Ühendav palve

Viimasel ajal võib tähele panna mitmeid uuenduslikke ja oikumeenilisi projekte, mille eesmärgiks on ühendada ülemaailmset Kristuse kogudust.
WeTheChurch on veebikeskkond, mille eesmärgiks on läbi palve ühendada kristlasti hoolimata nende asukohast. Palve- ja tänusoovid peavad olema lühemad kui 140 tähemärki, et kõik suhtlus oleks soovikorral ka Twitteriga jälgitav.

Kogudus ja riik

Eesti Vabariigi aastapäev on selleks korraks möödas. Minu jaoks mitmes mõttes eriline. Näiteks kruvisin lipualuse majaseina külge ja panin korralikult lipu välja. Hea tunne oli, et see sai tehtud. Oleme oma perega elanud selles kodus juba mitu-mitu aastat, aga vaat see väike (või suur) asi ikka tegemata... Nüüd siis tehtud. Vaatasin sini-must-valget lippu ja mõtlesin, et on ikka ilus küll.

Risttee koguduses oli ka lipp väljas. Ja loeti ette lõike iseseisvusmanifestist. Ja lauldi hümni. Ja palvetati Eesti maa ja rahva ja riigi pärast. Üldse mitte formaalselt, vaid hingega ja südamest. Oli tähendusrikas.

Ja aastapäeva järellainetustes mõtlen ma, et kristlased võiks julgemalt ühiskonna elus kaasa rääkida ja tegutseda. Vabakoguduste poole pealt mõtlen Karl Kaupsile, kes oli 1938-1940 Riigikogu liige. Või Adam Podinile, kes tegutses vangide aitamiseks, ja enne Teist maailmasõda Eestis veel olemas olnud pidalitõbiste asundustes. Ta muretses nii ravimeid kui viis läbi jumalateenistusi. Seda hinnati Punase Risti ordeniga 1931. aastal.

Ühesõnaga -- ühiskondlikku aktiivsust on ka vabakoguduste ringides ajalooliselt olnud küll. Kuvand, et usklikud hoiavad ainult palvemaja seinte varju, ei ole õige. Kust see küll pärit on? -- Ja valmisolekut teha midagi oma kogukonna ja ühiskonna heaks näen ma praegugi. Lootuse küla, Samaaria kodud, kristlased, kes teevad oma tööd hästi ükskõik, mis valdkonnas...

Sisukaid poliitikuid, kes kristlikest väärtustest lähtuvad -- kuid oskavad ka muud kui jutlustada -- võiks rohkem olla. Ja loodan, et suur hulk kristlasi osaleb ka kevadisel suurel prügikoristuse aktsioonil, et Eestimaa saaks puhtam ja ilusam.

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

Igaüks on preester ja piiskop?

Juba Martin Luther ütles, et kirik ei peaks tegema vahet vaimuliku seisuse ja tavaliste koguduseliikmete vahel. Iga kristlane „on väärt astuma Jumala ette, et teiste eest palvetada, ja et õpetada üksteisele Jumala asju”. Selle kohta kasutatakse teoloogilises keeles terminit "üldine preesterlus".

Luther rõhutas, et „kes ristimisest on tulnud, see võib kiidelda, et ta on juba pühitsetud preestriks, piiskopiks ja paavstiks, kuigi igaühele ei sobi säärast ametit pidada". Kogudus või kirik „kutsub” mõned inimesed karjase rolli täitma, sest neil on selleks paremad eeldused. Ka koguduse korra seisukohast on ülesannete jagamine vajalik. Kuid selline amet on funktsionaalse, mitte olemusliku tähendusega. Niisiis -- määravaks on vaimuannid, mis aitavad ülesannet täita, olgu siis ülesandeks jutlustamine, hingehoid, hoolekanne või pastoraalne tegevus. Määravaks ei ole teatud staatus ega muud tingimused.

Reformatsiooni radikaalne tiib, anabaptistid, tegi üldise preesterluse põhimõttest veelgi kaugemaleulatuvaid järeldusi. Nad pooldasid igasuguse formaalse – ja kohati isegi funktsionaalse – vahetegemise kaotamist "vaimulike" ja "ilmikute" vahel. Ehkki anabaptism oli mitmetahuline nähtus, oli enamus selle usulise suuna pooldajaid seisukohal, et usukogukonna ülesannete täitmise võime ja kutsumus ei ole „deponeeritud” vaid valitutesse. Näiteks jutlustada või vaimulikke talitusi võib vajadusel läbi viia igaüks.

Kui üldine preesterlus moodustab avarama lähtekoha, siis üks konkreetne viis, kuidas see koguduse elus väljendub, on vabatahtlik kaastöö. Kuidas peaks kajastuma üldine preesterlus koguduse väikegruppide tegevuses? Kuidas koguduse juhtimises? Kuidas jumalateenistuses osalejate rollides ja tegevustes?

Mulle näib, et üldise preesterluse põhimõte nõuab värsket lähivaatlust. Evangelikaalsetes ringkondadeski on sageli "kõigi usklike preesterluse" põhimõttest saanud "mõnede usklike preesterluse" praktika.

Kristluse eripalgelisusest

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Kuid väita, et sarnasused tähendavad kohe kopeerimist, on lühinägelik. Muide, on uuritud muinasjutte -- ja leitud, et eri rahvaste muinasjuttudes on sarnaseid jooni, näiteks hea ja kurja võitlus, valguse ja pimeduse motiivid, viletsusest nutikuse abil väljapääsemine... Ega see ei tähenda, et Eesti muinasjutud oleksid kopeeritud näiteks indiaanlaste lugudest. Sarnasused ei näita Eesti lugude väiksemat väärtust, vaid õieti suuremat - sest need kajastavad universaalset ja üldinimlikku kogemust. "Ideedel on tiivad," on keegi öelnud.

Kristlus on aga ühes mõttes täiesti universaalne. Tema tuumas on väljateenimatu andestuse idee. See, et Jumal otsib inimesega kontakti. Mitte lihtsalt, et inimene otsib Jumalaga kontakti. Vaid esmapilgul tundub see otsekui "liiga pehme" väärtus. Tegelikult on see transformatiivne ja väga "kõva sõna".

Mis aga puutub ülalmainitud filmi, siis tundub, et see on järjekordne "üleilmse vandenõuteooria" populariseerimise versioon. Vandenõuteooriad on inimestele ikka "peale läinud"...

Milleks meile-teile kirikut?

Kirik on Kristuse kehastus maa peal. Kui me aga võrdleme inimeste reakstioone Kristusele ja tänasele kirikule, siis need on erinevad. Kristust armastati ja Kristust vihati, õlgu ei kehitanud keegi. Kristusega olid kõige patusemad, aga samas ka need, kes teda kõige vähem sallisid.

Tema juurde saadeti isegi inimesi küsimustega, et saada talt vastuseid. Kristus tuli maailma, et see päästa.

Milleks on praegu kirik?

Nõustun viimase aastakümne ühe kõige mõjukama kirikujuhiga. Mehega, kes inspireerinud kümneid-ja-kümneid pastoreid Eestiski. Bill Hybels, kes ütleb: "Local church is the hope of the world."

Kogudus on Kristuse kehastus. Ära kehita õlgu.

Aukartus või -kartmatus

Mul oli täna hommikul eelisõigus osaleda Allianssi korraldatud Tartu palvushommikusöögil koos kohalike vaimulike, poliitikute ning kõrgkoolide otsustajatega. Kui jõudis kätte palveaeg päris hommikusöögi lõpus, siis palus Meego ka minul palvetada.
Ennem palvetama minemist palusin ma vaikselt endamisi, et Jumal võiks lasta ka sellel väikesel palvel olla õnnistuseks kuulajatele ning tunnistuseks elavast suhtest mis mul temaga on).

Ja siis jõudis kätte minu kord palvetada. EEKBL esindajana oli minu osaks palvetada Tartu kõrgkoolid ja kõigi tudengite eest. Väike värin sees alustasin mikrofoni ees rääkimist oma Taevase Isaga. Palve ise läks hästi, tundsin et ei tee lihtsalt sõnu vaid need ka tähendavad midagi.

Kuid siis kui olin ütelnud Aamen, ning mikrofoni juures eemale astusin, taipasin korraga kuidas ma olin palvetanud. Mul olid käed olnud rinna peal risti! Kusjuures ennem palvetama minnes olid mul veel meeles mu isa sõnad mis ta ütles Märdile ja mulle ennem rahvuslikku palvushommikusööki oli öelnud - "Kui te peaksite palvetama seal, siis ärge hoidke käsi püksitaskus, vaid väljendage ka oma poosiga austust ning aukartust Jumala ees."

Ma kardan, et see kuidas ma täna palvetasin näitas halba eeskuju nendele mittekristlastele kes seal olid. Või jätsid väära mulje sellest, mida ma Jumalat arvan. Kindlasti kohe ei tunne ma aukartmatust Jumala ees. Mul oli lihtsalt õhukese pluusiga hirmus külm olla. Või ehk siiski, pole mul piisavalt aukartust ja ma olen langenud liialt Jumala kui armastava issikese võrdkuju pooldajaks? Eks Jumal ole täpselt sama sallimatu patu vastu kui ta oli Vana Testamendi ajal.

Selline kogemus siis tänasest hommikust. Mida soovida ja soovitada? Iseloomustagu me Jumalasuhet ühelt poolt intiimsus ning julge lähedus. Teisalt aga terve ning aupaklik kartus Tema ees.

Elagu elusõnakad

Kes veel ei tea, siis meil ristteellastel, tuleb pidevalt kolida. Kodulehekülje uudistes seda küll ei ole, aga detsembrikuus peame olema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha pealt edasi liikuma... raudteellaste majast, aga kuhu?

Seekord oli ametlik põhjus selles, et arved said liiga hilja makstud. Tegelikult oli meil probleeme ka hiirtega (siis kui bänd mängis, tulid hiired lavale lippama). Eks neid häirivusi oli veel... Aga ikkagi usume, et see oli Jumal, kes tegelikult tahab, et me liiguksime.

Palju kohti pole. Üldiselt peaks tegema kirik elukeskkonna ilusamaks-sõbralikumaks, aga tundub, et Eestis peab seda mainet veel kujundama. Kirikule palju kohti ei pakuta. Kuid siiski... kontoriruumidega kolisime raudtee kõrvalt minema. Aga teate te, kuhu?

EluSõna kogudusse!
Nende koguduse kõige suurem tugevus on meie koguduse kõige suurem nõrkus. Neil on megavõimas hoone. Tohutu potentsiaal. Põnev siin ümbruses ringi sõites jälgida, mis siin toimumas on... sest üha rohkem noori perekondasid tuleb just siia, Tartu külje alla elama...

Aga tahan selle kõigega jõuda mõtteni, et: "elagu elusõnakad!". Tihti on just teie liikumisele vaadatud skepsisega, nii usklike kui uskmatute poolt. Aga need juhid, keda mina siin koguduses tunnen, Eino Lilleleht, Andrus Kasepuu ja Tom Uiga, ja paljud muud teenijad, on küll tunnustust väärt!

See, et te andsite meile hiigelkorraliku ruumi. See tähendab, et nüüd oleme tunduvalt turvalisemas kohas (eelmises kohas varastati mingi 7-8 ratast ära). Ja tunduvalt sõbralikumas paigas (eelmises kohas olime iga nädal pinnuks ja palgiks, närvesööv).

Isegi kui me siia ei jää kauemaks kui üheks kuuks, on see kahtlemata hea koht hingetõmbeks ja puhkuseks! Aitäh teile!

PS. Paljud ütlevad, et parim viis oikumeenilist (koguduste- ja konfessioonidevahelist) tööd teha on teha samu suurüritusi. Kuid mina küll ei ole seda meelt... olen teinud koostööd küll ja küll. Aga see kui keegi ulatab abikäe hoopis probleemiaegade ajal -- andes peavarju ja tööruumid -- see lähendab meid palju rohkem kui ükski muu tegevus või üritus!

Aitäh teile elusõnakad! Te elage ja elagu!

Kus saab olema meie koguduse suured ruumid, pluss noortetöö ja lastetöö. See selgub detsembrikuu jooksul. Uusaastaks oleme jätnud raudteega hüvasti.

Great Sermon

Today I was heading back from Tallinn and decided to pass the time by listening to a sermon. I had the privelage of listening to a 1:30 sermon\lecture about worship and idolatry from Mark Driscoll, pastor of Mars Hill Church in Seattle. I haven't been listening to many different sermons but I was too tired to read anything. I really felt like this was a great talk and something that I encourage others to listen too. This is one of the first times I heard someone talk about the idea of worship in a way that was convicting. I was able to think through my life and see a few things that I need to change. I found the most helpful thing was the discussion on idolatry and how its the opposite of worship. I am not sure of what you worship in your life, but I believe in most of our lives its not God at all. We have all created different things in our life that resemble God or resemble Christianity, but if we follow these things through, we will realize that its not about God at all.

The final challenge of the talk was Who do we worship. The answer, was Jesus. This differentiates Christianity more than any other religion. The speaker shared so many challenging statements that I have to listen to the sermon a few more times.

If you have time, check out Mars Hill on Itunes and then download the special:Worship and be prepared to be challenged.

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

Loetud päevad, tunnid ja minutid

Küllap loeb meist pea igaüks päevi millenigi:
- Maci-mehed loendavad hinge kinni pidades sekundeid Leopardi välja tulemiseni (hetkel 3 päeva, 4 tundi, 23 minutit ja 6 sekundit - vt hetkeseisu siit)
- Mõni kardab oma sünnipäeva ning tunneb hirmu läheneva tähtpäeva ning suurema aastanumbri ees, mida see endaga kaasa toob
- Lifechurch.tv interneti campuse külastajad loevad minuteid järgmise online teenistuseni - 4 päeva, 13 tundi, 21 minutit ja 42 sekundit
- Meie oma peres loeme tunde neljapäeva varahommikuni, mil astume lennukisse et järgmiseks 3 nädalaks sukelduda perekondlike kokkusaamiste ning kirikujuhtimise teemaliste konverentside keerisesse
- 200,000 kana Talleggi farmides loevad päevi oma võimaliku mihklipäeva ees, mil nad ahjudesse kühveldatakse
- 380,000 eestlast ei jõua ära oodata järgmist pühapäeva, mil võistlustules Eestimaa uued iidolid - tantsivad tähed. Eks igalühel oma lemmik - mõnel nunnu suursaadik, mõnel sarmantne Koit ja ta kihistav kaaslane, mõnel väändunud käega ja kibekiirelt liikuvate pikkade koibadega esikoolitaja Vain.

Aeg aga muudkui tormab ning need oodatud või kardetud hetked on kohe kohe käes.
Miks on küll selle väärtusliku aja kasutamine on nii raske. Vähemalt minul. Kõige rohkem vihkan ma ennast nendel hetkedel, kui ma tagasivaadats pean tõdema, et olen mõttetult kulutanud tunde ja mõnikord lausa päevi, tegeledes asjadega, mis lõppeks ei oma mingit tähendust (ja parimal juhul pakuvad vaid rahuldust ja meelelahutust antud hetkes).

Kuid mis siis on see oluline, millega ma peaks oma aega täitma. Mille nimel töötama, unistama, panustama? Eks igaüks meist pea leidma siin oma tee.
Kuid mina ei ole saanud viimastel nädalatel peast ühte lauset:
"100 aasta pärast on ainuke asi, mis mingit tähendust omab, see kas inimesel on suhe elava Jumalaga!"
Ja vat see on küll tähtis.

Lammastekonverentsil (fotodega)

Hetkel on terve hunnik juhte Risttee kogudusest mägedes, et õppida karjaseelu.

On välja uuritud, et suurem osa usuinimesi kogeb Jumala ligiolu läbi looduse. Ja et Eestis mägesid pole, siis Jumal on kohati välismaal suurem.

Sõnum, mis ei ole esitatud visuaalselt, on sõnum, mis jääb ühele osale auditooriumist arusaamatuks. Eelmine aasta olid lammaste asemel õunapuud. Üleelmine aasta vanaaegne ja kaasaegne portree Jeesusest.

Kes ütles, et taustalauljad peavad olema suure kondiga naised?

Hea nali. 160 osavõtja keskelt jookseb välja karjasekepiga Peep. Ta kallistab papist lammast ja laulab farmerilaulu, ja hakkab õhtut juhtima. Sellega meenusid vanad ajad, kui Peep veel abielumees ei olnud...

Aga palvetage, et meist, ida-eurooplastest, saaks head juhid!
Nii head, kui sellest maarjamaa savist voolida annab.

Hoolimisest

Keegi ütles: "Inimesed ei hooli sellest kui palju sa tead, senikaua kui nad saavad teada kui palju sa hoolid."

See ei käi ainult üldiste teadmiste kohta, vaid ka usuliste teadmiste kohta. Kristlik kogudus on sageli jaganud teamisi -- piiblist, Jumalast, päästmisest, eetikast. Uskudes - oh lihtsameelsust! - et sellest piisab maailma muutmiseks. Misjoniks. Evangelismiks.

Asi on selles, et usk võib küll tulla kuuldust (viide Paulusele), aga inimene kuuleb seda, mida ta tahab kuulata. Meie kuulmine on selekteeriv. Näiteks perekonnas. Abikaasa ütleb midagi, aga ma lihtsalt ei kuule, sest mul pole huvi, või on mõni muu asi mu mõtted haaranud, ma ei pööra tähelepanu. Ja nii jääbki perekondlik päästev sõnum kuulmata, et praeahi tuleks välja lülitada kümne minuti pärast, ja pajaroog kõrbeb hukatuslikult põhja.

Kuidas äratada tahet, et kristlikku kuulutust ka kuulataks? -- See on küsimus.

Ma arvan, et kogemus, et kristlased hoolivad, annab ühiskonnale sõnumi, et neil on ehk ka midagi öelda. Vähem ülevalt alla dotseerimist, ja rohkem elu jagamist ja armastust ja tegusid.

Hiljuti ütles üks ettekandja, et ainult kolm protsenti Ameerika evangelikaalsetest kristlastest on otsesõnu öelnud, et nad on "kindlasti" valmis aitama AIDSi tõttu orvuks jäänud lapsi. Mul pole põhjust arvata, et Eestis oleks see protsent suurem. Muide, prognoositakse, et aastaks 2010 on maailmas 40 miljonit AIDSi tõttu orvuks jäänud last.

Mul ei ole sellele mõeldes midagi öelda.

Kõige noorem pastor EKB liidus

Täna lõppevad Kuressaares pastorite julgustamiseks ja innustamiseks mõeldud konverents "Innustus kutsumusest". 2 ööd-päeva GOSpas on tõesti olnud toredad, lõõgastavad ning üles tõstvad. Teenindus on kuninglik. Selle tõestuseks olgu kasvõi järgnev pilt 3-käigulise õhtusöögi magustoidust:


Kuid tegelikult tahtsin ma hoopis muust asjast rääkida. Nimelt sain ma siin olles teada, kes on Eesti EKBL kõige noorem pastor. Mis te arvate kes see on? Õige vastus Peep Saar. Vot mis välja tuleb.

Kogenenumate meeste kõrval olles tunnen ma muidugi, kui palju on veel ruumi kasvamiseks ning arenemiseks, kuid ennast ma otselt nii väga noorelt ju enam ei tunne ka. Ma armastan ikka öelda, et ma lähenen Jeesuse eale - st 30. Ei tea kas ma 33selt olen valmis lahkuma, kuna elutöö tehtud on. Vaevalt.

29 a. pastori vanust on Eesti kontekstis järelikult noor. Samas tean ma paljusid mehi, kes palju nooremana on saatnud suuri tegusid korda ning lausa muutnud maailma. Näiteks Steven Furtick, kes 18 kuud tagasi rajas 26 aastaselt Elevation Churchi, mida praegu (1,5 aastat hiljem) külastab pühapäeval üle 2500 inimese! Või näiteks Bill Hybels, kes oli oma 20-alguses, kui ta juhitud noorteliikumisest hakkas välja kasvama praeguseks tänast usumaastiku vast kõige rohkem mõjutanud Willow Creeki kogudus. Billy Graham oli kahekümnendate alguses, kui alustas oma kuulutustööd ning kõneles tuhandetele ja tuhandetele inimestele.

Või kui me vaatame Piiblist siis leiame sealt veel hoopis nooremaid, meie mõistes alles lapsi, keda Jumal on kasutanud. Jeesus toitis 5000 meest väikese poisi 5 leivast ja 2 kalast. Taaveti oli alles poisike, kui ta valis 5 lingukivi ning kohtus Koljatiga (vt Märdi pähklipurejate positust). Teismelise tüdruku Maarja (Jeesuse ema) usk ja valmisolek kuuletuda Jumalale., Saamuel kes mõistis väikese poisina tähelepanna Jumala häält. Timoteus, kes oli tärkavate koguduste julgustaja ning toetaja. Jne jne. Lisaks on nii paljud liikumise ja ärkamised üle maailma saanud alguse just noorte inimeste palvetest, igatsusest ning enda üleandmisest Jumalale.

Noorus pole kunagi olnud Jumalale takistuseks tegutsemiseks. Mõnikord on see lausa olnud eelduseks.

Customer Service

This past trip to the United States was a great trip. We enjoyed time with friends and family and of course, we did lots of shopping. Clothes and these type of things are significantly cheaper than here in Estonia. When we finally arrived home and unpacked our bags, we noticed that several pairs of shoes were missing from one bag. This was a real surprise for me. We checked all the bags a second time and knew for sure they were missing. I called Delta who was the main airline we flew and was told I would need to talk with KLM who was our final flight from Amsterdam to Riga. I checked their website, and they had good information on what to do. I then emailed them with the information. I got a response the next day with a explanation of the baggage system and an apology. I then gave them some additional information and a few days later, I called to check on things and everything was in process. The next day, they sent me an email informing that the money was being transfered to my account. This was amazing and so easy. I was really impressed by the way the people at KLM handled things and how they treated me. I recommend KLM to anyone flying and I intend to fly them as often as possible.

This got me to thinking the past few days about how we treat people in and around our churches. I am not saying that church is a business, but i do believe that we could learn somethings from these companies in how they deal with people. For me, information was really important, who to contact, what info do I need, and what are the variables. In a few seconds, I was able to find that online. Do we as a church have the basic information for people available? How do we respond to people? Immediately like they did, or do we wait too long and let it slip our minds. What about finding fair solutions to problems? I often find myself not wanting to be flexible, or want to listen to people who want to express their opinions or problems. Why do I do this? Why do I put myself higher than others?

I don't think the church is in the business of customer service, but I know that we are in the business of service. Serving and being a servant is the very nature of Christ and if he is my role model, maybe I need to take some pointers from his life and maybe some pointers from other people or organization that do service well.

Rajajate vennaskond

Järgmisel nädalal kogunevad Eestimaa erinevate koguduste rajajad taaskord ümber ümarlaua. Sedakorda Tallinnas, Mustamäe Linnakoguduses.

Kui vaadata enda ümber Eestima kristlikku usumaastiku, siis pinnapealsel vaatlemisel tundub, et ega eriti uut kusagil sündimas ei ole. Kuid kui kõik koguduste rajamisega tegelevad mehed kokku tulevad (mitte et ma naistevaenulik olen vaid koguduserajajamisprojekte eestvedavaid naisi Eestis minu teada lihtsalt ei ole), siis on meid lausa kümmekond.

Koguduse rajamine pole kerge töö. Eriti juhtidena tuleb marssida piltlikult öeldes rinnaga tuult kündes mööda kõledat ning üksikut maastikut. Ja siis on väga tore kui sul on võimalik jagada oma kogemusi, pettumusi, võite, kaotusi kellegi teisega, kes on samal teekonnal. Rääkida sellest mida oled lugenud ja õppinud või hoopis jagades neid küsimusi, mida oled õppinud küsima.

Nii tore, et leidub inimesi, kelle südame igatsuseks on näha Jumalat midagi uut tekkimas me maal. Kes lähevad magama ja tõsevad üles ühe mõttega vasardamas peas - mida ja kuidas peaksime me tegema, et aidata üha uutel inimestel leida kasvav suhe Jumalaga. Jõudu ja õnnistusi teile, Eestimaa koguduste rajajad!

Eesti Päevaleht Risttee kogudusest

Täna hommikul ärkasin oma onu Peetri telefonihelina peale. Kuna ta tavaliselt mulle nii vara ei helista, siis on järelikult midagi olulist. Et mitte Emmat äratada, siis panin telefoni vaikseks. Ei pidand pikalt ootama, kui juba 5 minuti pärast oli telefonis SMS Petsilt, mis ütles: "Neeger! Osta päevaleht! Ilus inimene!" No ma siis läksin ja ostsin.

On pühapäev, 22. juuli. On Tartu ja Atlantise kõrval olev park. On kell 11. On Risttee kogudus. On bänd. On kunstnik härra Sildre (ma pole kindel, kas see on seesama härra Sildre, keda koteeritakse üheks Eesti paremaks koomiksikunstnikuks, aga küllap ta on). On Ruth, Simson ja Joosep. Nemad on piltidel. Ja on bänd. On jumalasõna. On noor, 29-aastane pastor Peep. On reporter Andres Keil.

Nii algab tänases Eesti Päevalehes olev terve lehekülje pikkune arvamusartikkel Risttee eelmise pühapäeva pargiteenistusest.
Kogu artikli võid leida siit!

Ma naersin mitu korda seda artiklit lugedes südamest. Ah et siis selliselt me siis väljapoole paistame. Andres Keil humoorikat kirjeldust tasub kindlasti meil kõigil lugeda.

Aga meie kohtume juba sellel pühapäeval algava "Väike aga vägev" piibliseeria raames Näituse 26 aadressil.

Läki peldikuid pesema

Ükskord juhtus nii, et pidime kogudusega teise koguduse peldikuid pesema... Minu jaoks on see kurb lugu, sest mulle tundus, et mitte meile ei tehtud liiga, vaid...

Ah, ma alustan algusest

Olime Rootsis, noorteühendusega GoingUp (seesama, millest kujunes välja Risttee). Seal oli üks massiivne noorteüritus, nimega Punkt. Ja mille atmosfäär oli nagu jalgpallivõistlustel. Sinna tuldi üle kogu Rootsi kokku ja rahvas hõiskas sama spontaanselt nagu spordiväljakuil.

Olime seal nagu turistid. Õppisime. Panime asju kõrva taha, et siis printsiipe Eestisse importida.

Juhtus aga nii, et peale üritust hakkasime uurima, et kuidas meie neid aidata saaksime. Noh, et äkki aitame koristada või nii... ikkagi metsikult kommi- ja burgeripabereid. Et äkki annaksite meile luuad, või nii?

Andsidki. Lisaks luudadele aga andsid midagi veel... ütlesid, et "oleks vaja ka peldikuid koristada". Sest üritusel käis läbi rohkem kui tuhandejagu noort, siis vetsud olid lagaga üleõnnistatud. Põrandad märjad, prügikastid üle ajamas.

Mäletan sellest õhtust seda, et osad meie meeskonnast jätsid töö pooleli ja jalutasid keldrisse, oma magamistubadesse. Mõned pidasid vastu, aga kui töö oli läbi, siis kõigil mornid näod ees. Tekkisid inside joked sellest, kuidas eestlasi võõral maal mustaks tööks ära kasutatakse.

Ja kui mina oma luuaga allkorrusele jõudsin ja teisi üles koristama utsitasin, siis sain mitmest torust vastu, et "ega me lollid ole. me ei tulnud selleks siia!".

Mäletan neid sõnu vist seepärast, et solvusin. Ja pettusin. Alles me olime ülistuse ajal üheskoos käsi üleval hoidnud, aga nüüd äkki on kogu meelsus kadunud. Vetsuveega alla lastud...

Mõnikord kritiseerime neid ameeriklasi (ka oma koguduses), kes tulevad Eestisse nagu turismireisile. Tulevad teevad misjonit, eksootilisel maal. Et siis: tulek valedel motiividel.
Seda luuavart käes aga hoides, ma tundsin, et kõige konstruktiivsem kriitika mida me sellistele inimestele teha saaksime, oleks see, kui me oma eludega eeskuju näitame. Peldikutes kahjuks, meie risttee koguduse eellased, seda küll ei teinud.

Kuigi ka peldikutes ja just keset prahti on võimalik pidada häid jumalateenistusi... arvan, et see on printsiip, mida oleks pidanud õppima...

...ja andke mulle andeks, et teie peale solvusin!

Mitu härga Jeesus maksis?

Olen piiblilugemisega hetkel 3. Moosese juures. Seal, kus Jumal edastab Moosesele sõnumeid sellest, kuidas peaks käima tema rahva ohvriteenistus. Väga põnev on!

Olen saanud teada...
1. Sarvedest ei räägita mitte Saatanaga seoses (nagu meile läbi kunsti seda kujutatakse). Vaid sarved oli oluline osa altarist, kuhu Jumal käskis verd panna.

2. Rasva ja verd ei tohtinud süüa, mitte sellepärast, et need oleksid roojased. Või ebahügieenilised või ebatervislikud. Vaid seepärast, et need tahtis Jumal endale.

Aga kolmandaks, ja ehk kõige üle-mõistuse-olevaks, pean seda, et kui mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Oota hetk. Mõtle.

Mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Kui mitu härga see väärt oli?

Asi selles, et Jumal ootab iga patu eest ohvrit, et ta saaks andeks anda... Tol hetkel olid suurimad ohvrisummad kas siis härg, sikk, tall või 2 turteltuvi.

Ja nagu arvata võib, oli Moosese aegu ohvrialtari juures raudselt palju loomahääli! Ohverdamine oli nagu linditöö! Sest nagu ka praegu, tegid inimesed ka siis mitme looma jagu pattu...

Aga kui Jeesus maksis kõigi pattude eest... siis, kui mitme looma hind see veel oli? Arvestades praegust rahva hulka, kõigi olnud ja kõigi tulevaste inimeste hulka ja nii minu kui kalli blogilugeja meelsust patustada, siis pakun, et neid loomasid poleks iial nii palju!

Ja PANE TÄHELE, Jeesus ei maksnud vaid pattude eest. Ta suri kogu loodu eest ja enam veel. Tema ristisurma tähendus on palju suurem kui see, mis me oma eludes näeme või arvames enda ümber nägevat!

Mõelge iga päev, mida tähendab Jeesus ristil!
Isegi kui loete sellist igavaks-peetud raamatut nagu 3. Mooses, on avastused suured.
I promise!

Oled sa Harri Kingo?

Üks netifenomen on Harri Kingo. Mõne arvates naeruväärne, teise arvates austusväärne. See on fenomen, kus üks mees seisab anonüümsete ja mitte-anonüümsete kommentaatorite keskel ja kuulutab julgelt Jumala sõna. Külvab teri send-nupuga.

Ma olen ise ka mõnikord Harri Kingo. Mitte küll nime poolest, aga tegudelt. Satun kuhugi foorumi või poolkristlikku artiklik lugema ja lihtsalt tuleb tung reageerida. Öelda oma arvamus, mis sest, et keegi ei tea, kes on täpselt klaviatuuri toksinud.

Oled sina ka Harri Kingo?

Kui oled, siis ilmselt oled mõelnud küsimuste üle:
1. Kui mõttekas on netimisjon Tegelikult?
2. Kas sellega lihtsalt lisad õli tulle või tõesti vastad kellegi küsimustele?
3. On see järjekordne tõestus sellest, et kristlased kaitsevad end sõnadega, aga mitte tegudega?

Harri Kingo on tegelikult andekas mees. Olnud 80ndate lõpus Eesti ajakirjanduse tipus. Olnud diktoriks ETVs, nagu ütleb Genialistide laul. Seisnud eestlaste ees pöörastel aegadel. Kuid nüüd, on sekulaarse auditooriumi arvamus: on mees alkoholismist ja mängurlusest veelgi rohkem põhja käinud. Aga, mis sina arvad?

Kes kaitseks püha lehma internetis? On see järjekordne hüüdja hääl?

Seda postitust kirjutas Märt Saar, siis kui talle oldi tehtud skeptik.ee postituste kommentaarides üks-null, sest märdikesel puudusid teaduslikud argumendid.