenistused korda läksid.

Ülevoolav lahkus

Every time if feel distant from God I give (Iga kord kui ma tunnen end Jumalast kaugel olevat ma annan). Rick Warren

Mul oli täna võimalik esmakordselt elus kuulata kõnelemas Rick Warrenit ning John Ortbergi, kelle nimed enamusele meist peaks tuttavad olema. Pole midagi öelda, see et nad mõlemad on kirjutanud raamatud, mida loevad miljonid, pole juhuslikult välja kukkunud. Nimelt on mul viimastel päevad olnud võimalik olnud osaleda konverentsil Exponential 07, mille läbivaks teemaks on "Unleashing the power of generosity in our churches" (ehk "lahkuse jõu vallapäästmine meie kirikutes"). Võin julgelt tunnistada, et Jumal on mind kõnetanud väga selgesti viimaste päevade jooksul. Mida ma olen kogenud ja näinud välja elatavat Whittieri koguduse (ja pastor Billi elus) ning mida ma olen kuulnud viimastel päevadel siit konverentsilt, on koputanud väga kuuldavalt mu südametunnistusele. Ikka ja jälle olen kuulnud lauset "Lahkeid (generous) kogudusi juhivad lahked pastorid".
Kuidas on lood minuga? Kui mu igatsuseks on näha lahkuse ja jagamise kultuuri reaalselt toimimas Risttee koguduses ning Risttee koguduse läbi, siis ei saa see juhtuda ilma et mina seda oma isikuga ja oma perega esmalt olevaks elaksin.

Istusin eile seal konverentsil oma sünnipäeva õhtul, kuulasin hämmastavid lugusid 21.sajandist, kus inimesed ja kirikud on otsustanud reaalselt välja elada Jumala Kuningriiki maa peal, ning pisarad hakkasid lõpuks silmist tulema. Sellel õhtul seal Saddlebacki kiriku saalis istudes otsustasin, et järgmist 30 aastat minu elust peab iseloomustama praegusest erinev suhtumine rahasse ja andmisesse. Mitte küsimus "Kui palju ma kristlasena pean ära andma oma sissetulekutest (kas 10% piisab? kas neto või bruto?) " vaid "Kui palju ma saan ära jagada, sellest mis Jumal mulle kinkinud on".
Mida see täpselt meie perekonnale tähendab, seda me alles oleme hakanud Annaga läbi arutama. Seega ma ei oska veel konkreetseid samme teiega jagada. Aga see vast ei olekski õige. Ma loodan need sammud oma elus teie kõigi ees hoopis nähtavaks elada.

Rick Warren paljastas ta oma järgmise raamatu esimese lause: What you think you OWN is really just a LOAN. (See mida sa arvad omavat on vaid kõigest laen).

Mul on sulle üleskutse: mida peaksid sina muutma oma elus ja harjumustes, et kahekordistada järgmise aasta jooksul oma andmist?

Hiiglase läheduses

Oleme viimased 2 päeva veetnud Billy Grahami koolituskeskuses North Carolinas koos kirikute rajajate ja pastoritega 15st erinvast riigist üle terve maailma. Billy Graham on üks minu kangelastest. Mees kes on kõnelenud miljonitele, kelle läbi on muutunud tuhanded ja tuhanded elud, keda lähedalseisvad inimesed iseloomustavad kui äärmiselt lihtsat ning alandlikku meest.
Kõnnin siin tema nimelises keskuses ringi, külastan ta muuseumit, kirikut, sügisvärvides metsa ning avastan ennast mõtlemas tema elu peale. Kuidas sai küll üks lihtne, kõneoskamatu mees oma elus saata korda selliseid asju? Kust tuli see vägi, mis teda nii selgelt kõikjal saatis...?
Ja siis nägin korraga seda pilti kiriku ühes nurgas:

Kõik mis ma teinud olen, võlgnen ma Jeesusele Kristusele. Billy Graham

Ja ma jään seisma. Ja mõtlema. Vaadates pilti palvetavast B.Grahamist ja mõeldes sellele lausele tunnen, et just sealt tuligi tema vägi ja jõud.
Kuid kas ma saan seda öelda ka enda kohta? Kust tuleb minu jõud ja vägi - kas iseenesest või Jeesusest? Tegelikult ja päriselt.

Siin me siis oleme, kirikute rajajad, pastorid, oma väikestest kogudustest ja tegemistest. Küll on meil kõigil palju õppida selle 20.sajandi vaimuliku hiiglase teekonnast!

Risttee esimene sünnipäev

"Lähen kirikusse äärmiselt suurte ootustega," ütles eelmisel aastal üks tudengineiu nimega Kadri, kui astus Sadamateatris pesitsevasse Ristteele. "Kui uus kogudus tuleb linna, siis see peab tähendama, et midagi sügavamat on toimumas."

Eile sai seesama sügava-põhjaline kogudus aastaseks, süües raudtee-liipride kõrvalasuvas hoones 15kg pulmatorti.

Peep Saar, üks koguduse pastoritest, ütles 2006. aasta 29.oktoobril (vt uudist), et viie aastaga peab Risttee kogudus saama Tartu linnas asendamatuks. Siis nüüd, kui jäänud on dealinini neli aastat, võib mõõta saavutatuid tulemusi näiteks numbrites:

- 3 erinevat asukohta kirikule (vt kolimisuudiseid)
- 15 inimest kogudusse ristitud (vt videotunnistusi)
- Kogukonna suurus 150-200 (lapsed, noored, pered)
- Korraldatud üritusi 3000-4000 inimesele (karunädalad, verepäevad, GoingUpid jmt)

Olgu siinkohal veel lisatud Salemi kiriku (meie emakoguduse) pastori Meego Remmeli tervitussõnad meie eilsel pidupäeval. Kõneleb ta musta kardina taustal:

Pühendusega Brian Karlikule! (foto)

Kallis Brian. Tean, et sul on olnud tuliseid vaidluseid minu sõprade Toivo ja Craigiga. Et ma aga eile juhtusin nägema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha peal (rongijaama lähistel) jalutamas mingi plakatiga Craigi -- ja et ma teadsin, et teil on just olnud arutelusid verbaalse ja mitteverbaalse evangelismi üle -- siis nägin selles võimalust neid kahte vaatepunkti omavahel lähendada.

Fotol on näha, et Craig ei jaga mitte ainult võileibu, vaid ka selget sõnumit.

Brian Karlik on selle blogi üks kõige pühendunumaid lugejaid. Tegemist on misjonäriga, kes elab Pärnus ja on rajanud kiriku.

Misjoni imevõti

Kas misjonitööks on imevõtit? -- EKB liidu äsja lõppenud misjonikonverents Tartus andis küll mõista, et imevõtit ei ole. Aga püsivus, motiveeritus, usk Jumala toimimisse ja tegelikkusesse on ometi tähendusrikka ja elusid muutva (kuidagi ei suuda kirjutada turumajanduse järgi lõhnavat sõna "eduka") misjonitöö tagatiseks.

Joosep Tammo avajutluse näide jäi meelde. Tammo viibis suvel Ameerikas BGC konverentsil, kus ühel üritusel vestlesid 12 kiiresti areneva koguduse pastorid. Neilt küsiti, mis on nende koguduse arengu ja kasvu põhjus. On neil mingi meetod, mingi õpetus? Igaüks rääkis erinevatest asjadest. Ei olnud neil imevõtit, mis igal pool uksi ja inimsüdameid avaks. Aga üks asi ühendas neid kõiki -- või kaks. Esiteks, nad kõik olid veendunud Jumala tegutsemises ja tõelisuses. Selles, et "Kristus on meie keskel". Ja teiseks, nad olid leidnud viisi, kuidas oma kindla veendumusega ka teisi sütitada.

Nii lihtne ja nii keeruline see ongi! Tehkem sedasama.