Showing posts with label kogemus. Show all posts
Showing posts with label kogemus. Show all posts

17 June 2008

Tunnistused elumuutusest

Nagu ikka siis lindistasime ka seekord videotunnistused kõigi noortega, kes said ristitud.

Youtube videod leiad siit.

21 April 2008

10 küsimust: perekond

Craig Groeschel küsib 6 lapse isana ja pastorina järgmised küsimused perekonna kohta:

1. Kas ma olen oma abikaasale lähemal kui üks aasta tagasi?
2. Kas me oleme see nädal perekonnana ühiselt Piiblit lugenud?
3. Kas ma olen palvetanud koos kõigi mu pereliikmetega sellel nädalal?
4. Kas mu lapsed teavad, et nad on mulle tähtsamad kui inimesed kirikust?
5. Kas mu lapsed lähevad rõõmuga pühapäeval kirikusse või vastumeelselt?
6. Kas mu abikaasa tunneb vaimulikku lähedust minuga?
7. Kui mu abikaasa saaks muuta minus ühte asja, siis mis see oleks? (Ja miks ma pole seda siis juba teinud?)
8. Kas me peame perena hingamispäeva?
9. Kas mu abikaasa ja lapsed tunnevad rõõmu ajast, mis ma nendega koos veedan?
10. Kas mu pereliikmed teavad ja oskavad sõnastada meie pere põhiväärtuseid?

27 March 2008

Loe rohkem!


Leidsin oma paberite hulgast lehe, kus oli kirjas 44 nõuannet. Näiteks: "Õpi pähe oma lemmikluuletus" või "Ära kunagi naera kellegi unistuste üle" või "Pea meeles, et mõnikord on vaikimine parim vastus" või "Usalda Jumalat, aga pane autouksed siiski lukku". Eriti meeldisid mulle: "Suhtu armastusse ja kokakunsti suuremeelse sundimatusega". Ja veel: "Loe rohkem raamatuid, vaata vähem televiisorit".

Tegelikult elame visuaalsel ajastul. Aga visuaalsesse võib takerduda. Nagu kõigesse muussegi. Olen üha rohkem veendunud, et raamatukultuuri tuleks viljelda sisukamalt ja innukamalt.

Jutlustasin viimastel nädalatel sellest, et mõnest asjast võib loobuda, et ruumi teha millelegi olulisemale. Mina püüdsin ruumi teha lugemisele. Lugesin läbi Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Soovitan kõigile. Ilukirjandusest Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees". Viimane on omamoodi ilukirjanduslik pilt, kuvand, dokument -- sellest, mis toimus Eesti noores riigis ja välissuhete arendamises 1989-1991. Minu meelest. Igatahes aitab mõista kultuuri, kus elame.

Sest teoloogina olen veendunud: me ei vaja ainult Piibli eksegeesi ja hermeneutikat, vaid ka kultuuri eksegeesi ja hermeneutikat. Aga see läheb vist juba selle lühikese blogisissekande teemast välja.

14 February 2008

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

18 January 2008

Hajameelsed noored emad

Olen siin silmad lahti hoidnud ja märganud, et noortel emadel läheb peale sünnitamist pea kuidagi laiali. Unustatakse asju, mis öeldud või lubatud. Või siis tehakse tüüpiline mehetemp ja unustatakse autovõtmed, tähtpäev või midagi muud säärast.

Miks see nii on?

Mul on teooria. Et see on Risttee blogi ja et alanud on kõva piibliuurimise aasta, pean aga tunnistama, et vajan kommentaatoritelt minust paremat piibliga argumenteerimist... aga mul muidu on teoreetiline osa olemas...

Naised muutuvad "nooreks emaks" saades hajameelseks seepärast, et nad hakkaksid mehest-isast rohkem sõltuma. Olen vaadanud, et näiteks minu abikaasa Greta usaldab ja kuulab mind rohkem kui varem. Ta lihtsalt on selleks sunnitud. Hehhehhee.

Kui poleks mind, ei püsiks tal paljud asjad meeles.

Kui aga poleks tema hajameelsust, siis ei võtaks ma varasemast suuremat vastutust. Ja nii me kokkuvõttes võidamegi. Kogu perega. Väike Wilma ka.

Aga kui piibellikku põhja pole, on see üks tühipaljas loba.
Kas siis keegi suudab selle leida?

20 December 2007

Oma tahtest

Vist on see ajastu märk, et nii palju räägitakse saamisest. Ja kui andmisest, siis ka oma andmisrõõmule rõhudes. Mu kõhutunne ütleb, et palju on enesekesksust ja oma tahte kuningriike. Ka meil Eestis.

Võib ju kohe mõelda, et kui tahet ei ole, siis on ka paha. Oled siis selgroota olend, liigud sinna, kuhu teised tahted sind kiigutavad.

Aga kui mõelda, et oma tahe on kõige tähtsam, siis see on nagu ka nihkes. Sest mis loogika järgi ta siis kõige tähtsam saab ja peaks olema?

Mul on natuke vastik mõelda oma tahtest. Olen harjunud meie isa palvet lugema, võib-olla tuleb see tunne sealt. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu. Nagu taevas, nõnda ka minu juures, maa peal.

Kuidas siis peaks? Jäänud on meelde Meego Remmeli sõnad sellest, miks on paastumine nii oluline... läbi paastumise õpib inimene omistama Jumala tahet, nii et see on osa tema loomulikust tahtest.

Tahan, et ma ei tahaks.
Tahan, et ma tahaks sama, mida Jumal tahab... aga see on nii raske.
Sest ma natuke tahan ikka oma tahet.

18 December 2007

Hand-made in Tartu Theological Seminary

Sel aastal -- juba teist aastat järjest -- on Tartus asuva Kõrgema Usuteadusliku Seminari töötajad ja tudengid teinud ise jõulukaarte. Koostööparteneritele saatmiseks. Kokku umbes paarsada kaarti. Tean seda, sest lisaks Risttee kogudusele olen seotud ka seminari tööga.

Asi pole ju lihtsalt selles, et käeline tegevus on tore. Ja et see soodustab ajutegevust :) Või et muud ei ole teha. (Muidugi pärast loenguid...) Asi on rohkemas.

Kuidas muuta jõulude tähendus soojemaks ja isiklikumaks? Jõuludes on nii palju ebaisikulist klantslikkust. Ostetud jõulukaardid on ju ilusad, aga kuidagi trafaretsed. Aga inimesed, kellele jõulude ajal mõtleme, on kõik erinevad ja meiega erinevatel viisidel seotud.

Sellepärast näen hand-made kaartide tegemises sümboolset jõudu. Iga kaart on kordumatu, nagu ka inimesed ja kogudused ja asutused, kellele need saadetakse. Ja pealegi on koos tore tegutseda -- see suurendab ka osadust asutuse enda sees.

Ma ei arva, et kõik peaks hakkama ise kaarte tegema. Aga natuke vaeva näha, kuidas panna jõulusoovidesse midagi tähendusrikast, midagi meist endist, seda tasub küll teha. Ja võtta mõned minutid aega, et mõelda just sellele inimesele, kellele kaart teele läheb. Kasvõi ostetud kaardile teksti mõeldes ja kirjutades... Ütle midagi isiklikumat, kui lihtsalt "Häid pühi!". Ja kes oskab, võib ju ümbrikku panna koos kaardiga ka nähtamatu õnnistuspalve.

05 December 2007

Elagu elusõnakad

Kes veel ei tea, siis meil ristteellastel, tuleb pidevalt kolida. Kodulehekülje uudistes seda küll ei ole, aga detsembrikuus peame olema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha pealt edasi liikuma... raudteellaste majast, aga kuhu?

Seekord oli ametlik põhjus selles, et arved said liiga hilja makstud. Tegelikult oli meil probleeme ka hiirtega (siis kui bänd mängis, tulid hiired lavale lippama). Eks neid häirivusi oli veel... Aga ikkagi usume, et see oli Jumal, kes tegelikult tahab, et me liiguksime.

Palju kohti pole. Üldiselt peaks tegema kirik elukeskkonna ilusamaks-sõbralikumaks, aga tundub, et Eestis peab seda mainet veel kujundama. Kirikule palju kohti ei pakuta. Kuid siiski... kontoriruumidega kolisime raudtee kõrvalt minema. Aga teate te, kuhu?

EluSõna kogudusse
!
Nende koguduse kõige suurem tugevus on meie koguduse kõige suurem nõrkus. Neil on megavõimas hoone. Tohutu potentsiaal. Põnev siin ümbruses ringi sõites jälgida, mis siin toimumas on... sest üha rohkem noori perekondasid tuleb just siia, Tartu külje alla elama...

Aga tahan selle kõigega jõuda mõtteni, et: "elagu elusõnakad!". Tihti on just teie liikumisele vaadatud skepsisega, nii usklike kui uskmatute poolt. Aga need juhid, keda mina siin koguduses tunnen, Eino Lilleleht, Andrus Kasepuu ja Tom Uiga, ja paljud muud teenijad, on küll tunnustust väärt!

See, et te andsite meile hiigelkorraliku ruumi. See tähendab, et nüüd oleme tunduvalt turvalisemas kohas (eelmises kohas varastati mingi 7-8 ratast ära). Ja tunduvalt sõbralikumas paigas (eelmises kohas olime iga nädal pinnuks ja palgiks, närvesööv).

Isegi kui me siia ei jää kauemaks kui üheks kuuks, on see kahtlemata hea koht hingetõmbeks ja puhkuseks! Aitäh teile!

PS. Paljud ütlevad, et parim viis oikumeenilist (koguduste- ja konfessioonidevahelist) tööd teha on teha samu suurüritusi. Kuid mina küll ei ole seda meelt... olen teinud koostööd küll ja küll. Aga see kui keegi ulatab abikäe hoopis probleemiaegade ajal -- andes peavarju ja tööruumid -- see lähendab meid palju rohkem kui ükski muu tegevus või üritus!

Aitäh teile elusõnakad! Te elage ja elagu!

Kus saab olema meie koguduse suured ruumid, pluss noortetöö ja lastetöö. See selgub detsembrikuu jooksul. Uusaastaks oleme jätnud raudteega hüvasti.

29 November 2007

Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!

24 October 2007

Risttee kogudus on "cool"

Olin möödunud pühapäeval Risttee koguduse jumalateenistusel. Oli aastapäev. Ja nooruslik jumalateenistus. Ja ilmatu suur tort. Ja natuke on sellest juba siin blogis kirjutatud.

Aga sellistel hetkedel on põhjust mõelda, miks ma tunnen end selles koguduses koduselt. Igatahes ei ole vastus lihtsalt, et, noh, see on mu töö, et ikkagi pastor ja muu niisugune jutt. Teate, on olemas pastoreid, usu või ära usu, kes end oma koguduses sugugi hästi ei tunne. Aga miks mulle Risttee siis ikkagi meeldib? -- Paar asja.

Kõigepealt sellepärast, et terve see Risttee koguduse lugu on üks suur väljakutse. Mul on tunne, et ma osalen milleski põnevas ja tähendusrikkas. Milleski, mis ei ole täpselt väljamõõdetud. See ei ole mingi kosher-kogudus. Aga ta on hästi elus. Ja mulle tundub, et Jumal on tegelikes ja elusates asjades hästi lähedal.

Teiseks, mulle meeldib tohutult -- täiega -- see rahvas, kes selle koguduse kodugruppides ja noorteüritustel ja jumalateenistustel kokku tuleb. Nad on toredad. Super. Ma mõtlen mõnikord, kelleks need inimesed kord saavad. Karjääri mõttes jõuavad paljud neist kaugele, selles pole kahtlust. Aga ma mõtlen veel midagi. Ma mõtlen, et need inimesed on võimsate eeldustega, et muuta maailma paremaks -- Eestimaad, oma linna, oma kooli, töökohta. Ja mõjutada õnnistusrikkalt teisi inimesi. Ja kui ma saan, kui ma tohin, neid kasvõi pisut inspireerida ja toetada edasi arenema sellel teel -- siis on nemad ja Jumal mind sellega austanud.

Ja siis meeldib mulle loomingulisus ja sõbralikkus. Ja see, et jumalateenistuse eel saab kohvi juua. Ja et lapsed on teretulnud. Ja et jumalateenistusel on nii tõsidust kui huumorit. Ja et räägitakse tegelikest asjadest. Ja palvetatakse südamest. Ja et mitte ainult ei räägita, vaid tahetakse ka midagi teha. Kõik need Karunädalad ja veredoonorluse päevad ja loomade varjupaigas koerakuutide ehitamine. Ja mulle meeldib, et raskusi ei kardeta, vaid nendega tegeldakse. Noh, neid tuleb ju ikka ette, kui tegemist on elusa ja tegusa seltskonnaga.

Ah-jaa, veel üks asi, oleksin peaaegu unustanud: mind on väga inspireerinud meeskonnatöö. Näiteks see, et jutlus ei ole ühe-mehe soolo, vaid jutlusteseeriad arutatakse töörühmaga enne läbi. See on hästi "cool".

Ühesõnaga -- veel kord "Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!"

22 October 2007

Risttee esimene sünnipäev

"Lähen kirikusse äärmiselt suurte ootustega," ütles eelmisel aastal üks tudengineiu nimega Kadri, kui astus Sadamateatris pesitsevasse Ristteele. "Kui uus kogudus tuleb linna, siis see peab tähendama, et midagi sügavamat on toimumas."

Eile sai seesama sügava-põhjaline kogudus aastaseks, süües raudtee-liipride kõrvalasuvas hoones 15kg pulmatorti.

Peep Saar, üks koguduse pastoritest, ütles 2006. aasta 29.oktoobril (vt uudist), et viie aastaga peab Risttee kogudus saama Tartu linnas asendamatuks. Siis nüüd, kui jäänud on dealinini neli aastat, võib mõõta saavutatuid tulemusi näiteks numbrites:

- 3 erinevat asukohta kirikule (vt kolimisuudiseid)
- 15 inimest kogudusse ristitud (vt videotunnistusi)
- Kogukonna suurus 150-200 (lapsed, noored, pered)
- Korraldatud üritusi 3000-4000 inimesele (karunädalad, verepäevad, GoingUpid jmt)

Olgu siinkohal veel lisatud Salemi kiriku (meie emakoguduse) pastori Meego Remmeli tervitussõnad meie eilsel pidupäeval. Kõneleb ta musta kardina taustal:

16 October 2007

Olla püha või postmodernne?

Räägitakse palju postmodernsusest. Et ajad on muutunud, et nüüd tuleb jälle ümber kohaneda...

1. Aga ükskord läks üks mees, kelle ema oli iisraellane ja isa egiptlane ühe iisraellasega vaidlema. No oli selline, ilmselt pisut rassistlik vaidlus. Sest üks hetk oli see nii tuline, et see iisraeli-egiptlane ei osanud muud teha, kui iisraellase jumalat needa.
Kes 3. Moosest on lugenud, teab, et mees visati seepeale kividega surnuks. Jumal pidas seda hullemaks kuriteoks kui näiteks looma vigastamist või teise mehe tapmist. Mees oli rikkunud kõige pühamat nime.

2. Aastaid hiljem tuli Taavet oma meestega seaduselaegast toomast. See oli asi, mis kõige otsesemas mõttes tähendas Jumala ligiolekut. Juhtus aga nii, et laegas hakkas kanderaami pealt maha libisema. Kohe tormas üks mees seda appi kinni hoidma.
Aga pühadus oli nii suur, et mees suri. Ja Taavet sai pahaseks Jumala peale. Aga midagi polnud parata, Jumal lihtsalt oli püha.

3. Möödus veel mitu ajastut. Kristus oli tulnud ja läinud, jätnud selja taha apostlid, kes kogudusi hakkasid rajama. Üks suurejoonelistest plaanidest oli koguda kokku kõigi usklike vara, et sellega kõigi eest paremini hoolitseda. Oli aga üks abielupaar, kes säästis pisku endale... Aga et tuli välja, et nad sellega valetasid mitte kogudusele vaid Pühale Vaimule, siis nad surid. Ilma erilise kommentaari või diskussioonita.

Ja sa küsid, kuidas see puutub tänasesse, postmodernsesse, päeva?

Kalifornias, Cornerstonesimi koguduse (seesama, kus on Francis Chan) vanematekogu liige rääkis ühe loo oma tuttavast, sel suvel. Et oli korralik pereisa, mitme lapse ja hea naisega. Siis ta aga äkki suri, voodis.
Ja tuli välja, et see voodi oli mehe armukese voodi. Ja seal ta ööpealt surigi.

Sarnane juhtum oli Vaasas. Seal, kus mina sel suvel töötasin. Ühel noortepastoril, kel vanust ligi 30, oli abikaasa ja kaks last. Siis ses vennas midagi aga juhtus, ja ta hakkas käima teismelise ülistusjuhiga teisest kogudusest. Aegamisi eraldus ta oma perekonnast ja hakkas tüdrukuga koos elama.
Ei läinud palju aega mööda, kui ta talvel, koos sõbra Patrickuga jää peal saanitas. Mõlemad kukkusid jääauku, sõber tuli veest välja ja jäi ellu, tema aga jääauku sisse ja suri.

Võid öelda, et see postitus oli modernselt pikk ja üksluine. Mina aga ütlen, et Jumal on püha ja pühaduserikkujaid ootab surm. Ole sa mis sajandis tahad.

04 October 2007

Pühendusega Brian Karlikule! (foto)

Kallis Brian. Tean, et sul on olnud tuliseid vaidluseid minu sõprade Toivo ja Craigiga. Et ma aga eile juhtusin nägema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha peal (rongijaama lähistel) jalutamas mingi plakatiga Craigi -- ja et ma teadsin, et teil on just olnud arutelusid verbaalse ja mitteverbaalse evangelismi üle -- siis nägin selles võimalust neid kahte vaatepunkti omavahel lähendada.

Fotol on näha, et Craig ei jaga mitte ainult võileibu, vaid ka selget sõnumit.

Brian Karlik on selle blogi üks kõige pühendunumaid lugejaid. Tegemist on misjonäriga, kes elab Pärnus ja on rajanud kiriku.

25 September 2007

Kuidas leida kutsumust?

Minu jaoks on see emotsionaalne teema, aga püüan kirjutada ratsionaalselt. Sain äsja kutsumuse ja nüüd mõtlen, mida öelda neile, kes veel kutsumust leidnud ei ole. Ja mida öelda neile, kel see olemas, aga ära kipuvad kaotama. Ja mida öelda neile, kelle kõrval on inimesed, kel kutsumus, aga selles kurvameelsed.

1. On levinud ütelus, et Jumalal on kõigi jaoks oma plaan. Muidu oleksime mõtteta.
2. Kuid ei ole vist õige öelda, et kõigil on oma eriline kutsumus. Muidu oleksid paljud selle ära tundnud.

Mu isa ütles eile "ei ole oluline sinu professionaalsus ja haritus. Jumal kasutab neid, kes on ustavad." Kuigi ta varastas selle tsitaadi misjonär Roosimaalt, seletab see hästi, miks ta meile - väikestele lastele - õpetas palvetades ennast nimetama "Jumala sulaseks".

1. Ei ole kõige olulisem, kas Jumal sind pidevalt kõnetab ja sa teda karvadega tunned.
2. Oluline on, et sa teda hoolimata üles-alla elust teenid. Nagu Saamuel oma esimesed aastad.

Ma ise kogesin sama asja. Olen teinud GoingUpis ja Ristteel sadat erinevat ametit. Näidelnud, meeskondi juhtinud, ideid genereerinud, juhatuses istunud, tudengitööd rajanud, kõnelnud ja isegi suvepraktikant olnud, aga mitte kunagi ma ei ole tundnud, et See Ongi minu õige koht. Alati tean, et teen õiget asja, aga täidan auku. Ma usun, et sama on teeniva meelsusega. Tuleb teha, mis teha tuleb, sest kutsumust ei saa genereerida, see tuleb-kuna-ta-tuleb.

1. Aga selles püsimises on parim motivatsioonilause, mis võimalik saada teenijana või teha teisele teenijale, on öelda: "Jumal kasutas sind!"
2. Sest nagu isa ütles, ei piisa sellest kui ütled "oled proff" või "oled haritud", loeb see, kas oleme ustavad.

Ühesõnaga, Jumala tahtes on võimalik elada.
Mina praegu küll elan.

24 September 2007

Positive Thinking Helps

Today I was at home and we were moving some furniture around our house. We still have a few more things, but the major work was just completed. We had an antique piano that has been in the families for years that we wanted to move into another room and turn it into and office\music studio. The piano is huge and heavy and our hallways are pretty narrow. I had some family of to and they gave me a hand with moving it. We had to try a few ways and some people were really negative about it can't be done, and that we should give up. Märt and I were positive, we just knew it would go through and with the positive thingking we were able to keep plugging away until it was finally standing exactly where we wanted. The best part is, there were no walls harmed in the moving of this furniture.

With the positive attitude, we had an environment that was enjoyable and led us to be successful. Maybe it takes just a positive comment or even saying nothing at all, but it can make a difference. I challenge you to think about your home, office or other environments, and see if you can't bring a little more positive attitude, you might be surprised by the results.

19 September 2007

Lammastekonverentsil (fotodega)

Hetkel on terve hunnik juhte Risttee kogudusest mägedes, et õppida karjaseelu.

On välja uuritud, et suurem osa usuinimesi kogeb Jumala ligiolu läbi looduse. Ja et Eestis mägesid pole, siis Jumal on kohati välismaal suurem.

Sõnum, mis ei ole esitatud visuaalselt, on sõnum, mis jääb ühele osale auditooriumist arusaamatuks. Eelmine aasta olid lammaste asemel õunapuud. Üleelmine aasta vanaaegne ja kaasaegne portree Jeesusest.

Kes ütles, et taustalauljad peavad olema suure kondiga naised?

Hea nali. 160 osavõtja keskelt jookseb välja karjasekepiga Peep. Ta kallistab papist lammast ja laulab farmerilaulu, ja hakkab õhtut juhtima. Sellega meenusid vanad ajad, kui Peep veel abielumees ei olnud...

Aga palvetage, et meist, ida-eurooplastest, saaks head juhid!
Nii head, kui sellest maarjamaa savist voolida annab.

12 September 2007

Big Ben Night #2

I just got home from the concert at Big Ben as part of our Karunädal. The band was great again tonight and the people really seemed to enjoy it. They played some of their worship songs and then a few other rock songs. I have really enjoyed the music, but really like the guys behind the music. They are all great guys and have a bg desire to use their musical talents to help Risttee. If your free tomorrow evening, stop by Pirikovi park at 21:00 and enjoy the concert.

Today I also competed in the railroad competition. We had a great team, Peep, Villu, Hando and Martin on the breaks. We were an unstoppable force in the initial run. 2:22 was our time and 7 seconds faster than other team. However to achieve this it took an incredible amount of energy. This was an amazing work out. This machine takes some work to get going, you push as fast as you can, but then once its going, then it really flies. I am not sure how fast we were going, but it seemed like 100km\h. After the run I felt like I wanted to throw up. Head was spinning, arms were really tight, legs were burning, its a good think it only lasted about 30 minutes like that. It was a blast and something that I had always wanted to try. We had a final as well and the top 3 teams competed again. We gave it our all and ended up 0.1 seconds slower than one team. It was really close, but we were two slow. We all gave it our best and were 10 seconds faster than the previous run. In the end we won some prize, but it was probably better that we didn't win since Peep and I both work at the church.

The whole Karunädal has been a great time and a great sucess. We hope tomorrow will cap off an incredible week as we try to serve our university, city and share the gospel with all we come in contact with.

06 September 2007

Aksepteerimisvajadusest

Ükskord rääkis Marju Lauristin ühe loo... see käis niimoodi: tehti ülikooliõpingute raames uurimustöö kuskil lasteaias. Lapsed istuvad ilusti ümber laua. Kõigil kissellid ees. Palutakse kõigil lusikatäis toitu võtta ja seda siis kirjeldada.

Põnnid istuvad reas ja lasevad ühtejärge toidul kõhtu minna. Asja konks seejuures aga seisnes selles, et kui enamus kisselle olid magusad, siis üks kausike oli tiba korrast ära. Soolane ja vastik.

Esimene laps võtab lusikatäie ja kommenteerib: "See kissell on magus!" Uurijad noogutavad, minnakse järgmise juurde.

Teine võtab lusikatäie, kommenteerib: "See kissell on magus!"

Siis kolmas, neljas. Samamoodi. Kõigil on head kissellid.

Siis tuleb selle vaesekese kord, kellele ebameeldiv portsjon ette pandud. Ta mekib siis ka, võtab korraliku lusikatäie nagu teisedki... ja kommenteerib "See kissell on magus!", aga õnnetuke hakkab nutma ja teeb grimasse.

Loo moraal seisnes selles, et lapsed otsivad aksepteerimist ja seltskonnad ning keskkonnad mõjutavad inimese käitumist ka siis, kui nende loomulik käitumine oleks teistsugune.

Nüüd ma aga keeraksin selle eesti ühe targeima naise jutule veel ühe vindi peale ja ütleksin, et tegelikult ei ole nii ainult lastega, vaid igaühega. Sest alates 2-aastatagusest konverentsist, kus ma nägin mõningate meeste imelikku käitumist, tundub mulle üha rohkem, et tegelikult on täiskasvanud inimesed palju suuremas aksepteerimishirmus.

Täna näiteks panin tähele oma tehasetööl seda, kuidas kaks uut keskealist töölist, meest, olid oma käitumist muutnud. Meil on seal on punase habemega juhtfiguur, Pekka, kellele meeldib laulda-vilistada ja ropendada. No ja ühtäkki kuulen kuidas ühest tehasenurgast hakkab tulema püüdlikku vilistamist (tõsi, päris mööda vilistas) ja teine mees seal kõrval paneb nagu väike laps, kes on õppinud selgeks uue sõna: "Oi, saadan. oi, saadan." (varem see mees ainult naeris seltskondades).

Mina muhelesin ja siis taipasin, et tegelikult olen ise samasugune. Kui tulevad noored soome poisid ja küsivad, et kuidas mingi naise kehaosa on eesti keeles, ei saa ma muud parata kui naerda ja naeratada.

Minagi istun kissellilauas.

PS. Kes küsib, mis lõuapildiga on tegemist, siis ma pean tunnistama, et ma ei tea. Panin selle seepärast, et nii Peep kui Craig on miskipärast hakanud neid oma postitustele juurde panema. Ju siis on trendivärk. Nüüd on Toivo kord.

21 August 2007

Suhteid luuakse kolme päevaga

Suhe kahe inimese vahel tekib maksimaalselt kolme päevaga. Kui aga käes on neljas kohtumine, siis lööb kell ja võimalused, vupsti! läinud. Võõrad jäävad võõraks.

Kui aga kolmekas siiski õnnestus, on siginenud kahe inimese vahele väikene side, mille nimeks suhe.

Avastasin selle seaduspärasuse siis, kui tulin Soome tehasesse tööle. Oli esimene tööpäev, ja palju uusi nägusid... peamiselt uudishimulikke. Kuid kuna hakkasin keskenduma tööle, ja mõtlesin, et "ah mis neist jutuajamistest ikka, nii-kui-nii lähen paari kuu pärast tagasi kodumaale", siis kolme kohtumise möödudes olimegi jäänud peanoogutuse tasemele. Selle vennaga aga kellega sattusime suhtlema - sest juhtumisi töötasime sama pingi peal, lihtsalt erinevates vahetustes - sellega jäime suhtlema. Iga kord kui kohtusime.

Teisi suhteid aga ei taibanud ehitada... ja ega ma seal väga ei kohanenudki.

Läksin siis teise tehasesse. Õnneks oli see tunduvalt väiksem. Kõik üheskoos nagu mesilaspere. Ja kuna ma kohe algul vajasin mitme mehe abi, siis olin sunnitud minema nende juurde, ja lisaks abipalvele kätt suruma ja nime vahetama. Õhustik hoobilt tunduvalt sõbralikum. Mispeale võis hommikul rahuliku peaga ärgata -- teadmises, et tehases on vähemalt mõned rääkivad näod...

...ja seda vaid seepärast, et kasutasin esimest võimalust. Esimest päeva.

Aga ega see "3-päeva suhe" pole vaid reegel töömaailmas. Sama on kirikutes ja kõikjal mujal -- mäletan, kui esimestel pühapäevadel tulime siinsesse rootsikeelsesse nelipühikirikusse. Siis oli naeratajaid iga ukse peal. Mõni tuli kätt suruma. Mõni ütles "hej". Enamikust aga jalutasime kiiruga mööda... ebameeldiv see ju?

Siiski, esimestel nädalatel kutsuti meid grillikale, kodugruppidesse. Aga kui me passiivset joont jätkasime, ega omapoolset initsiatiivi ("kuule, mis su telefoninumber on?") välja ei näidanud, siis suhted jäidki selliseks... kuidas nüüd öelda... illusoorseks. Justkui kolm münti mänguautomaadis, millega võitu välja ei õnnestunud meelitada.

Ja nüüd on ainsad, kes kirikus meie juurde jalutavad ja kätt suruvad, pastorid. Tuleb tunnistada, et vähemalt nemad oskavad suhteid luua. Ilmselt seepärast, et teavad, kui oluline see on.

Torutehases töötav usklik mees
võõral maal

Varem samal teemal:
"Orkutis testitakse sõprust" (5.juuni 2007)
"Good friend" (26.juuni 2007)

16 August 2007

Muruniiduk ei lähegi katki?!

Ajalehes ilusaks inimeseks tituleeritud Peep kirjutas mingi aeg tagasi siin blogis sellest, et kuidas Jumal teda õnnistanud on. Ise puhkusel terassi ehitamas, üleni habemes. Aga ikkagi minu vanem vend.

Vaikselt ta sõnum mind vist ikka mõjutas. Esialgu nagu tundus tühisevõitu postitus...

Aga siis hakkasin jälgima iseenda reageerimist väikestele asjadele. Täpsemalt, milliseid seoseid näen neil olevat Jumalaga?

Kui aus olla, siis mul on pidevalt komme luua negatiivseid seoseid. Selliseid, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. Näiteks lapsepõlves panna kroonine padja alla ja siis nõuda, et Jumal seda õnnistaks. Ülirohkesti.

Kui ei, siis sean skepsise kaalukausile järjekordse tõendi, et Jumal ikka kõige suurem nähtavam olemasolevam pole... Tegelikult olen seda katset teinud korduvalt. Läbi aegade.

Peep vastupidiselt kirjutas, et asjade sujuvuseski võib olla Jumala käejälg. Ja see naiivne mõtteke muutiski mind...

1. Olen hellalt rõõmus, kui satun liikluses rohelisse lainesse
2. Ütlemata tänulik, kui saan klaasi mahla juua ja aknast välja vaadata
3. Kui töökohas tööd on
4. Kui abikaasa öösel mu nime hüüab või siis lihtsalt kallistab
5. Või kui muruniiduk ei lähegi katki.

Need ei ole minu teened. Aga kellegi arvele ma pean need panema. Juhus see ammugi pole... Olen näinud jätkuvalt Jumala kätt ja eelkõige just pisemais asjus, neis - mis teistele kordagi ei lähe. Ning jee, kui ei pea olema kahtlev ja solvunud, vaid saab olla põhjusega tänulik!

Selleks ei pea olema vanem vend Peep, habemes ja puhkusel, ajalehe järgi ilus inimene, et oma sõnumiga teisi mõjutada. Selleks võib olla täiesti suvaline jorss. Lihtsalt keegi, kes avastanud elumuutva tõe.